Kas WikiLeaks toob rahu?

Mis erilisi saladusi võiks Afganistani anastamine veel varjata, et selle paljastamine kiirendaks Eesti osalusel käiva rahvusvahelise ofensiivi lõppu? Selgust võib tuua vikilekete ajakirjanduslik kajastu New York Timesi, The Guardiani ja Der Spiegeli veebikülgedel. Nende koostöö WikiLeaksiga — oma servereid Rootsis hoidva ja aastast 2006 anonüümseid teabelekkeid üllitava organisatsiooniga — lisab leketele ajakirjanduslikku tasakaalu ja professionaalsust. Iraagi ja Afganistani ofensiivi näotut külge paljastavate lekete üle on Valge Maja ühes Riigidepartemangu ja Pentagoniga muidugi pahased, kuna lahinguväljade tegelikkuse ja kihutustöö-saaduste võrdlusvõimalus on Vikilekkeist juba teinud otsese mõjuri, rääkimata Afganistani interventsiooni lõpu kaudse kannustamise võimalusest.

Küllap on teabelahingus Afganistani anastamise mõttekuse üle edaspidi oodata tule tihenemist ka EV kaitseministeeriumi ja peastaabi poolt. Eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse päästis mõneti aga Postimees, võttes pikemata ette ja alustades otsinguid Wiki-Leaksi veebis, kus päev varem (vastu esmaspäeva, 26.7.10) teatati mitme kohvritäie mahuga andmerägastiku avaldamisest.

Mis on VikiLekked? Juba ava-aastal kasvas WikiLeaksi andmekogu üle miljoni dokumendi ning praegu lisandub iga päev sadu, kui mitte tuhandeid uusi saladusi. Kuidas vikitamine käib? See on rahvusvahelisele üldsusele adresseeritud veebipostkast — avatud kõigile avalikustajaile, kes ei ole rahul mõne organisatsiooni tegevuse või liigse ametliku salatsemisega. Algselt käputäie aktivisti tasuta töö on aastal 2010 laienenud kümnekonna täisajaga kaastööliseni + mitmekümne vabatahtlikuni + loendamatu arvu abilisteni üle ilma. Nii on tänaseks vikitatud andmeid Puna-Hiina, Taimaa ja Keenia korruptsioonist, lekkinud on salajasi käsiraamatuid saientoloogiakirikust ja Guantánamo kinnipidamiskeskusest, mh ettekirjutsega varjata vange Punase Risti eest. Kõige suuremat kõmu tekitavad mõistetavalt superriigi USA välispoliitika telgitaguste n-ö saladused.

Nii dokumendid Iraagi ja Afganistani sõjatandrilt kui ka alates novembrist 2010 vikikitatud diplomaatilised läkitused on jõudnud meieni ikka sama USA sõjaväe-veebi Secret Internet Protocol Router Network (SIPRNet) kaudu, mida hoitakse lahus Internetist ja hallatakse Pentagonis. Aastal 1995 loodud SIPRNet on XXI sajandil eri ametkondade teavevoogude lõimingu nimel osa tulemüüre minetanud ja saanud mh juurdepääsu välisteenistuse veebikesksele andmebaasile. Sellega vähendati julgeolekuametite vastastikust kiivust, mistap ühe kogutud andmeid ei jõudnud õigel ajal üljejäänud pädevate asutusteni. Viimseil aastail kujunes SIPRNet ka globaalse terrorivastase sõjataristu osaks.
Riigidepartemangu teabejagamine kogus peatselt au ja kiitust kui ametkondade suurepärase koostöö mudel. Aastal 2007 õnnitles Riikliku Salaluure direktor John D Negroponte teabelõimingu algatajate nimel kõiki USA välisteenistuse ametnikke just selle eest, et nad oma siseteabe tegid "õigeaegselt ja kasutajasõbralikul viisil kättesaadavaks". (Joby Warrik "WikiLeaks cable dump reveals flaws of State Department's information-sharing tool" Washington Post, 30.12.10)
Kuigi salateabe puudulikku vahetamist ja bürokraatlikke tõkkeid loeti põhjuseks, miks sajandivahetusel ei õnnestunud alkaidalaste katastroofilist vandenõu avastada ning vältida järgnenud 11. septembri massimõrva, osutus 9 aastat hiljem VikiLekkeist põhjustet ärritus sedavõrd rängaks tagasilöögiks teabejagamisele, et kaitseministeerium asus taas piirama teabelõimingut. Kuna "ülisalajased" (TOP SECRET) andmed nõudsid aga eraldi juurdepääsu ega levinud SIPRNeti võrgus, siis lekkis peamiselt nn diplomaatilise lekkega (Secret US Embassy Cables = CableGate) poliitilisi jms keskastme otsustusi puudutav. Seevastu "suuri saladusi" — Pentagoni, CIA jms ametkondade omi — midagi otseselt salaluuresse puutuvat ei ole Vikilekkeist veel välja tilkunud.

