teisipäev, 1. mai 2012

Panetuv patriotism & nupukas nugikirjandus

*MEFISTO*
Hinnanguid, kommentaare ja täiendusi Aarne Rubeni raamatule «Ärid kuuliaukudega majades» (Tln, 2009, 238lk) Kõvad kaaned, hind 7€ ⍟⍟♾

PORGAND PROLEDELE. “Äridest…” saab nagu Rubeni ilukirjandussaagist enamasti ikka tööliskeldri varude tubli täiendus — hoolikat närimist nõudev vaimutoidus, kõvasti karotiini ja parasjagu C-vitamiini ei lase hambaid logisema ega läe ka ise ületalve mädanema. Iselugu, kas suveni kah püsib. Ja vaat püsiski ning saadaval nüüd ka taskukohasema hinnaga!

Ei kerki “Ärid…” nii kõrge klassika kõrvale kui Eessaare Aadu viimane jutustus “Tiblad”, mida on hiljem esitatud kui ilma lõputa romaani “Linnupriid” ja mis on kirjandusloolase Ello Kirss-Sääritsa järgi eesti proletaarse proosa tipp (Oskar Kruus jt, Eesti Kirjarahva Leksikon. Tln, 1995, lk 74) Milles ei ole põhjust kahelda. Sestap on see teos kogu me proletaarse belletristika järellainetuses mõõdulatiks sama paras kui Kroonlinna-0 mereveele ümber Eesti- ja Liivimaa.

Peame muidugi meeles pidama, et Eessaare jaoks olid tiblad (teisi tähendusi vt eestikeeli siin või vk siin) antipatriootliku pööbli sünonüüm. Tiblad ei ole mingi import, vaid puhas eesti kaup. Seda tahtiski Eessaare sule läbi meile öelda Jaan Anvelt. Nii ei ole ka kirjatibla Aarne Ruben mingi Vasja Pupkin.

Punaloojaku hakul ilmavalgust näinud Arne Ruben (*1971) on lühidalt öeldes postprole ja pikemalt — meie lähimineviku nn rahvuskommunismi punamüüte elustava pseudodokumentalismi viljeleja. Ses vallas on musternäiteks tema “Vares-Barbaruse valitsus: ajaloolis-publitsistlik draama” (Tln, 2001, 248lk), mida on lahterdatud eksitavalt ajalooraamatuks. Ei tea, kas žurnalistika stiilina nakkav on, aga tema ilukirjandust lamestab just aja(kirjandus)likkus. Kuid Ruben on publitsistinagi fiktsiooni ja faktide piirimaal hämaja ning neid fik—fakke on ta meie ette paisanud Maalehe, TTV jmt rahvuskommunismi-uima jääknähetega trüki-, tele- ja veebilõida abiga.

Teose autoretsensioon kirjastuse Eesti Raamat veebiküljel tõotas:
Väike vabariik oli lausa lahingus, kuid nende päevade võlu --- ja tööliste rongkäike --- hoiab mälu veel kaua tallel.
Siin ja seal viskleb leegina Rubeni vaimupalang, ta arusaam kommunismist ja 1920. aastate (kvaasiglobaalsest) terrorismist:
Kahekümnendatel aastatel elati hoogsalt ja --- tunti, et elu põletab rinda, ja --- kommunismi --- nimel mindi silma pilgutamata surma.
Seekord on Ruben proovinud fookusse püüda 2 kuulijälgedega minevikusündmust, mille peategelasi kaasaegsed kujutasid just nii eripalgelisena kui kõrvalpidil näha.

Need on Karu (Medveži) tänava salakorteris oma viimsepäevani 3. V 1922 redutanud čekist Viktor Kingissepp (1888-1922, ülal ja kõrvaljoonistusel) ning 11 kuu pärast Tatari tänaval otsa leidnud fanaatiline noortevärbaja, Kominterni & MOPR-i Punaabi sidemees Jaan Kreuks (1891-1923, vasakul)

Erkki Bahovski arvustus tõstis “Ärides…” esile…
… et karakterid pole ette antud maatriksina, kus ühed on mustad ja teised valged --- Rubeni karakterid arenevad --- on päris nauditav lugeda, kuidas kellestki sai kommunist või vastupidi, kellestki Oskar Kruugist --- seda ikkagi ei saanud.
Tal jääb kahe silma vahele see, mis kriitik Tõnu Kaalepit häiris juba paari aasta eest Aarne Rubeni varasema, kattuvat aega ja tegelasi hõlmava jutukogu puhul. See oli —
Autori lapsik kommarifännamine, vaatamata ambivalentsemate kõrvaltegelaste, kas või ekspoliitikust salapiiritusevedaja Jaan Santa olemasolule. Revolutsiooniliste olukordade või ajaloo teravuse tajumine läbi Hillar Palametsa (sovetiegse) IV klassi õpiku “Jutustusi kodumaa ajaloost” prisma…
Ometi võib tõsiusklik kommunist peljata Rubenit nagu ikonoklasti või paharetti pühakujude galeriis, kes tükib sinna üksnes seks, et endast häbituid grafiteid või marginaale maha jätta. Et ta raamatu tavalisel ostjal ja realugejal ideoloogilist tõrget ei tekiks, on autor seekord lukku põiminud rohkem armuliine ja põrandaalust flirti ning kandnud kommude asemel esiplaanile kontrasteerivaid tüüpe ning ühe armukolmnurga tippu tõstnud kirjaneidise Agnes Mautsi, kelle üllatav pulm panebki “Äridele…” punkti. Mautsi prototüübiks on läinud sajandi algupoolses boheemkonnas tuntud religionist ja ajakirjanik Agnes Kauts-Vesilo (1900-1985), kelle luuletki autor oma tegelasele omistab. Autori enda alter ego on intellektuaalne romantik Juku Kopti, nagu toonitamaks sisendust, et tollalgi noored olid eeskätt vaimsed võimlejad.

