neljapäev, 17. märts 2011

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)


Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.

Ei saa vähimagi kõhkluseta öelda, et vikilekked lähendavad rahu Afganistanis, ent pole tõendeid ka vastupidiste väidete toeks — justkui oleks läinud aasta paljastustel otseseid ohvreid või nagu paisunuks inimkaotuste üldhulk Afganistani nn Vääramatu Vabaduse tagamisel nende lekete tõttu.

II. MUUTUSTE TEMPO TÕUSEB. Paari kuu eest märkis üks meil välispoliitika asjatundjana hinnatud poliitik, et…
Mubaraki võim näib hetkel võrdlemisi turvalisena.
(Kuukiri "Diplomaatia" nr 87/88, detsember 2010)
Araabia armutud autokraadid Zine El Abidine Ben-Ali ja Hosni Mubarak tõugati võimult vastavalt 1 kuu ja 2 kuud hiljem, ehkki Muammar Muhammad al-Gaddafi oma poegadega vastu paneb. Kusjuures kindlalt olid Vikilekked Ben-Ali vastaste sütitajaks. Tema perekonna kuritarvitusi osundas CableGate juba läinud aastal memodega (AD2006-2008-2009), mis levisid Tuneesia araabia keelde tõlgituna laialt. Mässumeele piiriüleseid palanguid võib kahtluseta seletada ühtse teabevälja, naabruse inspiratsiooni ja doominoefektiga, kuid ega Wiki-efektistki pääse. Mainekas välispoliitika-ajakirjas Foreign Policy hüüatas üks Human Rights Watchi (HRW) juhte Niiluse revolutsiooni eelõhtul:
Wikileaksis ainsa hoobiga üllitet memode siirusel on araabia demokraatiale enam mõju kui USA telgitaguse diplomaatia kõigil aastakümneil. (Loe edasi: Tom Malinowski, Whispering at Autocrats. FP 25.1.11)
Miks tabas vikivapustus kõigepealt islamiusulisi režiime ja just Aafrika-araablasi, kelle lipukirjes oleks aimata justkui Viivi Luige sõnu ("Küsimus")
… mis tuleb, see tuleb ilmsi,/ meie muutume ühe kuuga"?
Oluline on siin ehk vastuolude hõõrdetegur mikro- ja makrokosmose, globaalse ja lokaalse, disharmoonia materiaalse ja vaimuelu vahel. Sest kummaski kehtivad oma, kardinaalselt erinevad seadused, mida plahvatuseta ühitada ei õnnestu.

TROGLODÜÜDI EHMATUS? Kuigi ajaloo vapustuste kiuste püsib inimolemus nii heas kui halvas põhiliselt vääramatu, piisab ühe indiviidi kogemusest, et teadvustada iga inimese võimet muutuda kas või üleöö. Iselugu on inimühiskonnaga. Igandliku tsivilisatsiooni kokkupõrge moodsaga on rabav. Kesise koopaelu järel tegelikkuse helkidest pimestuv, kas või tõe peegelduse läikega silmitsi sattuv kogukond võib uute üldiste+eraviisiliste hüvede (või haiguste) tagatipuks kogeda ka igasugu mullistusi, nagu
• demoraliseerumist või vaimset puhastust,
• rahvamajanduse kasvu või kahanemist ja/või
• elukalliduse tõusu, elatustaseme langust ja/või
• sotsiaalseid katastroofe ja/või
• tsivilisatsiooonide langust ja/või
• geopoliitilisi kataklüsme jne…

Ka Kalevite kants kaardil!
Muhammad al-Idrisi 1154. a maakaart
On arvamusi araabia ühiskonna mahajäämusest, et sel oleks nagu pistmist harimatuse, tsivilatsiooni arengu peetuse, kultuurilise või usupimedusega. Ent religioon on siin sama minimaalselt probleem kui selle lahendus. Islami-tsivilisatsiooni hiilgeaeg (VII-XII saj) ei olnud tume, vastupidi — see kinkis muule ilmale astrolaabi ja algebra, andis Euroopale tuuleveskid ja muljus meie ajalukku Kalevilinna e nüüdse Tallinna esimese jäljendi… Araabia tsivilisatsiooni panus keskasegses maailmas on võrreldav USA omaga uusimal (modernismi) ajal. Tänase maailma takistusi ja ebavõrdsust ei määra mitte usuga, vaid süsivesinikega (energeetikaga) seotud tegurid…