Siprneti andmeid näeb ainult eriarvutite kaudu ja sõltuvalt ainese klassifikatsioonist on neid nägema volitatud 1-3 miljonit inimeset USA valitsusasutusis, nagu Pentagon, välisministeerium, -esindused jmt. Kogemused on näidanud, et enamus kasutajaist on kaitseministeeriumi töötajad, sh ka need, kes koos USA üksustega töötavad välismaal. Logimiskorda ja -paroole on uuendatud seni umbes korra iga 5 kuu tagant.

VikiLekete mõju Afganistani sündmustele võib, ent ei pruugi olukorda parandada, vähemalt mitte koheselt. Kindlasti rõhutab see massiivne infoaktsioon aga ammuteada tõdesid — paari neist loetles ka Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas (Pm, 4.8.10):
  • Teave on jõud ja...
  • Tõel pole ainuomanikku.
  • Salajutt läheb haisema
— võiks lisada meediaajastut ennetava vanasõna, st eelpõlvede kogemusis karastet ja paljude rahvaste pärimusile omase tõdemuse, et iga saladus saab ükskord ilmseks.

Eesti ajakirjanduse mannetust teabehanke vallas ilmestab Eesti Ekspressi pakkumine (EE 12.8.10) oma lugejaile: võistle Eesti-alaste vikilekete väljasõelumises — vaid nädalalehe aastatellimuse eest (u 60€) sellele isikule, kes enim viiteid leiab!

