reede, 27. november 2009

Sümbolitabud Poolas ja Ungaris

Rumal seadus Poolas tulemas
Välismeediast tuleb teateid kommunismisümbolite keelu-eelnõust Poolas. Tuleval aastal jõustuva karistuskoodeksi artikli 256 täienduse järgi võib kommunismi pühitsejaid edaspidi 2 aastaks vangi panna. Tänasest kannab uus seadusesäte ka presidendi allkirja.

Paneb mõtlema — kuna Eestis läks sarnase krimisätte jõustamine luhta. Ühe või teise poliitilise sümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tülina tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.
Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise (Okupatsiooni-) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!
Aga sovetliku ehitispropaganda kõpitsemine stalinismi tänasse päeva kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab ometi asjade seisu EV pealinnas AD2009 ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise lugemine mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks. Praegune võim Tallinnas ja veel mõnes kohalikus omavalitsustes on samuti kommunismi sümbol.

Kommentaar + viide Poola kriminaalõigusele
Uus karistussäte — Karistuskoodeksi 256. artikli §2 — kriminaliseerib sellised teod nagu...
fašismi, kommunismi jt totalitaarsete sümbolite [---] trükkimise, salvestamise vm moel tootmise, levitamise, müümise või omamise...
... mis poolakate arvates väärib trahvi või vangistust kuni 2 aastaks. Erandina sallitakse §3 järgi samade sümbolite rakendamist kunstis, haridus- ja teadustöös, samuti nende kogumist.

Tänavukevadel algatet Kodanikuplatvormi eelnõu lähtus ja kogus poolehoidu eeskätt parlamendi paremtiival, ometi on see pelgalt kohenduseks vaenuõhutamise seadusele, mis seni oli keelu all hoidnud "fašistliku jm totalitaarse riigikorralduse avalikku propageerimist" ehk poola keeles:
Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa...
Ja küsitavused sealt algavadki...
Poola 1997. aasta Karistuskoodeksi praegune täiendus evib nimelt ka nigelavõitu külgi:
  • ühest küljest võrdsustab see põhiolemuselt autoritaarse fašismi totalitaarse kommunismiga, ei leidu aga otsest viided rahvussotsialismile, mis tundub parimal juhul mõtlematuna ja — osutab seaduse kommunistlikule (AD1969 Kodeks karny Art 270 §2) päritolule ning ideoloogiliselt ähmastele jälgedele Kominterni antifašismi-doktriinist jne;
  • teisalt võib ennustada selle seadusparanduse rakendamise järelmina kohtuvaidlusi küsimustes: millal lõpeb eneseväljenduse õigus ja algab oht ühiskonna vabadusele ja kus kulgeb ohutu/ohtliku sümboolika piir ja mis see 'sümbol' ülepea on...
Artikkel 256 vana sõnastus:
Art. 256. Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa lub nawołuje do nienawiści na tle różnic narodowościowych, etnicznych, rasowych, wyznaniowych albo ze względu na bezwyznaniowość,
podlega grzywnie, karze ograniczenia wolności albo pozbawienia wolności do lat 2.
Artikkel 256 uus sõnastus:
Art. 256 §1. Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa lub nawołuje do nienawiści na tle różnic narodowościowych, etnicznych, rasowych, wyznaniowych albo ze względu na bezwyznaniowość,
podlega grzywnie, karze ograniczenia wolności albo pozbawienia wolności do lat 2.
§2. Tej samej karze podlega kto w celu rozpowszechniania produkuje, utrwala lub sprowadza, nabywa, przechowuje, posiada, prezentuje, przewozi lub przesyła druk, nagranie lub inny przedmiot zawierający treść określoną w §1 albo będące nośnikiem symboliki faszystowskiej, komunistycznej lub innej totalitarnej.
§3. Nie popełnia przestępstwa sprawca czynu zabronionego określonego w §2, jeżeli dopuścił się tego czynu w ramach działalności artystycznej, edukacyjnej, kolekcjonerskiej lub naukowej.
§4. W razie skazania za przestępstwo określone w §1 sąd orzeka przepadek przedmiotów, o których mowa w §2, chociażby nie stanowiły własności sprawcy.
Ungari näide
Kohtuvaidluste jada on ette teada pretsedendi tõttu Ungaris, kus sirbil—vasaral ühes punase viisnurga ja haakristiga lasub tabu juba aastast 1994. Aastal 2003 nõuti seetõttu ühe juhtmarksisti Vajnai Attila (*1963, pildil) käest, et ta Karl Marxi endise monumendi asupaigal toimunud meeleavaldusel eemaldaks oma kuuekääniselt 5cm siruulatusega punatähe ning hiljem sai ta totalitaarse sümboli kandmise eest aastase prooviajaga (tingimusliku viivitusega) rahatrahvi.

Õigust taga ajades jõudis Vajnai oma süüasjaga lõpuks Euroopa Inimõiguskohtusse, mis otsutaski, et keeld rikub ungarlaste põhiseaduslikku väljendusvabadust, ja tagatipuks luges sümbolitabu liiga laiaks ja valimatuks meetmeks.
Merely wearing the red star could lead to a criminal sanction and no proof was required that the display of such a symbol amounted to totalitarian propaganda [---] Uneasiness alone, however understandable, could not set the limits of freedom of expression.
Mida senised sümbolitabud keelavad?
Ungari karistusseadustiku artiklis 269B on lõplik nimestik sümboleist, mida ei tohi levitada ega avalikult kasutada. Vastupidine on üldjuhul väärtegu, kui seejuures ei panda toime tõsisemat rikkumist. Sümbolite kasutust ei piirata hariduse, teaduse või kunsti puhul või uudiste edastamisel ega juhul, kui sättes loetletud kujund parasjagu on mõne riigi ametlik tunnus. Niisiis lisati Ungaris varem Austrias ja Saksamaal keelustatud natsionaalsotsialismi tabule ka sõjaaegse vastasleeri kommusümbolid. (Vt Wikipedias riike, kes kommunistlike sümbolite eksponeerimise on illegaalseks muutnud)

Mõni karistusseadustik piiritleb sümbolitabu vaenu õhutamisega. Meie lõunanaabrite juures on avalikel üritustel keelatud kõigi Läti Vabariiki XX sajandil anastanud maade sümboolika, sh N liiduvabariikide lipud. Sarnane seadus kehtib mullusuvest Leedus. Ungarlastel on vastav süütegu aga piiritletud kõige täpsemalt:
Ungari Karistusseadustiku art 269B
Totalitaarsete sümbolite kasutamine

§1. Isik, (a) kes levitab, (b) kasutab avalikult või (c) kannab haakristi, SS-märki, noolristi, sirbi ja vasara kombinatsiooni, punast viisnurka või muud neid sümboleid kujutavat eset, sooritab väärteo — juhul, kui ta ei soorita veel tõsisemat kuritegu — ja kuulub karistamisele rahatrahviga.
§2. Sama tegu (§1) ei ole karistatav, kui selle eesmärk on hariduslik, teaduslik, kunstiline tegevus või teabe jagamine ajalooliste või kaaseaegsete sündmuste kohta.
§3. Käesoleva sätte lõigud (§1) ja (§2) ei puuduta kehtivaid riiklikke sümboleid.
Poola uus seadus näib iseäranis nõrguke, teades valitseva Seaduse ja Õigluse erakonna juttu kommunistlike sümbolite seadusandliku määratlemise vajadusest, mida on aetud üle 2 aasta. Nimelt on S&Õ erakond puššinud lisaks seadust, mis laseks kohalikel võimudel kommudenimelisi tänavaid ja rajatisi muuta ja/või eemaldada. Seimis seda parteid esindava Stanisław Pięta selgitus sümbolitabu eelnõu arutelu lõpul kõlas ajakirjanduses aga nagu hurraa — pärast seaduse jõustumist tema sõnutsi...
võib keelata T-särkide müümise, millel on kiri CCCP, sirp ja vasar, Lenin või isiklikult surmaotsuseid täide viinud bandiit Ernesto "Che" Guevara...

pühapäev, 15. november 2009

Algas kollaborantluse kriminaliseerimine

Viimaks ometi! Täna jõustunud Karistusseadustiku muudatused ja täiendused hõlmavad 14 sätet. Eesti õiguse arengule olulisim on aga see, et meie seadustesse lisandus muu seas pretsedenditu — kollaboratsiooni puudutav säte. Ja see näeb Eesti-vastase sõjategevuse toetajaile ette karmi, 6-aastase või pikema vangistuse.

Eestis on kombeks teha sõnu okupatsioonist, kuid vaikida kollaboratsioonist, kuna viimane riivab kaaskondseid enam kui võõraid kodanikke. Teatavasti on kollaboratsiooni piiritlemise seisukohast olulisemad järgmised tunnused:
  1. Subjekti kodakondsus.
  2. Võõrriigi vägivaldse vaenutegevuse abistamine.
Muidu aastast 2001 kehtiva Karistusseadustiku (KarS) vastjõustunud tekstist leiame niisiis tuttuue süüteo:
§234¹ Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine
Eesti Vabariigi vastase sõja või Eesti okupeerimise ajal Eesti Vabariigi kodaniku poolt vaenlase relvajõududega liitumise, Eesti Vabariigi vastases sõjategevuses osalemise või selliste sõjaliste või juhtivate tsiviilülesannete täitmise eest, mis toetavad Eesti Vabariigi vastast sõjategevust või Eesti Vabariigi okupeerimist, — karistatakse 6- kuni 12-aastase või eluaegse vangistusega.

KarS XV ptk (Riigivastased süüteod) 2. jagu (Süüteod EV vastu)
Uus seadusesäte rõhutab kollaboratsiooni sõjalist aspekti ja seda ka juhtumil, kui kollaboreerimine ulatub poliitilisele tasandile ehk teisisõnu — seadusteksti järgi — kui EV kodanik juhtivalt täidab vaenlase (relvajõudude) seatud tsiviilülesandeid. Kollaborantliku süüteo sõja(väe)lise külje esiletõst kattub Eesti II maailmasõja eelse õigusloome-tavaga, millest allpool. Ja loodetavasti osutub just selleks vajalikuks astmeks, millelt saaks kollaboratsiooni muude aspektide tunnustamiseni liikuda.

Karistusmäär kõigi sõjaliste või juhtivate mittesõjaliste ülesannete täitmise eest, mis Eesti-vastast sõjategevust või okupatsiooni toetavad, küündib 6… 12 aastani (mis on KarS-is erandlik ja ilmselt seda põhjalikumalt kaalutud sanktsioon) või äärmisel juhul eluaegse vangistuseni. Kui pikk on eluaegne vangistus reaalselt? Praeguse seisuga kindlustaks see süüdimõistetule KarS §77 lg1 kohaselt vähemalt 30-aastase karistusaja.

Suunavõtt kollaboratsiooni määratlemisele kuriteona on vajalik, kuid siiski vaid esimene ja paraku juhuslik sammuke — johtuvalt
(I.) 2007. aasta aprillirahutusist ning
(II.) nendega seotud juhtneliku + veel mõne isiku süüasjade luhtumisest ning
(III.) neist asjaoludest tuleneva moraal-poliitilise kainenemise järelm.
Jah, see sammuke võib olla tehtud häda tunnil, ent mitte häda sunnil. Sestap tabati sihtmärki pimesi ega ole kaugeltki kindel, et sellest saaks selge ähvardus võimalikele kollaborantidele või et niimoodi tulevikus kollaborantsionismi välja juurida võiks.

Isekiri selgitab miks: Esiteks ei kasuta meie seadusesõna seni veel kollaboratsiooni mõistet ennast, mis on kollaboratsionismi teooria puudulikkuse ning karistuspraktika puudumise tõttu mõistetav. Ei saa ka üldse välistada, et kollaboratsiooni küsimuse seadusandliku tõstatamise vajadust ei olegi, kuna ääri-veeri puudutavad kollaboratsiooni KarS-is nüüdsest juba mitu sätet:
  • Eesti Vabariigi vastase vandenõu kohta (uus §235') ja
  • riigireetmise kohta (varasemast karmim §232) ja
  • neile tegudele üleskutsumise (§236) kohta.
Need kõik kätkevad mh…
Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevust…
Ometi esinevad Eesti KarS-is 'okupatsiooni' kõrval ka 'okupatsioonirežiimi' ja 'okupeeritud territooriumi' mõisted, mis annavad eelduse mõista kollaboreerimist ka kui kestva vägivaldse vaenutegevuse mis tahes viisil toetamist. Seega võiks KarS-i XV ptk 2. jagu (Süüteod Eesti Vabariigi vastu) ikkagi täiendada kollaboreerimist eraldi käsitleva paragrahviga.

Teiseks leiab okupatsioon uues sättes (KarS §234') käsitlemist ainuüksi teona — 'okupeerimine' või toetus sellele/okupantide abistamine/ 'sõja ajal' — olgu see ühekordne tegu, korduv akt või siis pidev tegevus. Nii ajalugu kui tänapäev pakub meile näiteid ka kestvast ja samas ilma intensiivse sõjategevuseta olukorrast ehk asjade seisust, mida õigusteadlased on nimetanud (tsiviil-) okupatsiooniks ja nimelt ka sellisel juhul, kui see olukord sõja lõppedes, so vaenlase võidu või rahvusvahelise rahu sõlmimise järel(mina) jääb püsima pikemaks ajaks.

Kolmandaks võib kollaboratsioon saada õigusandjaile kõvaks pähkliks, osutuda süüteona raskesti piiritletavaks… Nii võiks näha kollaboratsioonina ka eelpool kirjeldatud olukorra (traditsioonilise sõjalise või tsiviilokupatsiooni) ettevalmistamist, st anastuse eelduste tekitamist veel rahuajal, enne sõja- vm vaenutegevuse algust. Aga kuidas seda laialivalguvate tõlgendusvõimalusteta defineerida?
Kokkuvõttes on eesti kriminaalõiguse värske täiendus — KarS §234' kujul — peale juriidilise ka moraalseks mõõdikuks, millega võiksime lähiajaloo ühe kogemuse pöörata oma rahva kindlama tuleviku tagatiseks.
***


SÄTTE 234' TEKKELUGU Valitsuse poolt 26. I 2009 esitet eelnõusse nr 416 (vt siit) KarS-i muutmiseks ilmus menetluse esmaringil täiendus valitsusliidu rkl-idelt. Suures saalis käis arutelu 25. III, 10. ja 15. VI, kui eelnõu esimest korda 52 häälega 30 vastu heaks kiideti; samuti 16. IX, 14. ja 15. X 2009 pärast seaduse väljakuulutamata jätmist presidendi vastuseisu tõttu mõnedele sätetele (peale KarS §234') Teisel menetlusel kiitis riigikogu seaduse heaks 54 häälega 13 vastu — ei ühtki erapooletut.

Meid huvitava sätte eetsid IRL-i liikmed (Ken-Marti Vaher & Urmas Reinsalu) Nad võtsid arvesse Eesti ajaloolist pagasit + tänapäeva halvenevaid rahvusvahelisi olusid ning lähtusid Soome KarS XII peatüki (Maanpetosrikoksista) §1 ja §3 eeskujust, mis sarnase kuritöö eest näevad ette 1… 10-aastast vangipõlve:
Soome KarS-i XII ptk §1:
See, kes tahtlikult vägivalda kasutades või sellega ähvardades või võõra riigi sõjalise või majandusliku surve abil teeb teo, mille siht on: (1) saada Soome või osa Soomest teise riigi alla, [või] (2) eraldada osa Soomest Soome riigist, [või] (3) muul viisil, mis on võrreldav eelnenud juhtudega, soovib piirata Soome enesemääramisõigust [---)

Soome KarS-i XII ptk §3:
Soome kodanik, kes Soomet puudutavas sõjas, sõjalise okupatsiooni ajal või selle vältimatu ohu korral (1) liitub vaenlase relvajõududega, [või] (2) osaleb sõjalises või muus relvastatud tegevuses Soome vastu, [või] (3) teenib selliseid vaenlase sõjalisi või tsiviilülesandeid, mis soodustavad sõjategevust Soome vastu või (4) teeb koostööd vaenlasega või muul viisil vaenlase huvides kahjustab Soomet [---]
Eesti KarS-i lisatud sätte "EV vastase sõja või okupatsiooni vahetu toetamine" autorid pakkusid algul 6… 20-aastat või eluaegset karistust, aga riigikogu pooldas — ja nii seaduses 15. XI 2009 lõpuks ka jõustus — tärmineid 6… 12-aastat või eluaegne vangistus.

Vahepeal 11. V 2009 edastas justiitsministeerium (Rein Lang) parlamendi õiguskomisjonile kriitilise arvamuse meid huvitava ettepaneku kohta täiendada KarS-i §-ga 232¹ järgmises sõnastuses:
§232¹ Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni vahetu toetamine
Eesti Vabariigi vastases sõjas või Eesti okupeerimisel EV kodaniku poolt vaenlase relvajõududega liitumise, EV vastases sõjategevuses osalemise või selliste sõjaliste või juhtivate ja korraldavate tsiviilülesannete täitmise eest, mis vahetult toetavad EV vastast sõjategevust või EV okupeerimist —
karistatakse 6- kuni 20-aastase või eluaegse vangistusega.
[Justiitsministeeriumi] Seisukoht:
  1. Sättes kasutatakse sisustamata õigusmõistet — 'tsiviilülesanded'. Eesti õigus sellist mõistet üldiselt ei kasuta ja selliselt (isegi laienditega 'juhtivad' või 'korraldavad') jätab see ebaselgeks etteheidetava tegevuse olemuse. Tekib küsimus nimetatud sätte vahekorrast/konkurentsist KarS-i VIII ptk 3. (Süüteod rahu vastu) ja 4. jao sätetega (Sõjasüüteod), kuna sisuliselt seletuskiri selles osas puudub. Samas kerkivad sellesisulise sätte juures üles kõikvõimalikud mälupildid 1940. aastatest, kui nt pere üks vend oli metsas ja teine Punaarmees ja poegade ema üritas neid mõlemat aidata (nt poegadele metsa toidu ja varustuse viimist korraldada) jms tundlikud ja traagilised lood.
  2. Tsiviilülesannete täitmine tuleks dispositsioonist välja võtta või seletuskirjas väga täpselt avada, et ei tekiks kahetimõistmise võimalust. Kõnealust sätet oleks kindlasti vaja kitsendada, näiteks siduda tagajärje saabumisega.
  3. Iseenesest oli sarnane säte ka 1934. aasta kriminaalseadustikus (§81), kuid see oli tunduvalt kitsam, käsitledes ainult sõja(väe)lisi küsimusi:
    Eesti Vabariigi kodanikku, kes [on] süüdlane selles, et ta teadvalt vaenulikku sõjaväkke astus või sellest välja ei astunud, karistatakse tähtajata sunnitööga.

reede, 13. november 2009

Kabuli propagandabazaar kosub

Sada-e Azadi (Vabaduse Hääl) on täna Afganistani suurima leviga 3-keelne leht, kus kohalike dari- ja puštukeelsete kõrval on ka inglise veerg. Ent popp on see leht praeguseks eeskätt idamaiste maiuste ja soolaste krõpsudega kauplejate seas, kes NATO/ISAF-i teabeüksuse klantslehe ribadesse pakivad oma kiirtoidu rasvasemaid palu.

Meenutus: Mida 5 aasta eest kirjutas samast Vabaduse Häälest psühholoogilise sõja eesti ekspert leitnant Uku Arold?
Tihti puuduvad missioonipiirkondades oma meediakanalid ja psühholoogiliste operatsioonide üksuste toodetav infomaterjal täidab uudistevaakumit. Afganistanis annavad Rahvusvahelised Julgeolekutagamisjõud välja ajalehte [---], mis on kohalike seas tänu nende maitse ja vajadustega arvestamisele populaarseim[---] Kakskeelsel ajalehel Sada-e Azadi on veel üks roll ― kohalikud kasutavad seda inglise keele õpetamisel koolides.
Tänased vajadused: Lehte hangitakse mustal turul ja reeglina kilokaupa. Ühe kaupmehe kinnitusel läheb Vabaduse Hääl temale maksma 20 afgaani ehk alla 5kr/kg. See näibki olevat Sada-e Azadi tähtsaim lisaväärtus. Inglise keeltki on märgatud.
"Võrreldes Afganistani ajalehtedega on inglise sõnadega ajaleht palju parem," ütles üks restoranipidaja.
Praktiliselt kirjaoskamatul maal ei ole see mõistagi ainuke, küll aga kõige tiraažikam ja pakkepaberina hinnatuim leht. Kuus kulutab NATO/ISAF selle pool-nädalalehe 300... 800 tuhande eksemplari tootmiseks üle 8 miljoni krooni. Paar arvutustehet ― ning mis ilmneb?
Psühholoogilise sõja raames toodetav üllitis ei suuda Kabuli turul lüüa muidu läbi kui omahinnast kakskümmend korda odavamini
Loomulikult ei ole see läbikukkumine. Vastupidi, algselt oli kavas jagada Vabaduse Häält tasuta. Nüüd ei jätku seda kaugeltki igasse Vabaduse Hääle tarbeks üles pandud kollasse jaotuskastikesse, kuna sealt sattuks see vähegi virgema pakkepaberihankija tasuta noosiks... Nüüd müüvat NATO-lased Londoni Timesi (12. XI 2009) andmeil oma lehte Kabuli ärikatele ise.

Muuseas on NATO/ISAF-il Afganistani pealinnas samuti Vabaduse Hääle 2-keelne FM-raadiojaam

Allika koos Londoni Timesi videoga avab vajutus pildile

neljapäev, 12. november 2009

Perlustratsioon (I)

Ühiskondlikku vabadust ei saa olla ilma privaatsfäärita. Palju meil seda on? Kas ja kuivõrd oleme valmis sest loobuma? Kelle kasuks? Tööandjale... Panga- või riigiametnikele? Muide, eravaldkond on üle maailma langenud tõhusa poliitilise pealetungi alla. Rünnak on ägenenud viimati iseäranis meie maailmaosas. Nimetagem seda nii — postsovetlik antiprivatism. Sest sovetiaja valu seguneb siin kuhtumatult uustotalitarismi hirmudega.

Juulis 2009 jõudis maailma uudis Venemaalt, mida ükski meie massimeedium kahjuks ei silmanud: Venemaa salateenistused valmistuvad erakirju perlustreerima (Russian Security Agencies to Perlustrate Private Correspondence)
VLADIVOSTOK. July 17. Vostok-Media – Ministry of Communications and Mass Communications (MCMC) of the RF has issued a decree enabling security agencies to perlustrate letters, parcels and other postal items sent by citizens. Moreover, the document contains no indication as to necessity of an appropriate decision of a court.
From now on, authorized agencies may direct all inquiries about mail services and sender data. “Control over the use of mails is carried out during processing of the letters in the networks of a mail services operator. To maintain control in the postal services network, postal items will be sent to interactive unit of the authorized agency. While transferring postal items contained in packages (mailsacks, boxes and the like), used by postal service operator, a free access to such postal items should be provided” — the document states. Moreover the authorized agencies may withdraw a letter or parcel, if needed.
To facilitate mail perlustration for special agencies MCMC obliges post offices to provide special rooms for competent authorities.
Siloviki [vene keeles 'jõuametkondlased'] are given a full access to electronic database of a postal office — name, address and content. The decree comes into effect on July 21.
Kõne all on postitöötluses rakendatavad operatiivjälitus-meetmed, mida sideministeeriumi käskkiri nr 65 (vt Izvestijast MCMC-i ehk vene keeles Ministerstvo svjazi i massovyh kommunikacij dokumenti) ja täpsemalt selle p6 reguleerib nii:
Postisaadetiste kotroll toimub nende töötlemise käigus sideoperaatori võrkudes.
... samas kui p7 lubab salateenistuste operatiivtöötajail saadetisi kõrvaldada ja sideteenuse osutamist tõkestada ning p8 tagab perlustratsiooniks ka omaette kinnise ruumi eraldamise otse “sideobjektil”...
Niisiis võib iga postiasutus Venemaal täieneda nn musta kabinetiga — sellisega nagu kunagi isevalitseja vastutuse ja voliga asutas salamisi Katariina Suur.
Mustade kabinettide vaikuses aeti tollase Euroopa arusaama ja termini kohaselt salajase postiseire tumedaid asju. Revolutsioonieelsel Venemaal tähistas see mitmesuguste, mh posti, korrakaitse (Ohranka) või välismaise ajakirjanduse tsensuuriga tegelevaid, viimseil kümnendeil siseministrile allunud ameteid ja ametnikke.

Värske dekreet loob kogu oma vanamoelisuse juures massilise perlustreerimise süsteemi ja tagab perlustraatorite armeele ühtlasi moodsad vahendid ja ligipääsu sidevõrgu tarkvarale + andmestikule, sh sideasutuse kõigi klientide adressid + neile osutatavad teenused.

Vene inimõiguslane Grigori Pasko kommenteeris 21. VII 2009 jõustunud MCMC direktiivi La Russophobe’i blogis leides, et Venemaast on saanud üle öö KGB-jätiste unelmateriik, kes kirjavahetuse saladusse sekkub senise valehäbita ja lõpuks ka täiesti seaduslikult:
This week my fellow citizens and I woke up to a new Russia, under even greater control by the inheritants of the KGB (...) One can already imagine the chekists hastily equipping offices for themselves at post offices on perfectly legal grounds — of course they have been reading mail all along; the outraged human rights advocates; and the bleating — that is, the silence — of the majority of the citizens of our KGB state (...) Russian citizens now save the time, money, and effort, as we no longer need to bother with sealing our envelopes, nor waste our precious saliva on the illusion of privacy.
Postisaladuse riiklikke tagatisi sai Venemaal nautida vaid pisut Veebruarirevolutsiooni järel AD1917, kuna kommunistid varsti pärast oma oktoobripööret perlustratsiooni taastasid — eesmärk tabada nii masside meeleolu kui masse eksitavaid valenoote + musti lambaid (vt Peter Holquist, Information is the Alpha and Omega of Our Work: Bolshevik Surveillance in its Pan-European Context. Journal of Modern History, 1997, nr 3, lk 415-450; Sheila Fitzpatrick, Everyday Stalinism. New York, 1999, lk 177)

Tänasel Venemaal on uurimis- ja väljendusvabaduse kiuste avatud vähe sovetiaegse perlustreerimise saladusi. Sellepärast, arvatakse, ka putinismi saladusi. Erandiks on üks Peterburi ajaloolane, vene impeeriumis rakendatud postiseire-korralduse asjatundja Vladlen Izmozik, kes on oma teadmisteküünlaga valgustanud ka sotsialistlikku perlustratsiooni, täpsemalt Lenini—Stalini aja postinuuskimist (vt Измозик, Perljustratsija v pervye gody sovetskoj vlasti. Voprosy istorii, 1995, nr 8, lk 26jj; Glaza i uši režima: gosudarstvennyj političeskii kontrol’ za naseleniem Sovetskoj Rossii v 1918-1928 godah. SPb, 1995, 164lk; Voice from the Twenties: Private Correspondence Intercepted by the OGPU. The Russian Review, 1996, lk 287-308; Vladlen Izmozik, From the Perlustration Files (1926): A Young Man’s Letter to the British Embassy and Subsequent Interrogation. Russian History, 1997, nr 1-2, lk 171-187) Kuid tema panus on nagu joogipiisake kõrbeliiva.
Sovetiaja postiseirest Eestis pole selgust aga niigi paljukest. Januneks teada: miks?
Võib-olla polegi me nii kaugel, kui arvame, neetud Venemaast, kus mõned tuntud ülikoolid on juba teel eeltsenseerimise poole ka teadustöös — lugegem nt New York Timesi hiljutist reportaaži Peterburist Russian Professors Chafe at Scholarly Screening - NYT 28. X 2009. Või Asebaidžaanist, kus Julgeolekuministeerium kimbutab inimest selle eest, et ta Eurovisiooni lauluvõistlusel toetas SMS-iga Armeeniat.

Vt RL-i aseri toimetuse videot paljastusega, et Aserbaidžaani riigiametnike käsutuses oli armeenlaste poolt hääletanute (45 isikut) täielik nimekiri...

Illustratsioon: "Seirav silm" Ivan Zemcovi MailArt-blogi
st 
• Edasi… Perlustratsioon (II)Perlustratsioon (III)
• Lisaks… Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat

laupäev, 7. november 2009

VoA signaalid dissidentidele jm müüdid


Põhja-Virginias Springfieldis elava Vello Ederma memuaarid ajalehes Eesti Elu (EE — Toronto)
Nii siin kui sealpool n-ö suurt lompi tunnustatud avaliku elu tegelane Vello Ederma (*1934) on tõsiselt kätte võtnud ja toob lõpuks meieni oma Ameerika Hääle (VoA) tööaastate meenutused. Esimene osa ilmus Eesti Elus 29. V 2009 ja on ka veebis loetav. Neljateistkümnes, ühtalsi viimne osa ilmus 6. XI 2009 (vt EE veebis) Pealkirjaks on eesti saadete traditsiooniline avalause Külma sõja ajal: "Siin Ameerika Hääl, Washington!" Kuigi autori suu seda kunagi eetrisse ei öelnud, selleks jäi ta treeninguaja järel eesti toimetusse liiga lühidalt. Küll said talle leivanumbriks nii Ameerika üliõpilaselu kui ka...
... Berliini müür, mille algajal kirjutasin, kuidas inimesed põgenesid nii müüri alt, pealt kui ka sellest läbi.
Ederma pajatab anekdootliku loo ka oma ettevalmistuskuist:
Esmalt, kõige pikemaks ajaks — 3 kuuks — olime määratud (raadiotöö praktikaks) uudiste keskosakonda. Seal algas treening, kuidas kirjutada 1-minutiline 15... 18-realine raadiouudis selliselt, et nii sina ise kui (...) kuulaja sellest aru saab (...) Algajad said muidugi kõige räbalama ülesande: kuulata kõrvaklappidega ÜRO (Pea-) assamblee kõnesid New Yorgist ja siis teha nendest kokkuvõte.

Kord tundus meile, et keegi tulistab assambleel. Meie New Yorgi büroo aga rahustas: (Nikita) Hruščov olevat tagunud seal oma kingaga vastu lauda!
Ederma tööelu viis ta eesti toimetusest pikemata VoA uudisteosakonda ja sealt edasi juhtkonda. Aga mitmesuguseid ametikohti on pakkunud talle (edutult) ka Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio. Selle Münchenis asunud ja VoA-st lahkneva staatusega alternatiivraadioga, mida tunti üle maailma lühidalt kui RFE—RL, oli Vello Edermal töiseid puutepunkte varemgi:
... Eestikeelsete saadete sisu tõi pagulaslehtedesse palju poleemikat, kus ühelt poolt arvati, et "sovettidele ei antud küllalt pihta" ja teisalt, et Eestit ja Välis-Eestit puudutavaid materjale tulnuks suurendada. Ameerika Hääl (AH) tegeles ikkagi ka "pihta-andmisega". Väliseesti ja Eesti uudised olid siiski rohkem Vaba Euroopa Raadio (VER) pärusmaa.

Neil aegadel (põhiliselt 1980-kümnendil) teadsin ma täpselt, mida VER-i keelteosakonnad edastasid, kuna vahetasime iga päev sisuregistreid ja tihti konsulteerisime omavahel. Neid konsultatsioone ei avaldatud. (...) Omavahel ei olnud meil kunagi mingeid arusaamatusi, kuigi pagulaslehed ja liidrid arvasid — ja isegi lootsid! — et on.
Autor kummutab ka VoA-sse puutuvaid müüte, mis tema sõnul — osundame:
... järjekindlalt leiavad tee trükki vilumatute autorite kirjutistena...
  • Esiteks: eestikeelsete saadete õitseajal ei olnud AH välisministeeriumi alluvuses...
  • Teiseks: AH ei olnud eesti hääl. Ta oli AH eesti keeles.
  • Kolmandaks: (USA) välisministeerium kontrollis ainult erandjuhtudel AH-d...
  • Neljandaks: mitte rohkem kui 2 juhul püüti AH saateid kasutada signaliseerimiseks Nõukogude dissidentidele, millest samuti tekkis skandaal.
Üht neist skandaalidest kirjeldab mälestuste (EE jrg) VII osa. Tänavu EE-s ilmunud Ederma meenutused: I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa, X osa, XI osa, XII osa, XIII osa (näidetega uudistest — VoA news in english) ja XIV osa.

teisipäev, 3. november 2009

Perlustratsioon (II)


Aastal 1918 asutet Eesti Posti mulluse juubeliaasta etiketti ehtis mõttevigane loosung. Matemaatilise loogika austuseks tulnuks asendada see valemiga:
90 — x = y aastat usaldust
• EESTI POST •
Tundmatud x ja y oleksid siin ühtaegu Eesti Posti süüme ja ajaloo puudulikkuse sümboliks. Ja x võiks sama hästi asendada sõnaga...

PERLUSTRATSIOON (perlustrare – ladina keeles 'vaatlema', itaalia 'luurama') – salajane postikontroll; postisaadetiste salajane seire riikliku järelevalve, luure, tsenseerimise ja/või saadetiste hõivamise eesmärgil; erineb kirjavahetuse ametlikust, olgu korralisest või erakorralisest (seaduslikust) tsensuurist nt sõja ajal või kinnipidamisasutuses. Perlustratsioon on tsiviliseeritud mail (õigusriigis) keelatud, v. a seadusega piiritletud eriolukord või erandjuhud, nt kohtu loaga määratletud isiku suhtes väärteo menetluse raames.

Eesti teabeväljas on perlustratsiooni mõiste justkui kontvõõras. Sellest ei räägita. Või kui kirjutataksegi, siis ajades segi postisaadetiste tsensuuriga. Millega vene ajal tegeldi mõnes postimajas kah, kuid need olid sootuks teised inimesed.