TSIVILISATSIOONIDE PÕRKUMISELT UNIVERSALISMI. Aga eksiulma ei kustuta ega ilmsi-kogemust kinnita üksi kirjalik (tõsi)jutt, nagu see, mis must-valgel USA välisameti memodes. Tsivilisatsioonid ju põrkusid veriselt liigagi värvikate kaupmees Muhamedi — SAW — piltide pärast.

Viie aasta eest kasvasid ja laienesid vägivaldsed protestid prohvet Muhamedi pilapiltide vastu araabiamailt üle Lähis-Ida, Taimaa, koguni Uus-Meremaani välja, kusjuures Afganistanis sai siis politsei tule läbi surma vähemalt 11 protestijat. Verepulma sütikuks osutusid Taanis 4 kuud varem, 30. IX 2005 trükivalgust näinud karikatuurid. Diplomaatilise lekke algusest Niiluse jm araabia revolutsioonideni kulus poole vähem ja verevalamistes hukkunute hulk on juba sadu kordi suurem. Liibüa (kontra)revolutsiooniga sai piirkonna kaotuste tragöödia statistikaks. Seni olid 2010/2011 rahutuste minimeeritud inimkaotused HRW andmeil:
Jeemeni ja Liibüa hukud küündisid sadade või tuhandeini ja on väljunud HRW jälgimissuutlikuse alt.

TAANDARENGUTE KIIRTEEL VÕI UUDISHIMU OHVRID? Piirkonna moodsamais — rohkem moblasid, raali- ja tava-kirjaoskust evivais — ühiskonnis olid pöörded sametisemad. Valitsejailt oodati Saladini väärikust ja lootusrikkaid passis väljakuil hulganisti kas või 1001 araabia ööd. Seni olid üle 5 inimese kogunemised egiptlastele olnud 30 aastat keelatud, kuid mitte virtuaalselt. Virtuaalmiiting oli 3 viimase aastaga laienenud 6. Aprilli Noorteliikumise moodi püüdeiks korraldada streike mitmekümne-tuhandese seltskonnaga Facebooki kaudu (vt NYT 22.1.09) Ühendriikide diplomaatilise posti veebileke oli neile vaevu toeks, hoopiski režiimi soosiv. Ses mandrinurgas oli USA Kairole peamine doonor ja Hosni Mubaraki vankumatu liitlane, kellega sõbralikult jagati ka mustemaid saladusi. Samas paljastas vikileke (nt AD2009) Tuneesia valitsusel puuduva USA toetuse — sealse vastasrinna õnnistuseks.

Ühendriikide välisamet ise mõistis Egiptuse võimujärglust küll, kuid ei uskunud kiireid muutusi ega usaldanud kohalikke radikaale. Viimaste pooldatud juurteni minevate muudatuste jutu peale jäid USA diplomaadid skeptiliseks, nagu on kirjas Kairo-saadiku 3 aasta taguse läkituse kommentaaris:
[6. IV Noorteliikumise aktivisti] XXXXXXXXX tegevuskavas pole konkreetseid samme, mis lähendaks 6. aprilli [liikumise] ülimalt ebareaalset eesmärki asendada senine kord parlamentaarse demokraatiaga veel enne 2011. aasta presidendivalimisi. Enamik opositsiooniparteidest ja sõltumatuist valitsusvälistest organisatsioonidest, isegi kui nad oma edu eriti ei usu, taotlevad käegakatsutavaid, astmelisi reforme [Egiptuse] praeguse võimukorralduse raamistikus. Sellise lähenemise täielik eitus asetab [6. IV Noorteliikumise aktivisti] XXXXXXXXX väljapoole [Egiptuse] opositsioonipoliitikute ja -aktivistide peavoolu. (Vt Kairo saatkonna 2008-12-30 salajast telegrammi "6. aprilli aktivisti USA-visiit ja Egiptuse režiimi vahetus" The Telegraph, 28. I 2011 või otse WL-is)
Afroaraabias ei nähtu seega lekete 1=1 mõju, avalikustamise sündmus ja selle järelm võivad omavahel proportsioonist väljas olla, isegi pöördvõrdeliselt, külvates segadust avalikku ellu ja luues poliitkaost.