Postimehe ajakirjanikud on esialgu leidnud Afganistani-teemaliste salapaberite ärakirjade rägastiku 91700 leheküljelt 30 meisse puutuvat dokumenti. Peale Eesti sõjaväeüksuste Afganistanis on neis allikaiks ka USA suursaatkonna 2 sõnumit, mis valgustavad EV valitsuse vaateid Afganistanis toimuvale. Postimees vahendab:
Enamik Eestiga seotud juhtumeid, mida raportid käsitlevad, puudutab tavapärasemaid sündmusi, nagu patrulli tulevahetusi või ka lõhkekehade avastamist. [---] Raporteis kajastub [---]...
  • eestlaste hukkumine ja haavatasaamine. Näiteks nooremseersant Kristjan Jalaka hukkumist 15. XII 2009 Lõuna-Afganistanis [Helmandis] käsitleb teade [---]: «COY EST teatas, et iseseisva jalgsipatrulli käigus rünnati me üksust omatehtud lõhkekehaga, mille tulemusel 1 Eesti sõjaväelane hukkus. Hukkunu toimetati Wahidi baasi.» Andmebaasis leidub ka 2...
  • EV välispoliitikat kajastavat raportit aastast 2007. Ühendriikide Tallinna saatkonna [---] 27. III 2007 dokumendis on kirjeldatud [---] kõnelust Eesti välisministeeriumi I poliitikaosakonna julgeolekupoliitika büroo direktori Arti Hilpusega [---]. Jutt käib Itaalia valitsuse tegevusest ajakirjanik Daniele Mastrogiacomo vabastamisel, kelle Taliban kevadel 2007 pantvangi võttis. «Hilpus ütles, et Eesti valitsus oli sügavalt pettunud Itaalia järeleandmise pärast terroristidele. Kuna Eesti sõdurid teenivad Afganistanis, siis on Eesti valitsus mures, et Itaalia valitsuse tegevus võib seada meie [koalitsiooni?] sõdureid suuremasse ohtu.» Peale selle on mainitud, et Eesti valitsus otsustas hiljem avalikult mitte Itaaliat kritiseerida, kuna paljud muud riigid on samasisulist kriitikat juba esitanud. Mastrogiacomo vahetati välja 5 Talibani võitleja vastu, [---] pantvangistatud afgaanid Taliban aga tappis. Teine 2007. aasta raport kajastab...
  • USA taotlust, et Eesti saadaks Afganistani koolitajaid, millele Eesti välisministeerium vastas, et selleks puuduvad praegu ressursid, ent tulevikus on kavas Eesti kohalolekut Afganistanis suurendada.
Hiigellekke taga on telekanali CBS-13 teatel (Sacramento Area Local News 26.7.10 kl 21:43) USA sõjaväe luureanalüütikust reamees Bradley Manning (*1987, m.n. Chelsea Manning), kes peab end teabepriiuse eestvõitljejaks ja tahtnud lekkega enda sõnul Hillary Clintoni (sõjauimast) võõrutada, koguni nii, et too "saaks südamerabanduse, ja päris korraliku". Manning olla püüdnud ühe-mehe-armeena toimides lõpetada ka Afganistani sõda, mida loeb ebaõiglaseks. Mais 2010 võttis ta ühendust tuntud häkkeri Adrian Lamoga (*1981), kes võis WikiLeaksi ja Bradley Manningu suhtlusest teavitada võime. Igatahes 29. mail 2010 võeti Bradley Manning Iraagis USA Hammeri sõjaväebaasis vahi alla ning pärast 2 kuud Kuveidis sõjaväevanglas toodi sama aasta juuli lõpuks USA-sse ja jäeti siin üksikvangistusse kohtupidamist ootama, mis 21. augustil 2013 lõppes Manningule vabadusekaotuse mõistmisega 35 aastaks, reaalselt kandis ära viiendiku sellest, vabanedes tänu president Obama armule mais 2017. Süüdistused seisnesid kokkuvõtlikult USA kahjustamises, kvalifitseeriti spionaažiks ja nende tegelikuks ajendiks oli see, et kohtualune lekitas Bagdadi kopterivideo ("Collateral murder" — rahulike elanike ja ajakirjanike tapmise jäädvustuse juulist 2007) ja laadis ebaseaduslikult alla veel sadu tuhandeid dokumente, sh USA diplomaatiline ja sõjaline teave ning PowerPoint-esitlused. WikiLeaks alustas nende avaldamist 18. veebruaril 2010 — esimene lekkedokument oli läkitatud Washingtoni USA Reykjaviki saatkonnast kõigest 5 nädala eest ja puudutas Islandi võlareferendumit.

Ühendriikide avaõiguslik telesaade «Rindejoonel: VikiSaladused» kirjeldab reamees Manningu osa USA saladuste suurpaljastuses
(Frontline: WikiSecrets, PBS 24.5.2011)

Watch the full episode. See more FRONTLINE.