KUNSTILISED LIIALDUSED. Näidislõik Rubeni raamatust:
Metsaserval oli Eesti piiri aed. Kuni selle hetkeni pidid (Jaan) Kreuks ja (Vähk-) Niineman pingutama, et mitte Eesti poole võimumehi kohata. Edasi tuli lihtsalt raske teekond. Tuli toominga lutsutamine, piimanõgese varumine, mustikate söömine, kadakamarjade kitkumine. Tuli käituda nagu vana tsaariaegne revolutsionäär Venemaa kaugemast kolkast põgenedes --- Õigupoolest olidki nad juba haavatud: neid oli haavanud karuputke mürgine mahl. Kuhu pruun laik sattus, seal nahk kipitas. Aga mehed teadsid, et tuleb lepa pisike käsnjas moodustis tükkideks teha, aruheina tükkidega segada, vees lahustada—leotada ja siis haige koha peale panna. Kui varvaste vahe haudunud, aitab selline segu kohe välja. Ei saa ju Kominterni kongressil üle kere sügeleda!
(Lk 150-151)
Suvaliselt valitud katkend. Miska võib jääda mulje naturalistide korilusmatkast, kes südasuve kohaselt olid ka poolpaljad — puuke tollal vist polnud? Kompartei ja komsomoli ajalugu ütleb aga, et Jaan Kreuks ja tema seltsimees — kelleks oli ikka Anton Vedru, EV-s samuti põrandaalune ja VF-is Raua uue nime võtnud kommu — ületasid Narva-taguse piiri hilissügisel 1923.

Neis majades ärisid ei ole olnud
Rockograaf: Vilmsi (Tombi) tn 50
Eesti Päevalehe (Tln) 1. VIII 2009 ilmunud intervjuus Kaarel Kressale tunnistab autor, et tema viimase teose…
… pealkiri --- on mõne­võrra moti­vee­ri­ma­tu, kuna te­ge­li­kult ei ole neis kuu­liau­ku­de­ga ma­ja­des seal [Vilmsi tänaval Tallinnas] ju mingeid ärisid.
Seega osutab Ruben pealkirjas kurakäega kapitalismi veresüüle. Ent autoril on õigustusi veel —
Kui sõjakohtud tegutsevad, süüalu­se­le pole võimal­da­tud ad­vo­kaa­ti, prot­sess pole ava­lik ja süüdi­mõis­te­tul pole eda­si­kae­be-õigust, siis ei ole te­gu õigusrii­gi­ga --- Tä­nap­äe­va aja­loo­tead­vus on sel­le mui­du­gi ma­ha vai­ki­nud, aga mi­da­gi ei ole pa­ra­ta, sel­li­ne me aja­lu­gu on.
Eesti ajalookirjutuse senine tulem on, jah, kehv, auklik ja täis nn valgeid laike, omaaegse parteiajaloo-fiktsiooni jäänukeid, mida praegused n-ö pärisajaloolased ei ole (veel) suvatsenud faktuaalse käsitlusega täita. Ja siit see tiblahäma lähtubki. Samuti mõõdab Ruben punaste poolt alustatud külma sõja algusaegade Eestit moodsa õigusriigi malliga. Või vaatleb ta aega — kui Venemaa meile sadu palgalisi ja relvis terroriste saatis, hoogsalt vaimse õõnestuse ja omariikluse vastast kihutustööd õhutas — Kremli-meelse ajalookäsituse vaatevinklist? Mida Ruben ka ei arvaks, seisis kärbeskaaluga rajariik enamliku totalitarismi pealetungi vastu õigusriigina — ja oli isegi vana maailma demokraatiast mõneti jätkusuutlikum. Küsigem: kuidas kohtles siis Eesti oma verivärske iseseisvuse vihaseid õõnestajaid?
— — —
Vastus: anakronistlikult mõõduka karmusega. Viktor Kingissepp (VK) näiteks mõisteti surma, rakendades erikorra raames välikohut, mis seletab avalikkuse ja advokaadi puudumist. Süüks pandi talle salakuulamist, riigivastase mässu õhutamist ja ametiisiku mõrvakatset. Küsitavusi ei olnud üheski süüdistuspunktis. Kingissepp luges kohtuprotokolli kohaselt end ise «EV kukutajaks». Ja kui süütuks ka ei hindaks kirjaniku interpreteeringud VK-d, kehastas see isik punaterrorit, mis oli sellal jätkusuutlik ja kestis jõudsalt edasi — nii Eestis kui Venemaal, nii NSVL-is kui ka ENSV-s.

NUHELDES RELVASTATUD JA OHTLIKKE RIIGIKUKTAJAID, Eesti iseseisev ja rippumatu vabariik siiski…
  • sallis majanduslike nõudmiste lippu hoidvat streigivõitlust…
  • kannatas äärmuslaste (Johannes Allikso, Johannes Vanja, Aleksander Luik jpt salakommud) esindus- ja kihutustööd parlamendis…
  • mahitas seaduskuulekat töölisliikumist, vastastikust omaabi, hoolekannet ja…
  • ei tõkestanud mitmekülgset lävimist maa(de)ga, kes oma anastajapalet ega ekspansiooniplaane ei varjagi.
Eestis ületas kommunistlik liikumine oma kõrghetke talvel 1923-1924, nii on mõistetav, et ka Arne Rubeni tiblalugude sündmustik põimub selle aja kõmulisemate, noorele EV-le süüks pandud veretöö-tõikade külge ja ümber:

I. Kapo ametnikud Heinrich Siirma(nn) ja Paul Malsvell said 28. märtsil 1923 Tallinnas Jaan Kreuksi jälile ja proovisid teda kinni pidada. Kreuks oli vastu pannes tõmmanud välja relva ja… siis ta maha lastigi.** Esimene põhjalikum kirjeldus on 31. III 1923 toodud Vabas Maas (vt väljalõiget)

Jaan Kreuksi hukkumise lugu on siin tõesem Aarne Rubeni kujutatust ja seda enam kommude-poolseist kirjeldusist, mis täielikult eitasid lähivõitlust. Ainult “keskmises suuruses revolver browning” tuleks ses uudises asendada Mauseri 7,65mm püstoliga.

II. Kingissepa sissekukkumine, nagu ka selle ikka veel imestama paneva seiga eellugu, on Rubenil märkimiseväärselt detailivaesed, kaldudes suisa kirjanduslikku pauperismi. Ent just VK lõpp vääriks täna uusi väljakaevajaid ja omaette käsitlusi, vahest mitutki raamatut. See viib mõttele, et Ruben oma puhta südamega ei taha või pole suutlik toonases põrandaaluses ega -pealses orienteeruma. Ta ei taha ka eeldatavasti olla vett sogav sotsrealistlik dokumentalist. Irdumaks tõeluse pinnalt aga täiesti — selleks paistab puudu jäävat kujutluse või viljemisindu. Tema jutud võiks siiski sobida mõne koomiksi või filmi aluseks.

III. Peale VK, Jaan Kreuksi ja viimase noorema venna Georgi, kelle lõpule “Kuuliaukudega majade…” pealkiri vihjab, läksid rahuaja Eestis välikohtu otsuse või kokkupõrke tagajärejel politseiga teise ilma järgmised kommunistlikud tegelased:
  • interventsioonilise detsembripöörde*** ettevalmistaja Tartus, salakommu Hans Heidemann (1896-1925, hukatud Tartu Sõjaringkonnakohtu otsusel);
  • Kominterni agent 1925-1926 August Riismann (1890-1926, Tallinnas välikohtu otsusel hukatud);
  • Kominterni ja MOPR-i agent Aleksander Leiner (1902-1927, politsei kuulitabamus salakohtumisel Kalamajas, väga Jaan Kreuksi moodi surm);
  • kompartei illegaalne organisaator Aleksander Ellam (1897-1933), kes osales 1919 Saaremaa mässus ja detsembripöörde*** ürituses, ta vahistati mõlemal korral, kuid esimese järel amnesteeriti ning viimati, 1925 põgenes ja üritas seejärel Saaremaal pahemäärmuslikku põrandaalust taastada, 1928 lasi maha teda arreteerima tulnud konstaabli, lõpuks 25. X 1933 Laimjala vallas tabas Ellamit ennast sama saatus, kui ta tulevahetuses konstaabel Turult sai surmakuuli; Ellam oli end aastate viisi elatanud vargustest, nii et ka tema viimse redupaiga reetsid varastatud juustu koored ja see revolutsiooniline tõsiasi on Saaremaa juustutootmise ajalukku kirjutatud.
Rubeni järgi oli vanema Kreuksi-velje surma “intriigipunutises” oma osa komnoorest salakorteripidajal Alma Vaarmanil — vt lk 182-190: XXIII (Sohvailudus) ja XXIV ptk (Kreuksi surm) — mis tundub tõepärane. Kui kaasaegseile oli Kingissepp mefistolik kuju, siis Ruben võrdleb teda Kalevipojaga, ning see pole usutav. Ta teeb Jaan Anveldist sama rumalasti ja ülekohtuselt salakommu — sest ainult salakommunist sai toonaste põrandaaluste arusaama järgi esineda salakogunemisel voodilinast kotiga peas, nagu juhtub lk-l 138. Rubeni teene on kõige kiuste selles, et ta Eesti tänasel priiusajal ei lasknud ära rohtuda rajal, millel on ju muis tingimusis olnud küll eelkäijaid, kes samuti on proovinud VK pronkskujule liha ja luid külge kasvatada, kuid iseasi, milline ja kuivõrd kestlik edu neid selles saatis.

NÄITEKS MATI UNT, kelle nuditud stsenaariumist 25a eest vändati säästueelarvega mängufilm “Saja aasta pärast mais” (Tallinnfilm, 1986, 93'), mis vaatles 4 lõpupäeva VK (osatäitjaks Jüri Krjukov) elust. Oma illegaalsete võitluskaaslaste tavatu mai-rongkäigule-mineku ja nende ränga sissekukkumise paitsi jäi VK neiks päeviks endisse salakorterisse, kuigi pidanuks pagema. Ta oli ikkagi põrandaaluse vilumusele lisaks ka juurdlus—jälitusorgani-kogemusega čekist. Ka see film ei põikle kõrvale seigast, mis algusest peale on pannud enam-vähem kõiki, keda kommunism Eestis on puudutanud või riivanud, arutlema vandenõu, äraandmise ja usalduse üle. Viimasele neist keskendus ka filmilavastaja Kaljo Kiisk (EKP KK liige ja KGB aukirjade omanik) oma sovetiolude kohta mõnevõrra vastakas, VK surma LXV tähtpäeva aegu linale lastud, ent juba paari aastaga moraalselt ja poliitiliselt aegunud filmis. Selles linatöös loodud VK adub isegi, et temast tahetakse lahti saada, ja lähenevat lõppu aimates lohutab end mõttega taassünnist — võib-olla 100 aasta pärast, kui…
… Me põllul jälle viljub mais.

Kes teab, äkki tuuaksegi see ajalooline melodraama, olgu kurioosumina või lihtsalt “pead kaotades” sada aastat hiljem… maikuul 2022 üldsuse ette, täites vähemalt niiviisi osa kirjanik Rubeni ootusi 1920-ndi vihaste rongkäikude tallel hoidmise osas?
. . .

… bam-bam-bam-bam,/sinu juurde ma torman kui sügise tuul/läbi kevadise õhtu./ Olla sinuga koos on liigagi hea,/ seda tihti ei juhtu./ Suveöös võime kaotada pea/ ja lubada teineteisele:

Kohtume saja aasta pärast mais!
Kuigi teame, et meie vahel kõik
on ebareaalne.
Ebareaalne!
Ebareaalne!

Getter Jaani laul “Ebareaalne” albumist “Rockefeller Street” (2011)
. . .
Küsimusele, miks Kingissepp oma saatusetunnil hülgab konspiratsioonireeglid, vastab film “100a…” humanistliku paatosega: kuna ta usub inimesse, on kindel võitluskaaslase vastupidavuses, selles et sm Malm, alias Šmuul/Linkhorst/Nõmmik (näitleja Arvo Kukumägi) ei reeda teda, ning neis veendeis filmi-VK peagu et ei eksigi.

Kui Rubeni revolutsioonijutustusi kogumina vaadelda, võiks neid draama ja koomika ühitamise poolest võrrelda pigem teise ekraaniteose, 2-osalise telemängufilmiga “Kaks päeva VK elust” (ETF, 1980, 131'), mis kõneleb võimuhaaramisest Toompeal oktoobris 1917. See oli Aigar Vahemetsa ja Tõnis Kase tandemi kolmas ja palju pugejalikum ajaloodraama VK-st, mille väärtuslikum külg oli Jaan Poska kuju elustamine (näitleja Heino Mandri poolt) sovetiaja mustvalgel teleekraanil. Eesti saatuslikud aastad 1917–1924 ja kolmik Kingissepp—Pöögelmann—Anvelt on Vahemetsa, alias Lembit Kivisaart paelunud ka dokudraama-telesarjades “Sünniaasta” (Eesti TV 1976-1977) ja “Poliitilised kired” (ETV 1978-1979). Pisut kirjanduslikumalt on sovetiajal VK teemat arendanud Holger Pukk ning VK ametlikuks biograafiks pürinud Daniil Rudnev, alias Jaan Sepp…

EESSAARE AADU loomingu ühe võtmetegelase, põrandaaluste peamehe Heinrich Ville (Papi) järgi innustab kommusid mitte loomulik õnnetunne ega loov armastus, vaid hoopis…
… teiselaadiline õnn --- Õnnetunne, mida annab klassivaenu rahuldamine.
Linnupriid. Tln, 1984, lk 161.
Inimkonna sotsiaalsed instinktid olid selle kirjamehest juhtivkommunisti jaoks selgelt primaarsed.

Anveldi "surmateade" Tallinna Töölise lisas
Jaan Anveldi aliased kirjanikuna olid Hulmu Jaan, Jaan Holm, Kaarel Maatamees, Onkel Kaak, Eessaare Aadu, ajakirjanduses N Alt, Orthodox, Summa, samuti Siim "Kelm" Zelle. Viimast kasutas ta näiteks loo “Välgu valgel” juures (Tallinna Töölise lisa, 1922, nr 1, lk 1, vt tõmmist käesoleva postituse lõpus) — see on klassiteadlikult didaktiline, kalk jutt, mis ülistab verilipu (klassiinstinkti) üleolekut verekutsest. Autor paneb siin 2 armastajat mässu sülelusse, laseb neid ühise ihuvilja verinoori vanemaid julma juhuse läbi kokku saada suure klassisõja ühes taparüseluses, kus hukka saavad mõlemad + nende laps! Kas polnud Anvelt päriselus sama verejanuline? Milline ikkagi oli ta suhe sm Kingissepa lõpuga 90 aastat tagasi?

Anveldi tulevane (elu)kaaslane* (ja VK äsjane) meenutab:
… nagu ikka oli ta (so VK — 1922. a) 1. maile eelnevatel päevadel väga koormatud, kuid sellest hoolimata heas tujus.

Seekord võtsin minagi 1. mai demonstratsioonist osa. See oli 1920. aastate üks võimsamaid. Koos õe Katiga marssisime tuhandete vanade ja noorte töölistega orkestri saatel mööda Tartu maanteed Russalka juurde kogunemispaika. Kui kogu mereäär Russalka ümbruses inimestest tulvil oli, tõusid Russalka jalamile sm-d Eduard Kägu,*** August Hansen, Vilhelmine Klementi jt avaliku töölisliikumise tegelased ning Riigikogu kommunistliku rühma liikmed. Lühikesed sisukad päevakohased sõnavõtud ja tervitused N Venemaale võtsid kuulajad heakskiidu ja müriseva hurraaga vastu. Nägin inimeste nägudel vaimustust töötava rahva jõust. Samas kõlasid paugud, Russalka ja inimmassi vahele lendasid mingid hüplevad kerad. Paanikatekitajad aga tabati, kord seati jalule ja kõned jätkusid. Klementi hüüdis Töörahva Ühise Väerinna loosungeid, kutsus noori aktiivselt lülituma võitlusse töörahvavalitsuse kehtestamise eest. Mängis orkester, lauldi revolutsioonilisi laule. Siis asuti organiseeritult tagasiteele. Poolel teel, sadama-raudtee (praeguse Metodisti-kiriku, Uus-Sadama sihi ja Narva mnt ristumiskoha - vt kaarti) lähedal demonstratsioon peatus. Eespool oli kuulda laskmist, kisa, meeste valjusid hüüdeid…
Alise Stein-Anvelt, Valguses ja varjus. Tln, 1988, lk 43.
Nende meenutuste autor kuulis seda kära isegi pika rongkäigu lõppu. Kuid mitte VK oma Karu tänava salakorteris, mis asus poole lähemal, praeguse PRO Kapitali hoone ja Jõe tn parkimismaja hoovis, toonastest relvalaskudest paari vaevu hoonestet kvartali kaugusel? Tänast müratausta siis ei olnud, linn oli tavaliselt nii vaikne, et raekell kaikus Lasnamäeni. Miks tema, VK oma kaasvõitlejate (võltsitud?) mälestuste järgi ei kuulnud sel ega järgmiselgi päeval riskantsest vahejuhtumist midagi?! Seda enam, et ta oli vahetult enne seda lubanud meeleavalduse hääli kuulatada oma salakorteri akna kaudu — majakest ümbritses toona sedavõrd madal asum (vt kaarti), et ka mitme lõunapoolse kvartali tagant politseijaoskonna lipp siia ära paistis… Aga jätkame 1. V 1922 rongkäigu meenutusega.
Nende (laskude ja valjude hüüete) vaibudes jätkas rongkäik teed kesklinna. Tööliste Keldri juures ei tahetud laiali minna, tehaste ja vabrikute töölised seisid salkadena. Korraga nägin ma tütarlaste hulgas õdesid Telmaneid. Salomonia nägi ka mind. Nagu nõudsid konspiratsioonireeglid, ei lähenenud me teineteisele ega tervitanudki. Kuid mind vaevasid küsimused. Miks on õed Telmanid siin? Miks pole nad Karu tänaval? Kas nad võtsid demonstratsioonist osa? Konspiratiivkorterite pidajatel oli ju keelatud osa võtta demonstratsioonidest (!)

Koos ennenägematult võimsa demonstratsiooniga tõi 1922. aasta mai meie parteile raske kaotuse: äraandja Malm-Linkhorsti abiga õnnestus võimudel tabada ja hukata VK.

Kodanlikes lehtedes teatati 2. mail põrandaaluse kommunisiti kinnivõtmisest, 3. mail teatati, et on tabatud VK.
Alise Stein-Anvelt, Valguses ja varjus, lk 43-44.
Kas pole kummati paljuvõitu kokkusattumusi: põrandaalused Jaan Kreuks ja Johannes Linkhorst lähevad konspiratsiooni rikkudes meeleavaldust vaatama, nende marsruudid keerlevad demonstratsiooni jälgides just VK salakorteri ümber, mida nad ise samuti väga hästi teavad, ja nad kukuvad ka sisse salakorteri naabruses, üks neist pageb tagaajajate eest jälle — just salakorteri suunas. Ja meeleavaldusele ilmub ka Salomonia koos õe Juliana Tellmanniga, kelle voodi taga asetseb VK peidukoht… Mis ootamatu avalikustamise tuhin see Eesti põrandaaluseid tabab samal ajal, kui VK-d ennast hoitakse edasi rabavas infovaakumis?!

Maidemonstratsioon 1922 Narva maanteel ja VK salakorter Karu tänaval:
protsessioon ulatus tulevahetuse (*) hetkel tärnist kolmnurgani


Kui VK-d mitte omade julma vandenõu ohvriks lugeda, jääks lahendamata mõistatus, miks VK pärast Johannes Linkhorsti arreteerimist salakorterist ei lahkunud. Korterit pidanud Telmani-õekeste mälestusis olnud VK kaljukindel, et Linkhorst ülekuulamisel midagi ei räägi. Siin tekib esiteks küsimus, miks ta oli just selles mehes ja just nii kindel. Teiseks, miks VK, see igaühelt ja kõigilt konspiratsiooni järgimist nõudev mees, just nüüd äkki nii naiivseks muutus? Ei kehtinud asjata iga sissekukkumise puhuks reegel pidada vahistamisjärgsel ülekuulamisel 24 tundi vastu! See võimaldas teistel salakortereist kaduda.

Linkhorst vaikibki ööpäeva… Kingissepp keerab aga just siis — 25-ndal tunnil — rahuga magama… Ja võtab vahistajad vastu aluspesus.

Jaan Anveldi juhitud vandenõu võimalust on juba selgitanud Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar vestesarjas “Stalin ja meie: mõtisklusi ja tähelepanekuid”, mis oli eetris RFE-s suvest 1986 kevadeni 1988. Ta vaagis seda oma filmitöö käigus kogutud andmete, teisalt aga sovetliku rahvuspoliitika sünni valguses. See — tegelikult stalinlik doktriin — luges rahvust etniliseks ühtsuseks, mida iseloomustab ka ühtse territooriumi olemasolu. Seega tunnustas Stalin rahvuse kollektiivse õigusena ka õigust oma territooriumile. Nagu teame ja ka allpool näeme, ei ole olnud kõik eesti kommud sellega päri või vähemasti ei soostunud nad sellega kohemaid.

KINGISSEPAST TULI LAHTI SAADA, SEST TA MUUTIS MEELT? See on ühtlasi kontseptsioon VK-st kui Eesti kommunistide esimesest dissidendist… Põrandaalune taasühinemine VK ja Venemaalt Eestisse saabunud Jaan Anveldi vahel toimus septembris 1921, isiklikult polnud nad selleks ajaks pea 3 aastat kokku saanud. Mis edasi juhtus, vääriks raudselt romaani, kus peategelaste suhe — elu ise! — pakkus nii revolutsiooni- kui ka eluromantikat, nii armulõõma kui poliitilisi kirgesid, vandenõusid ja troonilt tõukamist. Eks olnud Anveldi tuleku üks mõte Kingissepa väljavahetamine, ta Eestist ära, illegaalselt töölt Venemaale puhkusele saatmise vms ettekäändel. Ja eks revolutsiooniline vahtkonna-vahetus toimuski, kuigi teistel asjaoludel.

Kingissepp oli vahepeal, Eesti Töörahva Kommuuni läbikuku järel Vabadussõja ajal oluliselt teisendanud kommunistide poliitilise võitluse strateegiat, asudes pooldama vene enamlikust parteist iseseisvat Eestimaa Kommunistlikku Parteid ja toetama rahu sõlmimist SMValge-Eesti ja Puna-Venemaa vahel. Samal ajal kui Venemaa eesti soost kommud seesugust poliitilist iseseisvust ja kodanlusega flirtimist üldiselt ei soosinud — asi lõhnas paremkallakluse moodi.
Aastate 1917-1920 revolutsioon tähendas Eestis peale muu enamlaste pealetungi ja tagasilöömist. See partei korraldub Venemaa sotsiaaldemokraatide Põhja-Balti osakonnana — Eesti nimetustki peetakse liiga kontrrevolutsiooniliseks, et seda tarvitada. Enamlaste peaülesandeks saab võitlus Eesti rahvusliku enesemääramise vastu, kus see ka ei avalduks: Eesti polkudes, Eesti autonoomias, Eesti maapäevas. Karl Marxi internatsionalism tähendab Eesti enamlasele truudust vene enamlaste keskusele. Nagu vanasti meie talupoega, nõnda sunnib nüüd Eesti enamlast tema enese nõrkuse tunne seda innukamalt ootama abi Venemaalt…
Eduard Laaman “Erakonnad Eestis” (Tartu, 1934, lk 22)
Eestisse oli VK illegaalselt tulnud juba 16. XI 1918 ja seda otse Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Erakorralisest Komisjonist (ČK VCIK), kus ta oli maikuust alates kolleegiumi liige ja samas nii tähtsa asja uurija nagu N Lenini augustiatentaat — teatavasti osutus see oivaliselt ajendiks järgmisel kuul avalikult välja kuulutatud punase terrori dekreedile.
… Pannes lootuse punaväe välisabile, aga mitte oma maa sisejõududele, võtab Eesti Töörahva Kommuuna valitsus sisepoliitikas äärmiselt pahempoolse kursi, märksa pahempoolsema kui Nõukogude Venemaal. Ta jätab töörahva nõukogud üldse valimata ja asendab need kommunistliku partei diktatuuriga. Ta ajab kõik vaimulikud maalt välja ja satub seetõttu konflikti isegi punaväe ülemustega. Ta loobub mõisate tükeldamisest ja hakkab neis korraldama riiklikke majandeid. Čekaa kaudu korraldab ta terrorit ühiskonna kõigi kihtide vastu. Seetõttu jäävad tööliste kihid otsustavail silmapilkudel tema vastu ükskõikseks. Kui aga suur osa eesti punaväelastest on Eesti poole üle läinud ja varem enamlasmeelne töörahvas sotsiaaldemokraatidele hääletanud, kuulutab VK 19. VII 1919 (sisuliselt), et rahvusluse oopium on osutunud temast tugevamaks — ta tunnustab Eesti Vabariiki ja algatab Venemaa poolt rahuläbirääkimisi lootuses, et olukord klassivõitluse jätkamiseks sõja lõppemisel muutub soodsamaks.
Eduard Laaman “Erakonnad Eestis” (Tartu, 1934, lk 22-23)
Erinevalt sotsiaaldemokraatide oportunistlikest vähemlastest eelistasid eesti enamlased autonoomiat sovetliku Venemaa koosseisus ega pooldanud ei 1917 ega 1918 isegi Vladimir Uljanovi, alias Nikolai Lenini (ilmselt taktikalist) ettepanekut Eesti Nõukogude Vabariiki luua. Anvelt on meenutanud, et tema oma vestlusis Uljanoviga lükkas korduvalt ettepaneku Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks tagasi, veel detsembris 1917 esimest korda, aga ka hiljem
— — —
Uljanov vaid imestas seepeale:
“Iseseisvus teile siis ei sobi?”
Vt Kalev Tammistu "Pod vspolohi molnij" (Moskva, 1989, lk 132-134)
Misjärel Lenin enam kunagi, rääkimata Anveldist jt VK(b)P eesti sektsioonide juhtidest — mitte ükski me juhtkommu! — eestlaste omariikluse küsimuse juurde ei naasnud… Või kui keegi neist seda tegi, siis kindlasti mitte enne ja mitte muidu, kui Moskva mahitusel, siis kui asuti rakendama nn Eesti Kommuunat (ETK kestis sügisest 1918 kevadeni 1919) või suveräänset Eesti NSV-d (alates sügisest 1988…)

Kuna kompartei ise oli Eestis keelatud, siis arendati seda ägedamat tegevust tööliste legaalsetes organisatsioonides ja ametiühinguis, varjates oma parteilist kuuluvust (nn salakommunistid) ning mõjutades kõhklevaid ja ükskõikseid töölisi ka terroristlike abinõudega. Tegevuse sihiks ei olnud töölisklassi olukorra parandamine, vaid klassivõitluse teravdamine Eestis, siinse rahvamajanduse õõnestamine ja sel teel lõplik võimuhaaramine. Ööl vastu 22. I 1922 katsuti seks koguni Kohtla riiklikku kiviõlivabrikut õhku lasta (vt Laaman, Erakonnad Eestis. Trt, 1934, lk 34)…

JA NII SAI KINGISSEPAST DISSIDENT: Kui 1923. aasta Ruhri võitlus Saksamaal oli õhkkonna pinevaks teinud ja 1924. aasta rahanduskriis Eestiski sisesuhteid teravdanud, pandi toime 1. XII 1924 kuni paarisaja löökrühmlase relvastatud rünnak sõjaväe- ja valitsusasutustele Tallinnas, et äkkhoobiga võimukeskus vallutada. Rünnak langes aga juba oma esimestel minutitel kokku, kallaletungijad kaotasid ligi poole oma koosseisust,*** kommunistlikud organisatsioonid suleti ja organiseeritud põrandaalusest tegevusest jäid järele ainult sporaadilised katsed.

Riigipöörde nurjumine tekitas eesti pagulaste seas Venemaal terava sisevõitluse valitseva Anveldi voolu ja tema vastasrinna vahel, kes Anveldile ette heitis töörahva meeleolude mittearvestamist ja blankistlikku avantürismi. Vene võimude abil sulges Anvelt viimaks vastaste suu ja kuulutas nad väikekodanlikeks rahvusdemokraatideks.

Kui hiljem Stalin nõudis loiuks jäänud välismaistelt komparteidelt enamlikku enesekriitikat oma vigade parandamiseks, hakkasid Anveldi mehed arvustama… Kingissepa tehtud vigu (vt Johannes Meerits, alias Leo Looring, Mõnedest EKP küsimustest pärast oktoobrirevolutsiooni. Leningrad, 1933, 104lk) — nimelt ei olevat VK aru saanud talurahva diferentseerumisest ja kihivahedest ega olevat seepärast mõistnud tööliklassile nn kehviktalunikest liitlasi võita (vt Laaman, Erakonnad Eestis. Trt, 1934, lk 35)…

RAHVUSDEMOKRAATIA PANETUB… Mõne aasta eest nentis Ruben kommentaaris Karassev-Orgusaare mängufilmile “Lindpriid” rahvusluse tänast allakäiku Eestis:
Kümne—viieteist aasta tagune röövkapitalism ja endisest ühiskonnakorrast lahti rebiv paremhoiak tõid ühiskonnateadvuse fookusse müügimehe --- ärika — metalliga hangeldaja, “maaletooja”, “ühiskassapidaja”, erakondade rahastaja --- Abstraktsemad ideed tallati porri --- kui Eestis veel mingit rahvuslust ongi, siis --- korporatiivselt mammapoeglikus, teklite ja värvidega eputamise vaimus…
Aarne Ruben, Ekraani õnnetuselaps ja ühepäevaliblikas. Sirp, 7. IV 2006.
Ruben on samas mõistnud midagi, mis on teistel jäänud märkamata — milles on Karassev-Orgusaare filmi suurim vastuolu parteiajaloo kaanonitega:
Mängufilm “Lindpriid” näitab, kuidas «revolutsionäärid karistavad revolutsionääre» ja et need ei ole mitte «täissöönud kodanlased, kes sulle püssitiku ette torkavad».
Mis on tõsi. Ka filmiautor ise on osutanud sellise sovetifilmi pretsedenditust, kus katastroof tabab kõiki kangelasi, keda kommunism puudutab. Nagu Karassev-Orgusaar oma publitsistika ja filmidega on müüdimurdja, nii on Ruben kirjaniku, aga ka publitsistina müüdijuurutaja. Ent “Tiblade” autor suutis veel enam — jättis käsikirja sinnapaika, heitis sule nurka, et juurutada oma kunstitõde ja -kujundid ellu.

Kas ei muutunud VK tegelaseks Jaan Anveldi romaanis? Nii et temagi hinge punus põrandaalustel aastatel pesa eksistentsiaalne, üdini ulatuv viha, mis täielikult täitis armastusele määratud koha? Igatahes kirjutas ta lõpueelses läkituses Petrogradi oma ametlikule kaasale Elsa Lell-Kingissepale:
Armastus Sinu vastu oli esimene ja viimane armastus mul --- olen sügavale maha matnud kõik isikliku õnne lootused --- muutunud karmiks ja kalgiks --- Seda on teinud see 3-aastane kaagitamine, mis selja taga. Seda ei kaota mu hingest enam miski võim. Ja ma elan sellele vaenule, elan et lähendada kättemaksu silmapilku. Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale. Aga võib-olla teen ma seda ehk siiski ka varem ja nimelt, kui selgub, et siin kommuniste enam ei tapeta.
Vt seda VK 29. I 1922 kirja netifoorumis www.militaar.net
KINGISSEPA HINGEKAAS(l)A(se)* — noore Aliise seltsimehe(liku)lt üle võtnud Anvelt teostas sellega julmalt kunstitõde. Mis VK-d veel Eestiga sidus, oli tume viha, mitte armastus. Kingissepa resignatsiooni ilmestavad ka tema publitsistlikud varjunimed. Siin kronoloogiline loetelu VK pseudonüüme: Üliõpilane… Tasuja… Ruuben… Ahing… C J Wing… M Ingver… Victor Jano… Viktor King… N Weering… Fotograaf… M Näär… Mefisto.

— — —
Eessaare Aadu “Välgu valgel” (1922) — SUURENDUS



— — —

MÄRKUSED:
*   Kingissepa, alias Mefisto portree detail illustreerib selle loo algust. Autoriks on portreteeritu viimne, ilmselt lähedasim kaasvõitleja Alise Levald-Stein-Anvelt, põrandaaluse hüüdnimega Kata ja varjunimega J Riko. Kingisseppa ja Anvelti võrreldes kirjutas ta oma meenutusis:
Esimene neist (VK) oli minu, tollal paarikümneaastase tütarlapse ärataja tõelisele elule, huvitavate inimeste ja suurte sündmuste sekka viija, teine (Anvelt) aga eeskujuks, heaks nõuandjaks, sõbraks ja hiljem ka elukaaslaseks. (Alise Stein-Anvelt, Valguses ja varjus. Tln, 1988, lk 95)
**  Vt Reigo Rosenthal, Marko Tamming, Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tln, 2010, lk 615-616; vrd Mai Krikk, Eesti poliitiline politsei 1920-1940. Tln, 2002, lk 90.
*** Eduard Kägu (1900 Tartumaa – 1924 Tallinn) salakommu, 1920 kutsuti aega teenima sõjaväkke ja novembris valiti riigikokku. Arreteeriti riigivaenuliku tegevuse süüdistusega, kuid tõendite vähesuse tõttu vabastati sügisel 1921. Jätkas tööd riigikogus, kuni oktoobris 1922 sai 4a sunnitööd. Põgenes N Liitu, naasis sealt 27. XI 1924 Narva suunal salaja Eestisse, vahistati 1. detsembri interventsioonilises mässus osalemise eest ja mõisteti surma ühes veel 154 kaassüüdlasega. Vello Salo uurimuse andmeil osales 1. XII 1924 kl 5:15 alanud relvastatud rünnakus u 170 meest; N Liidust saadeti seejuures 40-50 löökrühmlast, N Liidu palgalistest Eestis osales detsembriinvasioonis üle 40; umbes 3 tundi kestnud tulevahetuses tapsid löökrühmlased 25 inimest, neist langes 13; teistes Eesti linnades kavandatud relvastatud tegevust kuskil ei alustatud; pöördekatse puhul kuulutas EV välja sõjaseisukorra. Vrd Esimese detsembri riigipöördekatse. TEA entsüklopeedia, VI. Tln, 2011, lk 313bc.

2 kommentaari:

Aarne Ruben ütles ...

Väga hea lugu!

Holger ütles ...

— Ehk seetõttu, et Mefisto mul ise oma märjast hauast külas käis?