III. USA MÕJUVÕIM VANGUB… KAUAKS? Kuigi WL-i toime on laiem ja järelmid enam-vähem selgusetud, võib hoomata CableGatei mõju USA avaliku diplomaatia (anti)instrumendina, mis paraku on käest libisenud või välja löödud. Kui üks Külma sõja lahinguratsu on peremehel ohjest läind, siis pole teada, kas see toob Külmale sõjale ennatlikult selja keeranud USA-le kasu või kahju. Mis arvatagi selgub õige mitme aasta pärast… Kui CableGate'i teabe tilgutamise tempo muutumatult püsib — 10... 100 (läbilõikes 53) läkitust päevas — siis kestab kogu memolekitus aastakümme või kauem. WikiLeaks võib selle ajaga muutuda, taanduda või sootuks paljastuste antipoodiks pöörduda. Eriti mõne teistlaadi, õilsama ja antiamerikanismi-kireta lekke ilmudes. Muidu aga kujunevad lähiaastad USA välisteenistuse ametisaladuste paljastamise kümnendiks. Ja selle tähisel koondub teabevabaduse globaalne ühisrinne:
  • vikilekitustes osalev ajakirjandus e täpsemalt need mitu(?)teist või -kümmend ajakirjanduslõita, kes järgivad teadmispõhise ajakirjanduse ideaali* ega piirdu WL-i ärilise nöörimisega,
  • asjahuvilised radikaalsed inimõiguslased,
  • Lääne pahempoolse liberalismi ideoloogid,
  • intellektuaalse omandi praktilised vastased (Piraadipartei),
  • häkkerite (anonüümne) kogukond,
  • uus meedia
  • ...
Nad koonduvad — aga kelle? — Lääne-demokraatia, -kristliku tsivilisatsiooni ja üksikisiku vabaduse peamise kantsi vastu!

ÜRGOLEMUS vs KÜBERNÄIVUS. Ei maksa imestada, et USA vastuluure on varakult hinnanud ohte (vt juba 18. III 2008 valminud Army Counterintelligence Centeri saladokumenti WL-i PDF-failina) ning võimurid praeguseks pakiliselt ka võimuhoobasid rakendavad. Valitsuse kahtlasele käitumisele on viidanud peale blogide ka vasakliberaalne massimeedia, nt WP 2.3.11 osutus Lähis-Ida araabia- ja Kesk-Aasia aladel tegutsevale USA Central Commandile (USCENTCOM) või siis Atlanticu 3.12.10 umbkaudsed vihjed, kuna soliidne NYT 4.12.10 viitas sellal ka otse Special Operations Commandile (USSOCOM) On teada, et USCENTCOM tegeleb sotsiaalvõrgustike manipuleerimisega ja USSOCOM on veebiummistusi tekitanud + tõkestusrünnakuid sooritanud. Välisministeerium olevat survestanud omakorda veebi- (nt EveryDNS.Net) ja maksefirmasid (nt PayPal), et nood keelduks WL-i jms "vaenlaste" teenindamisest, hoolimata piisava õigusliku aluse puudumisest (vt AP 26.1.11: No proof WikiLeaks breaking law)