Washington Posti poliitikavaatleja Richard Cohen võrdles seda andmeleket nn Pentagoni Paberitega, mis kandsid Vietnami sõja kaja 1971. aastal USA pealinna tänavaile. Siiski ei näinud ta siin samaväärset sensatsiooni, vaid üksnes seniseid kahtlusi süvendavat infomassiivi. Seejuures toonitas ta eriti veendumust afgaanide jär(j)eleaitamise mõttetuses:
WikiLeaksi paljastuste kõrval jõudis esmaspäeval lehtedesse veel üks [kaudselt, kuid] ilmekalt Afganistanist kõnelev uudis. See väitis, et Põhja-Mehhiko vanglas olid valvurid vange relvastanud ja lasknud neil öösiti vabalt tapatööl käia. Rõhutagem — see on läänelik Mehhiko, teispool Rio Grandet, ja ometi on seal valitseva korruptsiooni tase meile täiesti mõistetamatu — või siis hoopis endastmõistetav? Teisel pool maakera, hõimkondliku korraldusega ja väga, väga vaesel idamaal aga võtame enda kohuseks teha sealsest politseist moodsat ja tõhusat jõudu ning sama lubame ka sealsele sõjaväele. WikiLeaksi dokumendid kinnitavad — kuulduste pinnal, aga veenvalt — et see meil ei õnnestu. Midagi sellist teadsime kuulduste pinnal, aga veenvalt ennegi. (Wikileaks: Telling us the obvious in Afghanistan, WP 27.7.10)
Asjatundjate arvates seisneb dokumentide väärtus ja ühtlasi kahju (sõjaväelastele) selles, et need selgitavad ja/või paljastavad USA ja NATO sõjalist taktikat, kirjeldavad menetlusi, tehnikat ja seadmeid, mida rakendatakse Afganistanis. Kolme väljaande kirjastajad olid vikilekete ajakirjandusliku esitleja rolli asudes üksmeelsed, et tegemist on õigustatud avaliku huviga dokumentide vastu, kuna nii süveneb arusaamine sõjast, mis käib juba aastast 2001. VikiLekete seisukohalt on tegemist sisuliselt külma sõja meetmeisse kuuluva avaliku diplomaatiaga, kuid selle vahega, et seekord pole vastakuti riigid, vaid USA sõjaline koalitsioon ja n-ö internetiga relvastatud (rahvusvaheline) üldsus.


«WikiLeaks: Truth, Lies, and Videotape» (Vikilekked: tõde, valed ja video — ©PLT—ARTE-LCPAn, 2010) I osaII osaIII osa

Kui teised lekkesse haaratud väljaanded piirdusid esialgu pöörde taotlusega sõja taktikas, kutsus Spiegel juba 28.7.10 — VikiLekete kolmandal päeval NATO-t terve mõistuse nimel ja ruttu Afganistanist välja tõmbuma:
Parem on lahkuda kohe ja teha edasisele verevalamisele kiire lõpp.
Oktoobris 2010 avaldas WikiLeaks USA sõjaväe 380 tuhat salastatud ja 12 tuhat salastamata dokumenti Iraagi sõja kohta (The Iraq War Logs). Et see sõda on läbi — dokumendid puudutavad aastaid 2004-2009 — siis rikub see leke (ehkki allikas on ilmselt sama) pigem eelmise kui praeguse USA valitsuse mainet ning mõjutab Afganistanis jätkuvat sõda kaudselt. Vikilekete sõjapäevikuid eritlevate massiameediumide hulka (The Guardian, New York Times, Der Spiegel) lisandus prantsuse päevaleht Le Monde ja Al Jazeera TV.

Vikilekete kujunemislugu

Rootsi tõsielufilm "WikiRebels" (I osa) inglise keeles. ©SVT, 2010.

Lisalugemist: Afganistani okupatsioonistISEKIRI: Afganistani tragöödiaKabuli propaganda-bazaar kosubOsama, vikilekked ja araabia kevadWikiLeaks näitab Eesti sõdurite langemispaiku AfganistanisOkupatsiooni hinna maksavad… Taani+EestiOkupandi must süda saab mustemaksCableGate’i lekete Eesti edetabelTuumahäma Lähis-Ida kohal.