laupäev, 28. märts 2009

Süüme ja õiguslik nihilism

Langenud Vabadusvõitleja Päeval 27. III 2007

Ⅰ. Täna siin (TrtÜ aulas) süümeteemat käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne. Lihtne, sest meil on südametunnistuse etalon käepärast mehe näol, keda meenutades ja kelle nimel siin auväärses saalis iga aasta 27. märtsi aegu kokku saame. Keeruline, sest süüme piiritlemine on enam-vähem võimatu.

Eesti Entsüklopeedia (1936) alustabki definitsiooni nentimisest, et tegu on mõistega, millel objektiivset määratlust ei ole:

"Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima..."
Niisiis kellele tunne, kellele teadmine, aga ta on olemas. Sõjajärgsed entsüklopeediad kinnitavad kõik üksteise kannul, et tegemist on hoopis ühe iseloomujoonega, mis võib samahästi olla kui ka puududa:
"Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll."
Mis siis rääkida süümevandest, kui süümetki ei pruugi igal inimesel olla?

Ⅱ. Eesti keeles on üle saja südamega seotud sõna, neist kuidagipidi süümega seotuid on neljandiku ringis. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega; südametunnistus ehk süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelise sõnastiku järgi tundeellu.

Inglise keeles seostub süüme – conscience – jällegi pigem teadvusega (conscious) ja tähendab inglise keeles mõtlejatele – niisiis ka meie praegusele presidendile – eeskätt arusaama heast ja kurjast; samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.

Lisaks väidavad filosoofid, et süümel on sotsiaalne ja jumalik mõõde. Massimeedia lisab mõõtmeid veel... Vaadake – kes ajalehtede vahendusel meile kõige sagedamini kinnitavad, et tema südametunnistus on puhas?

Esimesel kohal on poliitikud, teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta tulevad ikka pärast mingeid väärituid skandaale. On siis süümel ka poliitiline ja ehk isegi sportlik mõõde?

Südametunnistus on sotsiaalne tunne, mis avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ning sidudes isiksust kogu vaimse maailmaga, aga tihti viies ka vastuolusse kaasajal kehtivate sotsiaalsete oludega – näiteks Sokratese (469-399 eKr) või Jeesuse südametunnistus! Skolastikuil oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest Immanuel Kanti (1724-1802) järgi on südametunnistus kõlbla tahte väljendumine kohusetundes ja filosoof–antropoloog Max Scheler (1874-1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest. Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse.

Ⅲ. Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on aga kummalisel kombel mõni selline, keda süümepiinad vaevavad.
"Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule."
Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint.

Vahest oligi hea, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis võib-olla nime võõrvõimu tiitlitilinaist puhastas

Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangidena surma saadetute omaaegsete represseerijate südametunnistusega?

Neid see ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistmist vabas Eestis, mõni lausa juhib kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi juhiks olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981-1983 klopsis kokku kriminaalasja doktor Johannes Hindi vastu. Vähe sellest, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke ja seni ainult ühel korral on õnnestunud südametunnistusega inimestel presidenti aumärkide jagamise meeletus tuhinas peatada.

Loodetavasti juurdub selle pretsedendiga arusaam, et...
SOVETIAJAL Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuriigi nimel ÕIGUSEMÕISTJAID MÄNGINUD, õig(l)ust väänanud ja teotanud isikud EI SAA põhimõtteliselt pälvida TUNNUSTUST vaba Eesti käest.
Et seda veel juhtub, siis peale poliitiline tahtejõetuse on selles süüdi ka lähiajaloo uurimise kehvad tulemused.

Ⅳ. Endiste süümevangide represseerimislugude päevavalgele tulek on siiski toonud värskeid tuulepuhanguid poliitilisele maastikule, puhastades Eesti moraalset õhkkonda. Johannes Hindi vaenamisel osalenud president ja teda soosinud parteid on võimult (mõneks ajaks?) kõrvale tõrjutud. Kuid veel olulisem tulemus seostub Hindi looga – tänu sellele sai testitud kompartei kõrgete funktsionääride süümetus. Presidendivalimiste eel leidis lõviosa rahvast (2300 inimesest) ühele on-line-küsitlusele vastates, et istuv president, endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige on süümevannet andes valetanud. Ainult 11% vastanuist oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes valet vandunud.