Ühe demokraatliku suurriigi masinavärgi kogu raskuse kättemaksule pööramine, föderaalsete (sala- ja ava-) ametkondade ponnistused poolavalike ja varsti niikuinii avalikustamisele kuulunud saladuste — pabermahus alla tonni — lekitajate mis tahes hinna eest tabamiseks ja karistamiseks — need ponnistused väärivad imestust, mitte enamat. VikiLekete asutaja Julian Assange ning tema n-ö kaasosaline, USA militaar- ja diplomaatiliste ametisaladuste arvatav lekitaja reamees Manning seisavad mõlemad nagu trahviks alaväärse uudishimu — human interest news — üleilmsel püünel. Ja Bradley Manning on tehtud viimati ka madalalubalise seksismi ohvriks — teda sunniti Quantico mereväebaasi eeluurimisvanglas, mh asutuse ülemuste ees, hommikuti ja õhtuti mitmeks minutiks alasti valvelseisakusse (vt HRW 16.3.11)

Bradley, m.n. Chelsea Manningu kaitseks on söandanud välja astuda üksainus USA kõrgem riigiteenistuja — välisministeeriumi piiar Philip J Crowley, kes nimetas vangi niisugust kohtlemist rumalaks, naeruväärseks ja kontraproduktiivseks. Ning seepeale viisakalt vallandati, kahetsuse üle hämavate hüvastijätu-sõnadega:
"Tema [PJ Crowley] teenistust on ajendanud sügav pühendumus riigitööle ja avalikule diplomaatiale, ja mina" — ütles Hillary Clinton — "soovin talle kõike head." (Vt lähemalt siit)
Esialgu veel mittekineetilise, ent seda suurema energiaga võitlusse laskumine, nagu ka poolevalimise "sundimatu" kodanikukohustus, ärgitavad paralleele tõmbama. Vahest on ajalooline progressi-spiraal paiskamas inimkonda tagasi piirideta klassivõitlusse. Nii et, kui modernistliku Külma sõja käivitas kommunistlik kildkond, keda lugeda siis käesoleva post-postmodernistliku külma sõja juhtivjõuks? On's tõesti häkker-dissidendid, kes valimatult rahvuslikke ja transnatsionaalseid saladusi lekitavad, tänased neobolševikud? Vaevalt. Siin peaks, nagu (andme)liiklus-õnnetuse juhtumit lahendades, abiks võtma suurema ohuallika põhimõtte. Süüd lasub rohkem loomulikult superpower U.S.-il.

DIPLOMAATIA = SALATSEMISE VOLI. Maailma pidurdamatu depolariseerumise järjekordsed ohvrid on antud juhul põhiliselt (I) ühe suurriigi välispoliitika kehvalt kaitstud ametisaladused ning võimaliku tagajärjena (II) kogu välispoliitilise suhtluse traditsioon.

Vastust ootab küsimus, kas aina lõimuv ja järjest läbipaistvam maailm tulevikus vajab diplomaatiat kui institutsiooni. Kui tarvilik ja väärtuslik on saatkondade tegevusest tulenev diplomaatiline teave?

Välissaadikuid on sajandeid talutud mitte üksi riigivalitsejate vastastikuse viisakuse raames — heade suhete hoidja ning rahvusvaheliste tülide ennetajana — vaid ka kui võõrast salasilma ja -kõrva. Ajapikku vormus bilateraalse diplomaatia tavast rahvusvaheline üldõigus (Viini konventsioonid), mille kaitse all on saatkonnad kujunenud vaikimisi tunnustatud salakuulamise institutsiooniks. Salaluure vaatevinklist sallib ja talub üks või teine riik oma pinnal võõramaiseid saadikuid, esindusi ja nendega kaasnevat varjuteatrit vaid seetõttu ja seks, et neil silma peal hoida, neid vargsi pealt kuulata, nende läkitusi salaja vahelt haarata... mida on palju mugavam teha omaenda territooriumil kui seitsme maa ja mere taga. Seda teab iga osapool ja rakendab ettevaatus-vahendeid. Nii on ametlikku välissuhtlust täiendamas ka "ebadiplomaatilised" luurekanalid ja -keskused. Ja sestap pole CableGate kaugeltki suutlik paljastama USA suurimaid saladusi.

Siiski CableGate illumineerib, võiks nentida, rahvavalgustuse hüvaks, sest ühes köögipoolega on paljastunud USA jmt riikide diplomaatia oma keerukuses. Publitsist Timothy Garton-Ash on seda meelt, et diplomaatilised lekked tulevad USA-le kasuks, kuigi ta intervjuus The Guardianile lisas, et…
See on diplomaadi katastroof ja ajaloolase unistus — näha kuidas toimib riigidepartemang oma keskastmes. See pole just kõige tundlikum materjal, aga siiski haruldane sissevaade diplomaadi töökabinetti.

The Guardiani 29. 11.2010 kommentaar CableGate'ile

ÄHVARDUS VABALE VEEBILE. VikiLekete asutaja Julian Assange'i võitlus maailma vabamaks muutmiseks võib kahjuks kujuneda kontraporduktiivseks. See võib suurendada nii universalismi kui ka konvergentsi nende sõnade halvimas tähenduses — vaba maailma ja vabaduse arvel. Nii võib saabuda Puna-Hiina, Venemaa ja USA võimuladviku üksteise-mõistmise süvenemise järel totaalne küberregulatsioon, nn küberkaitse üleilmses ulatuses mitmesuguste piirangutega nagu…
• mitme-tasandiline/kiiruseline ja kübertaradega segmenteerit internet,
• politseiliku kontrolli tugevdamine internetis ja/või…
• poliitilise kontrolli lainemine internetis ja/või…
• internetis süvenev kommerts ja ärihuvide järgimine,
• anonüümsete kübervõrgustike üldine tõkestamine ja/või
• anonüümse veebikasutuse üldine tõkestamine.

On tõsi, et USA turvahädade taga võivad olla suurriiklik kohmakus ja ülespuhutud julgeolekuaparaat. Sellisele arvamusele pole jõudnud ainult pahempoolne ajakirjandus nagu Saksamaa Der Tageszeitung, mille peatoimetaja Ines Pohl kirjutas 29.11.10:
Kõik räägivad [vikilekitajate] enneolematust vastutustundetusest ja isegi pöördepunktist diplomaatia ajaloos. On tõsi, et Wiki-Leaksi abil avaldatud USA välisministeeriumi raportid võivad põhjustada (ajutist) diplomaatilist segadust. Kuid praegu on hirmul liiga suured silmad... on vale Wiki-Leaksis näha probleemi allikat... või riigimehi, kes peaksid rahvusvahelise suhtluse võimalike tagasilöökide üle muretsema ajakirjandusest, ükskõik kui kvaliteetsest, rohkem... Las käia! Weiter so, Wiki-Leaks!
IV. ÜLIVÕIM(urid) UUENEGU!
"Konfidentsiaalste memode vargus, XXI sajandi protestiliikumised ja potentsiaalselt miljoneid elusid muutvate arengu-läbimurrete ajastu on asetanud meid kõiki kaardistamata alale ja see sunnib meid nobedamaks, uuenduslikumaks ja vastutustundlikumaks kui kunagi varem."
Nii ütles Hillary R Clinton 2. veebruaril Washingtoni kogunenud USA välisesinduste juhtidele (vt ingk ülevaadet FP-s või kõne originaali) Kuigi läänelikult avatud süsteem on saladuste hankijale kergem saak, ei ole USA samas leketega nii haavatav kui ükski üdini valelik võimur või suletud ühiskond. Jättes kõrvale kurvemad järelmid välisminister Clintoni isikule tulevase ase- ja pärispresidendi kandidaadina, ei ole USA välisameti varitegevus sugugi nii kahetsusväärne, kui esialgu paljudele, ka Hillary Clintonile tundus — ta enda tsitaadi kohaselt...
Olgem selgesõnalised: see paljastus ei ründa ainult Ameerika välishuve, vaid ka rahvusvahelist üldsust (an attack on the international community) — liite ja partnerlust, vestlusi ja läbirääkimisi, mis edendavad ülemilmset julgeolekut ja majandust.

(Riigisekretär Clintoni avaldus Vikilekete asjus, Washington, DC, 29. XI 2010)

Välisminister Clintoni 29.11.2010 briifing

Sestap kaalusidki USA valitsusvõimud ja on nüüd valmistumas CableGate'i jt vikipaljastuste kurja juure Julian P Assange vastutusele võtuks, eriti kui too peaks osutuma Iraagis USA sõjaväeluurajana teeninud reamees Manningu kaasosaliseks, viimane ootab sõjaväe ja diplomaatia ametisaladuste oletatava vahendajana juba USA sõjaväe-vanglas kohut.


Asepresident Bideni 19.12.2010 intervjuu NBC-le…
… annab siiski usku, et väljaandmise korral USA-le Assange kohtus süüdi ei jääks, sest vaevalt saab teda kujutada Manningu tahtliku kaasosalisena (ameerika õiguskeeles konspiraatorina), kui tahes sangarlik/reeturlik/süütu nende kummagi tegevus ka poleks.

VABA TEABEVOOLU LOOSUNG — miks ei laiene see ametlikule ega salateabele!? Teabevabadus, mis muidu on USA lipukirjaks sobinud, muutub järsku teabe- ja õigussõjas WL-iga küsitavaks?! Ehkki viimane eestostsas Julian Assange'iga võib olla tolle külma sõja käremeelne algataja, nagu märgivad üksteist täiendades Äripäev ja Spectator:
Kui Assange selle kümnendi algul õppis Melbourne'is füüsikat, jõudis ta tõdemuseni, et inimkonna igapäevane võitlus ei põhine mitte vasak- ja parempoolsuse või usu ja teaduse, vaid indiviidide ja institutsioonide vastandumisel. Sest mõttest kantuna asutas ta aastal 2006 WL-i. (Vt Hulljulge ilmaparandaja — Äp 1.12.10)
Mehe kohta, kes teenib elatist teiste inimeste e-posti kirjastades, on Julian Assange endast heal arvamusel. Seda kostub ta retoorikast, kus varajase enamluse paranoia seguneb teismelise arvutihäkkeri ülbusega. Kui üks ta alluv paari kuu eest tõrkuda julges, sulges Assange ta suu, nimetades end "organisatsiooni südameks ja hingeks, asutajaks, filosoofiks, eeskõnelejaks, koodimeistriks, organisaatoriks, rahastajaks ja kõigeks ülejäänuks". Kui keegi organisatsioonist aga tahtis lahkuda, kuulutas Assange noore Lenini moel, et kaalul on organisatsiooni "ühtsus või surm". (Vt Anne Applebaum, The sensational truth. Spectator 11.12.10)
Kummati ületab nurjatu CableGate'i kasumlikkus kahjumit ka maailma üldise vabaduse kontol, kui mõned USA silmakirjalikud liitlased, türannid ja illegitiimsed režiimid juba vanguvad. Ja lõpuks ka langeks, küllap tõe ohvrina.

Ameerika diplomaadid — demokraatia+inimõiguste nimel skaudina Alati valmis!
(©Hearst/David Horsey 2010)
Hispaania vasakmõõduka päevalehe ja CableGate'i priviligeeritud vahendaja El País 1.12.10 juhtkiri leidis:
Dokumendid näitavad USA ja ilmselt ka teiste riikide ametiasutuste liigset kalduvust liigitada salajaseks teavet, mis ei tohiks seda olla. Riikliku omavoli ja korruptsiooni mõjusaim tõke on läbipaistvus. Välissuhted ei tohiks kunagi olla ala, kus läbipaistvuse nõue ei kehti.
AVADIPLOMAATIA ≠ SALADIPLOMAATIA. Kohe oktoobripöörde järel kuulutas Vladimir Uljanov (alias Nikolai Lenin) Nõukogude valitsuse nimel saladiplomaatiale kadu. Bolševikud, kelle endanimetust Läänes toona, muide, maksimalistideks tõlgiti, tahtsid avalikustada kogu tsaariaegse saladiplomaatia — salalepped, avalike lepingute salajased lisaklauslid jne. Sihtmärgiks oli kogu senise maailma võimukorraldus ja toimemehhanism. Rahudekreet, mis ennustas avaliku diplomaatia peatset võitu, deklareeris: (Dekret o mire) —
«väljendades kindlat kavatsust pidada kõiki läbirääkimisi täiesti avalikult kogu rahva ees» ja «asudes viivitamata… avaldama salajasi lepinguid, mille on kinnitanud või sõlminud mõisnike ja kapitalistide valitsus veebruarist kuni 25. oktoobrini», so kuni 8. XI 1917 ukj, ning «tühistab tingimusteta ja koheselt» eelneva režiimi ja ka tsaariaegsed salajased välislepingud…/«Тайную дипломатию Правительство отменяет… выражая твердое намерение вести все переговоры совершенно открыто перед всем народом, приступая немедленно к полному опубликованию тайных договоров, подтвержденных или заключенных правительством помещиков и капиталистов с февраля по 25 октября 1917 года. Все содержание этих тайных договоров, поскольку оно направлено… к удержанию или увеличению аннексий великороссов, Правительство объявляет безусловно и немедленно отмененным.» — Vt 26. X 1917 Dekret o mire.
Kukutatud valitsus(t)e välispoliitiliste saladokumentide avalikustamiseni kulus maksimalistidel võimuhaardest lugema hakates pool kuud — 23. XI 1917 ukj. Venemaa punaste avadiplomaatia ideel oli ehedaid järgijaid. Kahe kuu pärast, 8. I 1918 esitas USA president Woodrow Wilson sõjajärgse Euroopa taastamise 14 põhimõtet, mille I punkt kutsus tulevase rahu nimel salapakte, -liite ja -diplomaatiat hülgama, kuulutades ideaaliks…
Avatusega saavutatud avalikud rahupaktid, mille rahvusvaheliseks järelmiks ei kujune mis tahes erakäsitused, vaid avameelne ja avalik diplomaatia./ Open covenants of peace, openly arrived at, after which there shall be no private international understandings of any kind but diplomacy shall proceed always frankly and in the public view.
RAHU SOBITAMISEKS KÕLBMATU… Kuid salatsemist ei suudetud jätta ka ilmasõja-järgset rahu luues, kui 4 võitjariiki, sh USA, hülgas avatuse paleuse, oskamatu läbi rääkida muidu kui suletud uste taga…

Järgmisena evitati avadiplomaatiat Münchenis, kui seal aprillis 1919 tekkis sotsialistlik Baieri Nõukogude Vabariik (Bayrische Räterepublik), kus avalikustamise huvides…
  • kaotati välispoliitika kui tagurlikult silmakirjalik ala sootuks +
  • avaldati valitsuse kõikvõimalikke dokumente +
  • hoiti külastajaile võimalikult avali valitsusasutuste uksi +
  • peeti avalikult nõukogu (Rat) ja enam-vähem avalikult valitsusistungeid…
Müncheni kommuuna avatus mõjutas tulevikkugi — nii andis Baieri NSV reaktsioonilise tõuke Adolf Hitleri poliitkarjäärile. Ka saladiplomaatia ei kadunud, vaid jätkus kõrvuti avalikuga, mille eluõigus rajanes üllal eeldusel, et ühiskondlik arvamus on loomuldasa patsifistilik ja seega diplomaatide intriigide tegus ohjeldaja.** Aga nagu öeldud, juba Pariisi rahuläbirääkimistel vaibus vaimustus avameelsest ja avalikkuse silme all toimivast — ühe sõnaga transparentsest — diplomaatilisest suhtlusest, mis ei osutunud piisavalt tulemuslikuks.

… RAHUVÕITLUSEKS SOBILIK! Enamlaste üleilmse revolutsiooni idee pidas kuningakodade = imperialistide = mõisnike+pursuide (= kodanlikku) diplomaatiat igandiks. Uuest (ava)diplomaatiast kujunes pärast jõu kogumist välisvaenlaste vastu suunatud avaliku sõjalise heidutuse + psühholoogilise sõja mittekineetiliste meetodite (lühidalt: ideoloogiavõitluse) kõrval Külma sõja lahutamatu osa. Kui seni olid välispoliitika sihtmärgiks teiste maade valitsejad, siis bolševistlike üleskutsete järel ei saanud rõhutav rahvamass enam kuskil piirduda passiivse rolliga. Salatoiminguid ja -tegevuskavu mõistagi ei hüljatud ei sovetlikus diplomaatias ega õõnestustöös. Venemaa ja leeva kommunistliku impeeriumi ette tõmmatud "raudkardin" pidi sel moel varjatud sotsialistliku maailma tegelikkuse muuilmale samuti saladuseks jätma. Aegamööda jõudis Läändegi avadiplomaatia selline käsitus ja rakendamine uuemas, läbipaistvusega vaevu seotud rahvusvaheliste meediaaktsioonide tähenduses, sh:
• välispublikule adresseeritud avaliku elu tegelaste ülesastumised,
• välispoliitiline reklaam ja piiarlus,
• propaganda ja agitatsioon,
• mõjuagentuuri varal toimuvad meediaründed,
• jne jms


Kavala globaalduelli maksimalistidest algatajad hukkusid. Külma rahuheitluse võitjapoolele jäi väljakutse pragmaatiliselt vastu võtnud USA.

V. VÄLISMAIST ÜLDSUST HUVITAB ameeriklaste diplomaatia täna mitmesugusil ja enamasti hästi mõista põhjusil, ehkki diplomaatiliste memode paljastamise järel esialgu prevaleeris vandenõuteooriate haorisuga köetav saladuste-erootika. Aga tõsisem huvi ei kustu niipea ja see on eriti ilmne Põhjamail, sh Eestis. Ameeriklaste poolt poleks paraku pragmaatiline CabelGate'ist mitte õppida, veel vähem jätta publikule sobivalt vastamata. Senine mulje Washingtoni vastusest on sant. Transparentsuse elemendi ilmne vastustamine Riigidepartemangu praeguses avadiplomaatias tuhmistab ka WL-is tajutava ameerika idealismi sära ning ärritusest ajendet vigade jätkumine muudab head asja aina küsitavamaks.

Enamliku avadiplomaatia (st ideaali petlik-deklaratiivne) rakendamine on hülgamist vääriv ja vanamoodne — et mitte öelda vene moodi — käitumine. Ent Philip J Crowley dissidentluse juhtum annab lootust. Samuti on välisministeeriumist tosina aasta eest lahutet, siiski ametliku välisraadio staatuse ja avadiplomaatia instrumendina rakkes oleva Ameerika Hääle veebis kah kõigele vaatamatamata paarsada WL-üllitustele põhinevat uudist.

Avadiplomaatia elab Ida—Lääne Külma sõja väidetava lõpu kiuste, nii või naa ja niikuinii, üpris priskelt edasi. Elab mitte hukkamõistu ootel, vaid eeskujuna. Elab nõnda, et Balti riikide valitsustelgi oleks uue külma sõja eksperdi Edward Lucase järgi (Pm 15.2.11) vajalik ette võtta…
… pealetungi-operatsioone, mida Washington tähistab mitte-midagi-ütleva nimetusega avalik diplomaatia (public dimplomacy)
Millised on Eesti teostamata võimalused avadiplomaatias?

MÄRKUSED:
*  Õieti vist: 'teaduslik žurnalistika' (scientific journalism), mis tähendab, et "ajakirjanduses tekiks uus 'teaduslikkuse' standard. Kui avaldate raamatu nt DNA-st, siis on vaja, et korralik bioloogia-ajakiri esitaks ka andmed, mis on teadustöö aluseks, et saaks seda korrata, kontrollida, kinnitada. Sama oleks vaja ajakirjanduses. Puudub vahetu võimutasakaal, mistõttu lugejad ei saa kontrollida seda, mis neile räägitakse, ja see viib kuritarvitusteni." — Julian Assange intervjuust Raffi Khatchadourianiga — No Secrets: Julian Assange’s mission for total transparency. New Yorker, 7.6.2010.
** Algselt tähendas avalik diplomaatia mh, et vaiksele (sala-) diplomaatiale hakati eelistama konverentse ja püsiistungeid Rahvasteliidus. Vt Cathal J Nolan, Longmani maailmapoliitika leksikon. Tln, 1999, lk 26.

Kommentaare ei ole: