laupäev, 17. juuni 2017

Vaba ajakirjandus ﹠ võitlus-ajakirjandus


AJAKIRJANDUS ONGI SURNUD?

— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa…
Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.

— — — — — — — — — — — — — — — —

Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu…
▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas…
▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas…
▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…

  ᐤ  Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism»
by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.

Preku (КПСС) + Nick (R) = détente AD1973
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS  uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.

Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!

"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ AD2018 ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Siia võiks lisada ridamisi DJT kutsekõlbmatu—vääritu—kõlvatu maine põhistamiseks välmitud laimavaid sensatsioone, tema düsleksiast kuni "kuldse duššini" Moskva Ritz—Carltoni hotelli presidendisviidis… Žurnalistika on surnud — nendib veteranreporter oma kurvastavas repliigis. Järel(m) võlts- ehk liba-ajakirjandus, mida kannustab Trumpi-hullustuse sündroom TDS ) morbiidse kujutelmaga DJT-st kui Ühendriike vaenlasile parseldavast äraandjast + maailma valelikuimast riigipeast

Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.



PROJECT VERITASTim Pooli meediakriitika — WP+CNN-i libauudiste eritlus

VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.

Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.

Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.

♾♾♾

ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.

«Sitta kah!» ©Priit Pärn, 1987.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?

Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?

Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…

ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes". Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.

MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.

Kommunismiehitaja moraalikoodeks (1961) ERKI kalligraafia + EU-loosung


Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.

Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇

KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus"Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.

Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid

Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…

Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee mõlemad selsamal Liivimaal on ka sama vanad.

Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi
( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal käivitus raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.

Tegu oli aga olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudteega. Nii Viidumaa
( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis   ≈  4 0  aastat
≅ AD1923 ↔ AD1968

Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200, kitsast ⪞900. Tollal keskmine 45 ⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.

Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad riik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.

Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.

Võitlusajakirjanduse tõi kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.

JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema  m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat  =  sotsiaalset propagandat pooldab.

Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment. Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.

♾♾♾

                          MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
            🌚  …
      🌒  parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole
   🌓  paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt)
 🌔   keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt )
🌕   Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht )
 🌖   Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt )
   🌗   keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV
       🌘  vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht
             🌑  …
♾♾♾

reede, 17. veebruar 2017

Kremli võidukäik & Ameerika Hääle surm

Täpselt 70 aasta eest startis NSV Liitu oma aja tähtsama maailma-raadio Ameerika Hääle ➧ Voice of America ringhäälingu-kava, mis vene keeles kuus kümnendit eetris püsis, alustades aasta 1947 veebruari keskel ning lõpetades juuli lõpus 2008. Kas juhuse või jumaliku seaduspära tõttu vallandus tosin päeva pärast saadete lõppu agressiooniga Gruusia vastu Moskva pealetungi ajastu.

Gruusia/Georgia 6-päevane augustisõda ja Ukraina lõuna- ja idaosa anneksioonid on kõigest episoodid sajandivahetusel Kremli hõivanud gebistliku hunta külmas ( moodsama terminiga hübriid- ) sõjas lääneriikide ja eeskätt USA vastu. Nii võib VoA jt Lääne välisraadiote vene saadete lõpetamist käsitada järeleandmisena geopoliitilisest psühholoogiliseni ulatuvas rahvusvahelises konfliktis, mis on Kremli muuilmaga suhtestumise praktikas korduvalt tõestatud reegliks. Selle reegli erandeid on läänemaailmas valitseva soovmõtlemise tõttu aga paraku usutud rohkem kui rahu ja maailmakorra kindlustamiseks võimalik. Nii on suurenenud kuuma sõja puhkemise võimalused, mis on õnneks NATO äratanud ja suunanud vigadeparandusele.

LETARGILINE LÄÄS. Ehk ei olnudki VoA töö, eriti Venemaal, küllalt mõjus ega tulemuslik? Selle küsimuse eitavat vastust võiks lugeda välja gebist Vladimir Putini järjekindlaist ja ulatuslikest meetmeist tõrjumaks välismeediume Venemaalt ja vene teabeväljast. Üksteise järel saadeti ja söödi oma territooriumilt välja BBC, VoA ja RL-i ülekandjaid ja vahendajaid. Vabadusraadiosse sokutati oma agentuuri, mille väljapaistvamaks juhtumiks oli Maria ( Maša ) Gesseni istutamine RL-i vene toimetusjuhi ametikohale. Kõik toimus paraleelselt oma ajakirjanduse ahistamise, kammitsemise ja elektroonilise massimeedia monopoliseerimisega.

Tõsi, president Obama naasis ka külma sõja võimaluse juurde ja Trump paratamatult jätkab sellega, kuid et ettevõetud teekonnal võiduka lõpuni kulgeda, peab tekkima Reagani stiilis tulevikukuvand — kurja väljajuurimise väljavaade, mille varjugi veel praegu näha ei ole.

Isekiri Ronald W Reagan ist
Isekiri Barack H Obama st
Isekiri Donald J Trump ist

Aastapäeva-jutu kohase küsimuse — kas Donald J Trump taastaks midaga VoA täissaatekava taolist Venemaale — vastus on pigem negatiivne. Nähtavasti peetakse vasturohuks varjusurmas RL-i ja VoA järglaseks sobituvat venekeelse massimeedia digiplatvormi + telekava Nastojaščščee vremja — Current Time. Telekanal startis ametliklut 24x7 kümne päeva eest. Ent kas saab seda RT + Sputniku läänemaailmas laiutamise taustal tõsiselt võtta. Raha, jah, võib leiduda, kuid motivatsioon on puudulik.

PSÜHHOLOOGILISE SÕJA VÄÄRILISELT Putinile vastupanu osutamise huvi jääb Läänes sisuliselt ikkagi olematuks. Eurokraatia patrioodid on hõivatud hoopis euroimpeeriumi idee päästmisega. Pakutakse välja selliseid üleliidulise Kesk-TV moodi šovinistlikke meediaprojekte nagu European Broadcasting Corporation, kuid seda aina oma alamate ajuloputust silmas pidades, kaugeltki mitte Kremli mõjutöö vastustamiseks, veel vähem Moskva psühholoogilise sõja vastase kampaania alustamiseks.

Siin Ameerika Hääl, Washington! Stuudio eestikeelse saate ajal AD1979

AMEERIKA HÄÄLE VÕIDU-PANUSEST KÜLMAS SÕJAS eeskätt muidugi väljaspool Venemaad saab lugeda Isekirja rubriigis Ameerika Hääle silti klõpsates. Eraldi on Isekiri käsitlenud…

Eesti toimetuse osa XX sajandi ajalooliste mullistuste ajal:
❱ Ungaris ☞ Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu
❱ Eestis ☞ Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles
❱ Avaruumis ☞ Jõulureis Kuule


Eesti massimeedia + eetrivabaduse + kuulajakogemusest 1951-2004:
❱ Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks
❱ Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963
❱ Signaalid dissidentidele jm müüdid
❱ Balti küsimus Vaikuse meres
❱ Seitsekümmend jõulu hiljem

LISAKS Isekirja teemasilt ☞ AMEERIKA HÄÄL

reede, 3. veebruar 2017

“Deutschland 83” & antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:
ETV-1 näitab reede õhtuti kl 21:40 ( pärast spordiuudiseid ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!
Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna & Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis selle autori abikaasa Jörg. Kummati on «Saksamaa-83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning hiljem lisandub ehk Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida sarja välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste taas-üheks-saamise imeline mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal