esmaspäev, 31. mai 2010

Poliitkartelli rahastamisest Eestis

Rahandusministeeriumi andmeil on erakondadele rahva taskust aastal 2009 makstud:
  • 25 947 921kr — Reformierakonnale
  • 24 273 860kr — Keskerakonnale
  • 15 903 563kr — Isamaa ja Res Publica Liidule
  • 8 370 302kr — Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale
  • 5 022 177kr — Erakonnale Eesti Rohelised
  • 5 022 177kr — Eestimaa Rahvaliidule
Parlamendiparteid on meilt seega saanud mullu ja ka tänavu saamas umbes 85 ja pool miljonit krooni. Tagamaks sama olukorra (partokraatia) jätkusuutlikkust sisenevad nad nende summadega ka valimisvõitlusse AD2011. Maksumaksja rahaga peetakse ülal nimelt neid erakondi, kes on juba saanud riigikokku. Äriregistri andmeil on EV-s üldse 13 erakonda.

Lisaks on Eesti Kristlike Demokraatide Erakond saanud 150 tuhat krooni, sest kogus läinud valmistel 1,7% hääli. See pole aga mingi tulu. Ka 4 maksmisaasta jooksul ei kata see kulutust kautsjonile, mis tuli teha valimistele täisnimekirja esitamiseks. Valimiskampaanias tagab enam-vähem võrdse kohtlemise riigieelarvelise meedia poolt teatavasti vaid täisnimekiri, st vähemalt 101 kandidaadi väljapanek.

Allikas: Sõltumatu Infokeskuse "Ülevaade erakondade kartelli rahastamisest Eestis" (SI-153)

kolmapäev, 19. mai 2010

Video: "Eurooplased ei taha eurot!"

WWW.MeEiTahaEurot.Com videomeene €-ühisraha X aastapäevast Europarlamendis


Euroopa parlamendi Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni kaasesimehe Nigel Farage'i kõne Strasbourgis 13. I 2009.

teisipäev, 18. mai 2010

Maastrichti lepingu loojak?

Eurot enam ei taheta — kroon on kuldsem

—€ € €—€ € €—€ € €—€ € €—€ € €—€ € €

€-uudiseid 13.-18. mai 2010

Enamik Čehhimaa väikeettevõtteid, kes varem pikisilmi EL-i ühisraha ootas, pooldab nüüd Praha Raadio (RP) sõnul koruna hülgamise edasilükkamist. Veerandtuhandet ettevõtjat küsitlenud finantsgrupp Citfin (FGC) märgib, et kui majanduskriisi eel enamik väliskaubanduses osalevaid väikefirmasid nõudis võimalikult kiiret eurole siirdumist, siis nüüd on olukord teine. Euro kiire tulekuga on päri kõigest seitsmendik ettevõtjaid, ülejäänud eelistavad ülemineku edasilükkamist mitmeks aastaks. Jiří Šimeki, FGC analüütiku arvates kasvab euroga kiirustamise vastaste hulk veelgi, kuna ärimehed kardavad Kreeka maksujõuetusest tulenevate hädade süvenemist ning laienemist. Eurotsoon ei ole enam ligitõmbav elitaarklubi. (Sõnumit uurimusest vt Radio Praha 16. V 2010 uudisteveebis: Průzkum: Menší firmy už tolik nechtějí rychlé přijetí eura)

—€ € €—

Samas teatab RP, et ka erakonnad ei oota peatset eurole üleminekut. Kuldse Krooni rahandusfoorumile 16. V 2010 kogunenud parlamendiparteide juhtidest ei pidanud ükski lähemal 5 aastal võimalikuks €-alaga liitumist. Seni pole Čehhimaa euro kasutuselevõtu tähtaega määranud, kuivõrd riik ei suuda täita EL-is seks puhuks sätestatud Maastrichti lepingu nõudeid. Probleeme on eeskätt valitsussektoriga. Nimelt ei tohi ühisrahaga liituja puudujääk ületada ses osas 3% sisemajanduse kogutoodangust. Majanduskriis paisutas Čehhimaa läinud 2009. aasta puudujääki 5,9%-ni. (Vt Radio Praha 17. V 2010 uudist: Přijetí eura je podle politických stran reálné až po roce 2015)

—€ € €—

Euro—dollari kurss võib langeda 1999. aasta tähiseni
Forexi €-uudis 17. V 2010: Jaapani suuruselt kolmanda pangagrupi Sumitomo Mitsui Banking Corporationi prognoosi järgi võib euro naasta oma algtasemele 1,18$, millelt ta jaanuaris 1999 EL-i liikmesriikide eelarve-puudujäägi foonil startis. See tähendab, et euro ei sobi maailmarahaks, hoiatab SMBC strateeg Daisuke Uno:
Euro kui alternatiivi jätkusuutlikkus maailma ühe põhivaluutana on kahtlane, kuivõrd mitte ükski Euroopa liikmesriikidest ei järgi eelarvepuudujäägist kinnipidamist kooskõlas Maastrichti lepingu reeglitega.* (...) On käes aeg revideerida euro staatust. Euroopa valuuta peab pöörduma lähtetasemele tagasi ning alustama kõike otsast peale.
Aasta 2009 lõpus Bloomberg Newsi poolt Tokios küsitletud 12 valuuta-analüütiku seas osutus Daisuke Uno ainsaks, kes ennustas 2010. aastaks €-kursi langemist allapoole 1,3$ piiri. (Vt Forex.EE 17. V 2010 turu-uudiseid)

—€ € €—

Mõned analüütikud kuulutavad euro ja dollari võrdsustumist: €=$ aastal 2011. Vt nt Londoni Times 17. V 2010

—€ € €—

Angela Merkeli mõjukad sõnad Euroopale ostetud ajast
Aachenis neljapäeval, 13. V 2010 Donald Tuskile Karl Suure auhinda üle andes:
Kui nurjub euro, nurjub mitte ainult raha — siis nurjub kogu Euroopa, äpardub ühtse Euroopa mõte (Scheitert der Euro, dann scheitert nicht nur das Geld, dann scheitert Europa, dann scheitert die Idee der europäischen Einigung).
Ärevust külvas Merkel ka pühapäeval, 16. V 2010 Saksamaa ametiühingutegelaste kogunemisel, kus ta viimase aja spekulatsioone euroga seletas ühisraha kasutavate riikide eelarvete ebaühtluse ja suure võlakoorma probleemiga. Samas ei soostunud ta seniseid €-päästmise meetmeid lahenduseks pidama:
Me pole teinud muud kui ostnud aega üksikute €-ala riikide konkurentsivõime erinevuste ja eelarvedefitsiidi kõrvaldamiseks. (...) Me ei saa olukorda (rahaturul) rahustada seda probleemi lihtsalt ignoreerides.
See liidukantsleri mõte kõigutaski viimati usku EL-isse, aidates kaasa euro jätkuvale nõrgenemisele rahavahetusturgudel, samuti kahtlustele €-ala stabiilsuse suhtes, hoolimata päästerõngana mõeldud hiigelsummast 750000000000€. (Vt Guardiani videot Merkeli kõne katkendiga)

Samu sõnu ostetud ajast kuuldi veidi enne Angela Merkelit ka Jürgen Starkilt Euroopa Keskpangast, kes intervjuus Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungile (FAZ) ütles, et euro ei ole mitte just ohus, aga kriisis.

—€ € €—€ € €—€ € €———


* Tegelikult siiski 3 EL-i riiki täidab Maastrichti lepingu eelarve puudujäägi kriteeriumi — need on Soome (liitus lepinguga 1994), Eesti (2004) ja Luksemburg (1993).

pühapäev, 16. mai 2010

Julgeoleku-hoiatusi USA-st

Ameerika avaliku arvamuse liberaalne spekter, mida alljärgnevas esindavad New York Times (NYT) ja Washington Post (WP), on üha murelikum Euroopa kesk- ja idaosa geopoliitilise käekäigu pärast. Kahest sel nädalalõpul (keset maid 2010) ilmunud kirjutisest õhkub kõhklusi — ühel Valge Maja, teisel juhul NATO — valmisoleku üle tulla toime Moskvast lähtuvate ähvardustega.


Judy Dempsey sõnum 14. mai International Herald Tribune'is ja 16. V 2010 NYT-s võttis kokku Ronald Asmuse jmt aruande, mida meil tuntakse rohkem NATO nn tarkade klubi raportina:
Mõned NATO liikmesmaad jagavad usku, et Venemaa võib provotseerida väikesi lokaalkonflikte, mille vastu on raske plaane teha, veel vähem neid ära hoida, — nii leiab Londonis paikneva sõltumatu uurimisinstituudi Euroopa Reformikeskuse (CER) aruanne. Selle järgi polnud NATO valmis Venemaa sissetungiks Gruusiasse 2008. Luureandmete vahetamise ja kriisijuhtimise üksikasjalik mehhanism puudub. Samuti on eiratud sellise mittesõjalise heidutuse võimalikkust nagu küberrünnak, millega oli 2 aasta eest vastakuti Eesti.
NYT: Raport: Ida-Euroopa ei tunneta NATO tuge (East Europe Feels Ignored by NATO, Report Says)
Politoloog David J Kramer Saksamaa Marshalli sihtasutusest kommenteeris WP-s 15. V 2010 ilmunud kirjutises USA presidendi jt tippametnike poolt korrutatud mantrat, et:
... Nad ei tunnusta Venemaa mõjusfääre. Aga sõnadest kõnekamad on nende teod või tegematajätmised. (Valge Maja) Hoolimatus sama piirkonna ülejäänud riikide suhtes — peale Venemaa — on just see, mis Moskvale tema mõjusfääri tagab.

Barack Obama on levinud hinnangul oma sõna juba öelnud, võttes mis tahes muu riigi juhtidest sagedamini ühendust "sõbra ja partneri" president Dmitri Medvedeviga (...) Ta peaks neil puhkudel (Kremlisse helistades) selgelt märku andma, et USA ei talu Venemaa sõjakust ja anastuskihku naabrite suhtes. Samuti tuleks "sõpru ja partnereid" otsida ses kandis ka mujalt. Mõnega neist oleks keerukas läbi saada — palju neid demokraatia ja inimõiguste musterlapsi ikka on?! Kuigi Venemaa presidenti ja peaministrit seepoolest kah kiita ei saa.
WP: David J. Kramer: Ühendriigid hülgamas Venemaa naabreid (US abandoning Russia's neighbors)

kolmapäev, 12. mai 2010

Kes on €-dogmaatik?

Muidugi on selle küsimuse vastus selge igale avali meeltega eestlasele: meie eurodogmaatikuiks on Eesti võimuladvik


Allpool Isekirja kokkuvõte Äripäeva arvamusveebis ilmunud €-eritlusest Kas või nui neljaks...:

ÕNN TULEB MEIE ÕUELE? Tekib tunne, et Kreeka sündmused ega euro ebastabiilsus, ka rohkete skeptikute peatse €-krahhi prognoosid ei kõiguta EV valitsuse veendumust, et euro on Eesti ülim eesmärk ja 1. jaanuaril jõutakse paradiisi. Aga isegi neile €-alaga liitunuile, kes ühisraha said enne üleilmset masu ja €-kriisi, ei tulnud ühes euroga mingit positiivset efekti või oodatud investeerimistormi.
  • Malta näide — liitus €-alaga 3 aastat enne Eestit AD2008. Kohalikud väljaanded Malta Business Weekly ja Malta Indepedent lootsid euro tuleku eel saarele voogava välisraha mitmekordset kasvu ja võimulolev Rahvuspartei ennustas lausa investeerimisbuumi. Ent juunis 2008 tabas Maltat rekordinflatsioon 4,6%, mis €-alal on lubamatu. Õitsengut ei tulnud.
  • Slovakkia näide — liitus €-alaga 2 aastat enne Eestit AD2009. Edu tõid eelkõige maksu-, rahandus-, kaubandus- ja tervushoiu-reformid. Ent majanduskriis tõi Slovakkiale samad probleemid kui eurota naaberriikidelegi. Slovakkia töötuse tase jääb EL-is alla vaid Baltimaile. Ka elukallidus kasvas ja seetõttu otsustas valitsus aasta 2010 algul tõsta alampalka 4,1% võrra ning 2011 peaks alampalk (307€=4803EEK kuus) tõusma 4% lisaks.
MILLEKS EESTILE EURO? — selle selgitamine võtab Eesti Panga EuroVeebis kõigest 1 külje ja sealgi on seisukohad, mida võib leida ka Vikipeediast: valuutariskide vähenemine, valuuta pikaajaline stabiilsus, madalad intressimäärad jne. Ainsa hoiatava näiena, miks EV peab euro kasutusele võtma, on toodud Venemaa 1998. (!) aasta krahh. Midagi värskemat rahandusministeeriumi analüütikuil ilmselt pakkuda pole. Praegu kuluks ära korralik selgitustöö, mitte aga plaan, kuidas harjutada rahvast teist värvi rahatähtede ja uute numbritega hinnalipikuil.

Oleks tore lugeda üksikasjalikku uuringut või vähemalt sellise uuringu järeldusi, mis veenaks meid, et €-ala tänased ja nii destruktiivsed poliitilised ja majandustegurid ei mõju Eestile halvasti ja €-tsooni astumise ning selles olemisega seotud kulud on tõesti põhjendatud. Ärimehel oleks huvitav lugeda ekspordile—impordile suunatud valdkondade ametlikke arenguennustusi eurole ülemineku järgseks ajaks. Kui neid uuringuid üldse on — on need siis salastatud?

Millegipärast ei kiirusta €-tsooni enam ei Čehhimaa ega Poola, nad passivad — las aeg annab arutust. Sama meelt näib olevat Eesti rahva enamik.

Vastukaaluks vt valitsuse arvamust: Kes on €-skeptik?

pühapäev, 9. mai 2010

Saladusteimpeerium

Võidupüha kummardajad toidavad Moskva imperialismi mütoloogiat, sovetismi sangarlikkuse ja Suure Stalini legendi. Ja võidurongi kaasreisija suundub ajarelsse pidi tagasi mitte 65 aastat, vaid suisa aastasse 1934, mil läks käiku N Liidu Kangelase tiitel. Suures plaanis on igas müüdis siiski õpetuslik iva. Mida õpetab meile 9. mai tänavu?
Venemaa III president tunnistas oma teise ametiaasta lõpu tähisel...
  • sõjajärgse sovetirežiimi totalitaarsust ja arvas, et...
  • Venemaa sõja- jm arhiivid ei tohiks enam salatseda.
Kindlasti ergutab 7. V 2010 intervjuu kõiki neid 9. mai hommikul Punasel väljakul rivistuvaid Lääne riigipäid — Eesti oma k.a — kes Moskva positiivse hõlvamise doktriini järgivad... Mis sest, kui Kremli välispoliitika positiivsus loosungitega piirdubki.

POOL AMETIAEGA SELJATAGA. Pole poliitilist saladust, kellenimeline režiim VF-is tegelikult valitseb. Pigemini peaks Venemaa mai 2008... mai 2010 võidud alates Gruusia terviklikkuse ja Poola juhtkonna tõrksa osa kõrvaldamiseni kirjutama in corpore ekspresidendi ehk praeguse peaministri arvele. Üle jääb kõigest mõni sisepoliitiline (edu)samm...
«Ta on [a] uuendanud pea kolmandiku kuberneride korpust ning [b] soovitanud riigi ajavööndite arvu kärpida ja [c] suveaega tühistada, [d] on oma palga avalikustanud ning [e] ametnikke utsitanud, et need endi kohta ise internetist kaebusi otsiks»kirjutab VF-i presidendi ametiaja esimest poolaega summeeriv ITAR—TASS-i poliitvaatleja
Venemaa presidendi intervjuu katkendeid:
Izvestija: Baltimail, Ukrainas ja Gruusias teenib II maailmasõja ajalugu võimuhuve. Ehkki rahvaste ajaloolist mälu eirata ei saa — see on igaühel oma. Mida tuleks aga teha, et natsismiga sõdides hukkunuid kõikjal meenutataks tänuga?

Medvedev: Muidugi on igal riigil oma ajalugu. Ja oleks mõttetu väita, justkui toonuks sõjajärgsed sündmused kõigile vabanenud maadele edu ja õnne. [...] Aga teisalt on sõjajärgsed sündmused juba ajaloo teine, täiesti ideoloogiliseeritud lõik, ja on arusaadav, et N Liit taotles [anastatud aladel] oma riiklikke eesmärke. Nõukogude Liit oli väga keeruline riik. Otse öeldes — NSV Liidus kujunenud režiimi ei saa nimetada teisiti kui totalitaarseks. Paraku oli see režiimiks, mille ajal põhiõigused ja -vabadused maha suruti. Ja mitte ainult oma inimeste puhul — kellest mõnegi tee, võitjana, pärast sõda edasi laagrisse viis! — vaid ka mujal sotsialismileeris. Ja ajaloost seda [tõika] ära, muidugi, ei kustuta.
Venemaal Katõni 1940. aasta veresauna üle vanasoodu jätkuvat dispuuti kui üht tõemoonutuste järelmit maininud, võttis VF-i president otsesõnu omaks, et ajaloovõltsinguid on Venemaalgi viljeldud. Kummaline on samas lubada, et tema institutsionaalne võitlus ajaloo võltsimisega jätkub seni, kuni (a) leidub natsiroimi õigustavaid riike Euroopas ja samuti (b) neid, kes Nürnbergi tribunali otsuseid tõrjuvad.

Ajaloovõltsingute vastane võitlus sai ametlikuks doktriiniks just Stalini ajal ja nimelt aastal 1948 vastusena Läänes üllitatud MRP-le, mille suhtes Nürnbergi otsus, muide, ei olnud parem äsja viidatud Kremli propagandavõltsingust (kõrvalpildil). Nii satuvad Kremli stiil ja väited üksteisega kohati vastuollu. Kuid eks ole ka Nürnbergi lahendis sõja kaotajapoole massimõrvu puudutavaid liialdusi. Seal leidub nii Eesti (nt Tartu tankitõrjekraavi) kui Venemaa (nt Katõni) sõja- ja massiroimi puudutavaid pseudofakte, kus tõel on jalad taeva poole pööratud.

EESTI DIPLOMAATIA PROOVIKIVI. Unustada ei või tõsiasja, et ka Balti riikide sovetlik okupatsioon on VF-i ametlikus kontseptsioonis võltsing ja II maailmasõja asemel hellitatakse Suure Isamaasõja propagandistlikku teesi, mis näeb Võidu(püha)s impeeriumi ideelist tsementi ja sõja ajal hõivatud läänealade vastupanus (nn III jõus) separatismi. Seda käsitust vahendas äsja väga ilmekalt ühes postsoveti-veebiportaalis — NB! — mh millegipärast Balti riike uuriva SRÜ Instituudi asedirektor Igor Šiškin (vt selle kirjutise vk originaali Istorii Velikoj Otečestvennoj v učebnikah i nacional'no-gosudarstvennoe stroitel'stvo v Bližnem zarubež'e või Paul Goble'i inglisk kokkuvõtet) Kuid Eesti välissuhtluspraktika seisukohast on olulisem VF-i presidendi intervjuu arhiive puudutav lõik:
Izvestija: Tohutu hulk sõjaaja arhiividokumente pole ikka veel avalikkusele täielikult kättesaadav. Kas pole aeg need arvutisse panna?

Medvedev: [...] Ja me peame sellega tegelema, tegelema avalikult, eemaldades tollastelt dokumentidelt mis tahes salastuse. Piisav aeg, 65 aastat on möödas ja rahvas peab teadma kogu tõtt sõjast, nagu ka muu ajajärgu sündmustest. [...] Nii et mida enam arhiivimaterjali avaldanud oleme, mida vabam juurdepääs sellele on, seda parem. Kokkuvõttes leian, et peame looma sõjaajaloo-arhiivide süsteemi, mis võimaldab igal Venemaa kodanikul ja igal huvilisel välismaalasel jõuda praktilise takistuseta [DM: praktičeski v svobodnom režime] iga dokumendini, millelt on saladuskate eemaldatud, ning praegu on juba aeg avalikuks teha praktiliselt kõik dokumendid.
Vt Izvestija 7. V 2010 intervjuud VF-i presidendiga — Dmitri Medvedjev: "Me ei tohi häbeneda tõtt..."
Kui tahes piiarlikuna mõeldud see ka poleks, tekitab niisugune avaldus ( + Poola eliidi massimõrva puutuva arhiivi üleandmine) mõistagi rahvusvahelise suhtluse kõnepunkte. Nii peaks EV diplomaatia koheselt üles võtma Eesti Memento Liidu aprillis 2010 presidendile ja välisministrile läkitatud soovitused ja eriti pöördumise 4. punkti nõude, et...
Vene Föderatsioon annaks Eestile üle kõik EV kodanikke puudutavad arhiivid.
Selle peab 9. mai paraadi (tribüüni) positiivselt hõivama suunduv EV riigipea sestsamast hetkest südameasjaks võtma. Ja siinne üldsus võiks Toomas H Ilvese suust lõpuks kuulda, kas ja mis ajast saavad meile ligipääsetavaks eestlasi enim huvitavad VF-i arhiivifondid. Kui hoidlad jäävad aga lukku, peame teada saama: kellele ja miks on Venemaal ajalootõde nii hirmus või häbiväärt?

TANDEMOKRAATIA on 2 aastaga saanud putinismi uueks populaarteaduslikuks varjunimeks. Mis on selle taga? Hiljaaegu Eestis olnud vene publitsisti Valeria Novodvorskaja selgitus:
Meie jaoks on ta [Medvedev] unterpresident... [kes] võtnud endale Putini marioneti rolli — Läänele mett moka peale määrida, hambasse puhuda ja meeldiva ülekuulaja osa mängida. Vene võim on mitmepäine lohe, igal peal oma roll, aga magu on sama, kihvad ja küünised ühised. Seesama president Medvedjev, kes [välismaiste naiivikute silmis] võitleb justkui stalinismiga, lubab riikliku metroo seinale raiuda stalinliku hümni ja üllitada ajalooõpikuid, kus Stalinit nimetatakse efektiivseks mändedžeriks [...] ta [...] maskeerib Venemaa restaliniseerimist.
VENEMAA KANGELASED AD1934... Seda maskeraadi soodustab ka tandemokraatia eufemism, mille katuse all aina täiustub putinismi autokraatlikkus, ja mis veel hullem, see omandab üha enam n-ö sõjajärgse totalitarismi tunnuseid.

Võimaliku vastuse küsimusele, kelle huvides jätkub tegelikkuses ajaloo salgamine ning süvenevad poliitiline reaktsioon ja restaliniseerimine, saab Venemaa Ühiskondlik-Poliitilise Ajaloo Riigiarhiivi (Rossijskij gosudarstvennyj arhiv social'no-političeskoj istorii - РГАСПИ) direktori Oleg Naumovi käest. Lähenevate pidustuste eel usutles teda saksa nädalakiri Spiegel:
Kas seadus ei nõua 30 aasta vanuste dokumentide avaldamist? Arhiivi direktor muigab. See ei käi automaatselt, ütleb ta lisades, et asjaomane komisjon on dokumentide uurimisega üle koormatud. Alles hiljuti, jätkab Naumov, tõkestasid Venemaa sisejulgeoleku-ameti FSB ametnikud NKVD direktori Nikolai Ježovi poolt luuretöötajaile 1934. aastal peetud kõne avalikustamise märkusega, nagu paljastaks see kõne "ikka veel liiga palju asutuse operatiivtööd" [loe: veresaladusi].
Vt Der große Modernisierer — Der Spiegel, nr 18/2010, lk 110... 117 — PDF-faili saksa või inglise keeles V osa ja kogu artikkel
Aastad 1934-1945 voolisid stalinismi lõplikku kuju, eriti imperialistliku välispoliitika osas. Ja võib-olla pidas seda silmas ka Venemaa III president, kui ta just sõjajärgset sovetirežiimi soostus totalitaristlikuks nimetama. Nii võttes on ka 9. V 1945 — ennekõike stalinismi võidu päev.

VENEMAAL VILJUNUD IDATOTALITARISM oli ka saksa ehk läänetotalitarismi innustaja, ja vastupidi — sm Suur juht õppis suurelt Führerilt. Kuni FSB tollaseid dokumente varjab, ei saa välistada, et sm Ježovi osutet kõne võis otse või kaude käsitella Pikkade nugade öö kogemuse ülekandmist N Liitu. Arendas NKVD ju varsti uut rahvavaenlaste ajujahti, ettekäändeks sobis sm Kirovi mõrv 1. XII 1934. Lääne ajalookirjanduses on see tuntud kompartei ridade Suurpuhastuse, venelastele aga lihtsalt Ježovi kampaaniana (vt ežovščina)

ILLUSTRATSIOONID: Dave Browni (The Independent) karikatuur, AP foto Peterburi liinibussist (2010), pilt Novodvorskajast Eesti TV-s Eesti Meele blogist, Der Spiegeli (2010) ja RK Ajakirjade Kirjastuse (1948) kaanepildid

pühapäev, 2. mai 2010

Suurhinge seksiimed

Trükivärske raamat heidab valgust kuulsa pühamehe patuküljele. Mahatma käitus elu lõpus nagu seksuaalkommunist.

Suurte elulooraamatute autori Jad Adamsi uus teos Gandhi: alasti ambitsioon (Naked Ambition) keskendub moodsa India käilakuju biograafia sellele poolele, mis möödus viimati Indias ja oli kummati tulvil sekseksperimente.

TAVALINE INIMENE. Suurmehe rahvuskaaslasele antud intervjuus ütleb inglise ajaloolane, et tahab...
... oma raamatuga Mahatma Mohandas Karamchand Gandhist (1869-1948) tervikpilti luua, püüdmata eriliselt suguelule keskenduda ega seda ka sootuks unustada.
Vt ka autori pressiteadet
Ja lisab:
Ajaloolasel on õigus vaagida elu iga tahku. Eks ütles ja kirjutas Gandhi ise suguelust üldiselt ja isiklikust seksikogemusest mõndagi. Kui Gandhi&Sex oleks tabuteema, siis peaks keeld lasuma ka tervel hulgal tema kirjatöil — kas või India valitsuse välja antud Mahatma Gandhi Kogutud Teostel!
Vt Jad Adamsi intervjuud Sharique N Siddiquiele Zeenews.Comis
Gandhi vastuolu sugueluga algas teatavasti kohe, kui alanud oli, so pärast abiellumist 13-aastase Kasturbaga. Nii võib üht aastast 1885 pärit ülestähendust lugedes näha Gandhi enesejälestust füüsilise vahekorra pärast siis juba 15-aastase abikaasaga, kuna see leidis aset parajasti siis, kui ta isa oli suremas.

Paarkümmend aastat hiljem, pärast nende 5 lapse sündi, 38-aastase mehena andis Mohandas Gandhi aga brahmanivande. Mis peaks tähendama vaimset (vaimuliku) elulaadi ja — nagu hindud sel puhul tavaliselt eeldavad — kasinust kõiges...

ELU KUI KOMMUUNIS? Pärast Kasturba surma ümbritses leskmeest märksa enam naisi kui üksainus ning siis võis Gandhi nõuda neilt alastimassaaži või koosmagamist või ühte kui teist kas järgemööda või ühekorraga. Ta proovinud oma lähemast ümbrusest seega hankida olulisi tähelepanekuid, mille seksuaalsest tähendusest ülemaks pidi saama nende ühiskondlik ja poliitiline tähtsus.

Kaaskond nägi asja sootuks teises valguses ning saavutas nii Gandhi sugueluliste tähelepanekute kui ka nende võimalike järelmite avalikust käibest eemaldamise. Tulemus — seni polnud laiemalt teada midagi muud peale selle, kuis Gandhi enda lähedusse sattunud abielupaare keelitas mitte seksima.

Oma eraktempli Ashrami külastamise ajal soovitas ta nimelt abielumeestel vastupidise tungi puhul taltsutada end külma vanniga. Samas võis vabalt juhtuda, et vooruslikkuse nimel vannis istuva mehe kaasa sattus täies alastuses Mahatma Gandhiga niihästi ihuaset kui erakordset ööd jagama. Suurmehe kirjavahetuses leiame hiljuti ilmunud raamatuga viimaks varjust valguse kätte ulatuvaid tähelepanekuid nagu:
Vinaga magamist võib pidada aasta õnnetuseks. Kõik mis öelda võin, on see, et ta mu ligi oli.
Jad Adams teeb oma teose kangelasele siiski aupakliku kummarduse ja kinnitab, et naiste seksuaalsed ootused ja sensuaalsus ärgitasid Gandhit kiusatusile vastu pannes oma nõrkusi võitma.

Ehk pidas vastu ka tema usk seemnevedeliku imejõudu, mis meenub Gandhi ühest varasemast postulaadist:
Kes eluvedelikku aiva endas talletab, saavutab lakkamatu võimu.
Tunnistagem lõpuks: poliitilised pärijad talletasid Mahatma piisavalt ikooniliselt. Ega me muidu ta inimlikkust nii suureks imeks pane.