V. Süümevande õiguslikku tähendust on üldsuse silmis peetud tühiseks, kuna selle vaidlustamise tõestamist takistavat justkui asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Tegelikkuses tähendab see arhiivide tolmumist, ajaloouurijate ignorantsust või aatelist passiivsust.

Süümevande andmise korra seadus on viinud ühe juhtumi ka õiguspraktikasse. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas ta oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja ta jäi ajutiselt rahvasaadiku mandaadita, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti oma parteisse – Keskerakonda ja taas kandideeris valimistel.

Me ei saa kunagi kindlalt teada, kui palju on neid inimesi, kes süümevande kohustust kartes oma võimuambitsioone on vältinud või ajatanud. Lepime oletusega, et neil on süüme vähemasti olemas.


Ka must südametunnistus on parem kui südametus.

Praegu lahkuvas valitsuses näiteks on ja ilmselt jääb ka uude valitsusse isik, kes süümevande kohustuse lõppemise järel vahetas oma senise meediamoguli seisuse poliitiku oma vastu. Kahjuks ei või Eesti poliitilise süsteemi puhul kindel olla, et sellistest meestest ja naistest ei sõltu igapäevane õigusmõistmine ja praegune kontroll seaduslikkuse üle.

Ⅵ. Süümevanne oli sisuliselt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tsensus, st võimutõke nende vastu, kes end oma ajal määris koostööga Eestit anastanud repressiivinstantsidega.

Igasugune vanne saab toimida ainult vande tõesuse kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või valeks osutumise puhul. Niisiis, kui kaua kestab süümevanne? Et seda ümberlükkavad asjaolud on teada ainult vandujale, kel nagu teame, süüme võib olla, aga seda võib tal ka mitte olla, ning need asjaolud võivad selguda teistele alles aastaid hiljem, järelikult – vanne peab püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.

Süümevande pidid peale valitava Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerijate, andma ka kõik isikud, kes taotlesid peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis. Ka prokurörid pidid andma süümevande. Neist inimestest paljud jäävad üsna kauaks süümevande alusel saadud kohale.

Veel enam, süümevanne peaks siinkõneleja arust kestma sama kaua kui vande andnud inimene, st süümevande andnud inimese surmani, kui seadust vahepeal muidugi ei tühistata. Küsimus on loomulikult selles, kas seadust täidetakse. Tõenäoliselt puudub Eestis selline süümevande-register, kus peetakse arvestust kõigi üle, kes selle kunagi andis ja kus võetakse arvele ka vaideid ühe või teise vande tõesuse kohta. Asja lihtsustamiseks oleks võinud seaduses seista eritärmin, näiteks 50 aastat, mille saabudes süümevande registri täiendamine lõpeb. Süümevande andmise korra seaduses on palju normitehnilisi puudusi, kuid suurim puudus on hoopis õiguslik nihilism, mis varjutab seaduse käsitust ja suhtumist seadusse samamoodi, kui paljudesse teistesse juriidilistesse normidesse, Põhiseadus kaasa arvatud.

Ⅶ. Õiguslik nihilism ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias.
Õiguslik nihilism saab alguse mitte rohujuure, vaid ladviku tasandilt:
seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte. Ent ka viimasel juhul ei ole häda suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, mis hävitab esiteks terve ühiskonna ja järelmina nullib õigusriigi.

Minu näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga, mis Eestis kuulub teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Mis arvasid siis nemad Arnold Rüütli juhtumist?

Ⅷ. Süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Kuidas nii? Vaat sellepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, nagu kirjutab Riigiprokurör Jaan Naaber...
"Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta."
Selline avaldus on karjuv rumalus. Või laiskus, pluss rumalus. Kas süümevande seadused ei kehti enam? Kehtivad. Keegi ei ole neid tühistanud. Ja selle §11 paneb Riigiprokuratuuri kohustuseks arvestuse pidamine isikute kohta, kes on süümevannet andes vale vandunud. See tähendab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on Riigiprokuratuur. Juristi erikohustus on teenida õigust. Ta on peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. Õiguslike probleemide lahendamiseks ning õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Neist on Riigiprokuratuuris vajaka.

Holger Kaljulaiu LVP2007 ettekanne
süümest ja õiguslikust nihilismist XXI sajandi alguse Eestis



VENEKEELNE TEKST PUNAPLAKATIL:

  • Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
  • Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
  • Plekita süümega elada ja töötada on kommunisti ülim kohus!

Kommentaare ei ole: