teisipäev, 27. jaanuar 2009

Budino-kela — ugri-mugri ülikeel

Soome-ugri algkeelt rekonstrueerida proovides on udmurdi noorharitlased hakkama saanud uue tehiskeelega

On see utoopia või saab sest soome-ugrilaste uus lingua franca asendamaks seni sel kohal troonivat vene keelt? Keele autorite väitel on selle kõnelejaid praegu juba paarkümmend, kelle seas peale udmurtide ja venelaste olla ka eestlasi.

Vastse esperanto omanimetus pärineb budiini rahvalt, kellest V saj eKr kirjutas Herodotos, ja peaks kõlama vist kui budino kela. Nimelt on 'keel' ja 'kõne' selles keeles kela, samas kui...
'tund' = kella
'kell' ja 'aeg' = kata
'kirikukell' = zhana
'aisakell' = gerla
'kallis' ja 'armas' = kello
Rõhk on budinose keeles alati sõna alguses, nimisõnad lõpevad a-tähega, tegusõnad i- ja omadussõnad o-ga. Ja mõned häälikud susisevad rohkem kui meeldiks meile siin Läänemere ääres. Näiteks...
'Ma armastan sind' on budinose keeles: Mina vechkin sinat.
Et just ilmus uut keelt tutvustav lühigrammatika ja -sõnastikuga raamat Kojne "Budinos" — Obščij jazyk finno-ugrov (Iževsk, 2009, 240lk), siis soovitan huvilisel see arvutisse laadida siit (pdf-fail mahuga 1,4Mb Udmurtia patriootlike noorte veebifoorumis Udmurt Šaer) ning leida ise sest raamatust sobivaim pakutav...
  • budinose—vene sõnastik
  • vene—budinose sõnastik
  • budinose—udmurdi sõnastik
  • budinose—ungari sõnastik
  • budinose—soome sõnastik
  • budinose—inglise sõnastik
Raamatu autoriõigused kuuluvad udmurdi kirjanikule, PEN-klubi liikmele Aleksei Arzamazovile (pildil), kelle sõnastik on internetis leidnud juba ka vastukaja komide, maride ja tuntud ameeriklase veebipäevikus. Üllitamise ootel olla ka budinose, st soome-ugri esperanto keele õpik (Fenno-ugro esperanta kelan tunikirjata)

Budinose tähestik:
A a [а], B b [б], C c [ц], Ch ch [č, ч], D d [д], E e [э], F f [ф], G g [г], H h [х], I i [и], J j [й või palataliseeriv täht - ь], K k [к], L l [л], M m [м], N n [н], O o [о], P p [п], R r [р], S s [с], Sh sh [š, ш], T t [т], U u [у], V v [в], Z z [з], Zh zh [ž, ж]

Ja arvsõnad:
1 – iktu
2 – kjaktu
3 – kolmu
4 – nelju
5 – vitu
6 – kutu
7 – senchemu
8 – kandu
9 – indu
10 – kimu
11 – kimiktu
12 - kimkjaktu
20 – kusu
30 – kolmugenu
100 – sju
200 – kjaktu sju
300 – kolmu sju
1 000 – ezru
2 000 – kjaktu ezru
1 000 000 – miliu

laupäev, 24. jaanuar 2009

Eesti eetriajakirjandus lennus...

Selle sajandi avakümnendi lõpul on osa eesti meediumidest muutunud kvaliteedi keelualaks

Viimati kasutas Kuku-raadio saatejuht PH otse-eetris saatuslikku fraasi, mis iga terve inimese kuulmismeelt reostab...
... S--- LENDAB VENTILAATORISSE...
Ja vabandas selle peale... See muidugi ei aita. Ei pea just ajusid ragistama arvamaks, mida normaalne raadiokuulaja seepeale tegi. Mina selle raadio peamist arutlussaadet ei saa enam kuulata, igatahes mitte enne, kui kuskilt kostab minuni teade, et see haisukael seal enam häält ei tee. Too tyyp oli ja on tylgastusefekti tekitav... ja ma ei taha kujutellagi, kuhu kyynib selle inimese kujutlusilm
Eks jah, kui teda kuskil kogemata, nt poes juhtud trehvama, siis pole parata. Teleris, kus ta kah on esinenud, ei pea noid meelelahutussaateid ju vahtima. Ja too telesaade, kus tema esines, on olnud niikuinii tyhisest tyhisem. Raadio pilti — Jumal olgu kiidetud! — isenesest (veel) ei levita. Nii sai tema hyperboolitseva jutulaadi kuidagiviisi yle elada, kuid nyyd selle otsustava nupuvajutuse järel pole vist Kuku-raadios kyll enam kuulata mitte kui midagi.

Arvestades riigieelarvelisest Vikerraadiost (ERR) ja eraomandilisest Kuku-raadiost (Trio LSL) viimastel kuudel eetrisse paiskuvat lehka, ei leidu Eesti ringlevis enam nagu yldse kuulamisväärset ajakirjandust.

Eks tule siis paratamatult yha rohkem muukeelse elektronmeediaga harjuda.

TÄIENDUS 2012:  Priit Hõbemägi tõestab oma vastuolulisust. Nii esitab ta vahel teksti, mis (ka heas mõttes) eesti meediakriitika musternäiteks sobib:
Autorisaates loob saatejuht ise endale raamid (formaadi) ja talitab seal õlgede ja pabulate keskel nagu küülik puuris. Aga puur ei kuulu talle, vaid televaatajale. Ja kui küülik (saatejuht) trikitama hakkab, siis saab ta omanikult sugeda. Saatejuht on publiku vang.
Oma poolt kordan, et kuitahes kõrge too hõbeläige mehe nimes ka poleks, on ta ise meediafiguurina kohati tülgastusefektne.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline panus
60 aasta eest tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks vähem kui kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo, kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.
  • Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
  • Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
  • Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
  • Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
  • Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.
Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:
“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”
Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:
“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”
Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:
“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”
Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:
“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”
Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:
“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”
Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:
“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (...) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”
Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:
“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”
Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *
Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Vello Salo:
“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”
Ja uskumatu küll, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…
“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”
Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl (vt linki Eesti Haal veebiküljel http://www.estonians.co.uk/) 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...
“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (...) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat ja kindlustatda seega eeldusi Vene impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”
Uno MeresteToimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:
... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Kas Tony jääb ellu?

Kuri karjas! Jaanuarist täidab ETV oma uue programmi argiõhtuid ameerika maffiaseriaali “Sopranos” eelviimase hooajaga, alustades tolle 66. osast “Members only” (Sissepääs ainult liikmeile)

Sopranode n-ö uue hooaja võtab ETV2 kokku nii:

Aasta on läinud päevast, kui FBI puistas Johnny Sacki elamist ja tal tuli priiusega hüvasti jätta. Sacki äri jätkab Phil Leotardo, kelle läbisaamine Tony Sopranoga on viisakas, kuni ei süvene pinged maffiapere advokaadi Hershi ja tolle väimehe osaks saanud karmi kohtlemise tõttu. Klanni kuuluv Gene Pontecorvo, kes ühtlasi on tegutsenud FBI informandina, saab kopsaka päranduse ja loodab perega Floridasse kolida. Aga oodatav rahu jääb pelgalt unelmaks. Gene'il jätkub siiski oidu siitilmast vabal tahtel lahkuda… Jne


“Hea sari on. Alati paneb uut osa ootama,”
on üks fänn ETV veebiküljel arvanud ja ERR-i juhatuse liikme Hanno Tombergi sõnul peakski sari vaatajale “uus ja huvitav” olema. Muide, ameeriklastele lõppes sari veel tunamullu 10. VI 2007, so üheksandal (loe: üheksandal!) ekraaniaastal ja sedagi ilma õige lõputa. Eesti TV-st näeb praegu ikka aasta 2006 alul ekraanile jõudnud osi, milliseid ETV2 alanud aasta avanädala kestel võis loetella, saba mõnust suisa rõngas:
... Ela vabalt või sure Tere tulemast klubisse Sandistamine Kintsu kobedam tükk


Aga nüüd reaalne uudis: “Sopranode” sarja kurjus pole pelgalt kunst(lik), st maffiaelu kujutajad kehastavad kurja teleekraanil + päriselus. Mida äsja oma otsuses kinnitas ka kriminaalkohtunik Martin Marcus New Yorgi Ülemkohtus Bronxis:

Kahe mehe sooritatud murdvarguse eest, mis mh päädis politseinik Daniel Enchautegui (pildil paremal) surmaga, mõisteti sel reedel, 9. I 2009 kümneks aastaks vangi näitlejast narkomaan, 32-aastane Lillo Brancato juunior (pildil vasakul) HBO sarja “Sopranos” mafioosohakatis Matthew Bevilaqua.

Mõrv, mille sooritas tegelikult Brancato roimakaaslane, leidis aset 3 aasta eest. Hukkunud politseinik oli murdvarguse ohvri naaber. Teenistusest vaba 28-aastase politseiohvitseri äratas keset ööd väljast kostev aknaklaaside klirin, mistõttu ta helistas politseisse ja läks õue asja ise uurima. Rabava vastasseisu käigus tulistas ta kumbagi narkosõltlasest riisujat, nii Lillo Brancatot kui ka tolle kaaslast Steven Armentot. Samas haavas Armento saatuslik lask politseiniku rindkere. Oktoobris 2008 mõisteti 51-aastane Armento eraldi kohtuprotsessil eluks ajaks vangi (loo pikemat krimieritlust vt inglise keeles)

Maffiasari ei köida Eestis kaugeltki veerandit miljonit vaatajat nagu ETV tänavutalvise tipu, kodumaise ajaloosarja “Tuulepealne maa” paremate osade ajal. Küllalt pakub arutult krimilembene meelelahutus aga ainet mõtiskella eesti rahvusringhääling vabandust… ennast häbitult ERR-i nimega maskeeriva kosmopoliitse haisuhäälingu olemuse üle. Miks siin surutakse peale niisugust moraalivaba kunsti?

Avalik-õiguslik haisuhääling? Eesti rahvusringhäälingu seaduse §4 kinnitab, et avalik-õigusliku ringlevi tegelik eesmärk peaks olema panustada EV Põhiseaduses sätestatud Eesti riigi ülesannetele:

Selleks loob rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab muud tegevust, mis ükshaaval või kogumis:

(1) toetavad eesti keele ja kultuuri arengut;

(2) väärtustavad Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ning osutavad asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist;

(3) aitavad kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule…

(5) aitavad kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele…

(7) väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit;

(8) aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele.

Võiks küsida, mis sel kõigel “ükshaaval või kogumis” on pistmist Home Box Office'i maffiasarja esitamisega. Kas ühiskonnale terendab siit perekeskne mudel? Võib-olla...

See ongi ehk mõeldav, arvestades mismoodi 86-osaline sari õigupoolest lõppes kohutavaks nördimuseks telepublikule, kes USA-s aastast 1999 maffiapere toimetamisi pingsalt jälginud oli... Millise punkti autor David Chase kaablikanalil HBO juunis 2007 ekraanile jõudnud “Sopranode” viimsele, 86. osale pani, võib lugeda käesoleva postituse lõpus.

Mis saab Eesti TV-st? Soprano maffiapere käekäigust olulisem on meile ju eesti rahvusliku teabevälja ühe võimsama eetrilõida saatus. Mis saab meie kvaliteet-TV-st? Kas tema jääb ellu? Ohumärke on rohkem kui üks...

  • Eks (I) leidu neid, kel kavas uus avalik-õiguslik telekanal muuta tasahilju vene kanaliks. Selle aasta lõpuks. Venekeelsest AK-st on juba praegu (jaanuaris 2009) välja juuritud eesti keel. Enam ei tõlgi venekeelne AK uudistelõikudes eesti vmt keeles esinejate juttu subtiitreis, vaid vene keelt n-ö peale lugedes. Selline olevat indoeuroopa — ent sh NB! mitte skandinaavia — rahvaste teletraditsioon. Ja see juhtub üha avarama valikuvabaduse, pluralismi, demokraatia ning digitehnika ajastul, kus peaks endast mõista õigus olema ise valida telepildi juurde sobivas keeles helikanalit, rääkimata subtiitreist! Ja kui lisaks...
  • (II) osutub tõeks kartus, et ERR-i juhatuses võimu endale saanud raadiojuhid, mõistmata telespetsiifikat, teevadki ETV-st ringhäälingu... Siis ei jää üle muud, kui kõiki Soprano-huvilisi lohutada:

Tony eisure! Sari lõppes USA-s oma üheksandal eluaastal ilma lõpliku lahenduseta. Tony Soprano veedab kurikuulsa maffiaseriaali viimse osa lõpuminutid baaris, kuni keegi tundmatu ta kõrvale istub. Tulnuka palet meie aga ei näe. Tony tõstab pilgu tolle poole ja siis… Ekraan kustub.

Just nii sari lõpebki (vt "Sopranode" 5-minutist lõpustseeni U-tube'is) Pinged jäävad lahendamata. Massikultuuris on see üsna tähelepanuväärt kunstivõte, mis paraku teleseriaalide tavapublikule rõõmu ei paku, üksnes häirib. Ei jää siis aga muud kui leppida: Sopranode elu läheb edasi ja karistada saavad ainult vaatajad, kes selle jätku enam kunagi näha ei saa. Vähe sellest, ka Tony Soprano elu ja kurjus jätkuvad. Karistuseta. Aga mis siis enam sellest, kui üks õõnestatud kõlblusega televaataja enam neile kaasa elada ei saa.
(Vt ka Filmiveebi päevikukannet sarja lõpuhoojaja sisust AD2007 siit)

Maksab siis järgmist osa oodata?

laupäev, 10. jaanuar 2009

Pärdi IV LA-sümfoonia

Loojanguhalo Pärast 38-aastast sümfoonilist pausi ja vahepeal juurutet tintinnabuli-stiili on meil lõpuks tema uus sümfoonia. Just Los Angeleses tuleb täna esiettekandele Pärdi IV sümfoonia. Arvo Pärdi LA-sümfoonia esitab Esa-Pekka Saloneni taktikepi all kohaliku filharmoonia orkester. Teose on tellinud kahasse LA Filharmoonia + Ars Musica Australis — Canberra Muusikapeo korraldaja. Esiettekanne on mh särav kaunistus kontserdisarjale pühitsemaks peadirigent Saloneni viimast hooaega LA Filharmoonia orkestriga.
Kolm nädalat enne uudisteose maailma-esiettekannet üllitas Pärdi kirjastaja Universal Edition üpris uuenduslikult osa partituuri (58 lehte) ka veebis ja lubas huvilistel kogu partituuri tellida e-postiga.

Loojanguvalgusega pimeduse vastu Nii LA-sümfoonia esiettekanne kui ka teos tervikuna on pühendatud Mihhail Hodorkovskile — Venemaa viimase viisaasta kuulsamale märtrile, naftaärikast meediamagnaadile, kelle Moskva kremlis peremehetsev gebistlik kildkond vangistas õpetuseks oma vastasrinnale. Hodorkovski on hetkel Siberi vangilaagris kusagil teispool Baikalit.

Täiendus 12. I 2009:
... kaassõnas nimetas Arvo Pärt uudisteost omalaadi vabaduspalveks ja lootuskiireks...
... ning mõlemad nimetatuist olid kontserdikuulaja Briani hinnangul ka muusikas eneses lihtviisi tabatavad. Seesama muusikahuviline lisas kontserdipäevikus OutWestArts.Blogspot.Com:
Kõige rohkem liigutas mind ehk heliloojat tervitava rahvahulga nii suur entusiasm ja soojus. Teda koheldi rokkstaarina ja kontserdi järel autori käesurumist ootava pika saba ees näis ta justkui üks 70-aastane eesti Miley Cyrus [ameerika imelapsest superstaar]. Kas nii juhtub ainult LA-s? Võib-olla. Nii või teisiti, oli täna aga tõesti üks tähtis õhtu.

Lugeda sobib ka Los Angeles Timesi 11. I 2009 ülevaadet A Mystic in La La Land (Müstik LA-LA-LAA-maal), sama lehe blogist Culture Moster on avaldatud Gina Ferazzi foto

Läinud hooajal pühendas eesti muusika suurmees kõik enda teoste ettekanded veel ühe vene märtri — Kremli-kriitilise publitsisti Anna Politkovskaja mälestusele. Politkovskaja mõrvati Moskvas 7. X 2006.
Eelmise III sümfoonia (1971) pühendas Arvo Pärt muide Neeme Järvile. Pärdi instrumentaalmuusika suurtööd jäid läinud aastasaja kuue- ja seitsmekümnendisse ning alles AD2002 — veerand sajandit hiljem lõi Arvo Pärt midagi taas täiskoosseisus orkestrile + klaverile (LamenTate)

Neljanda LA-sümfoonia ettekanne on Walt Disney Kontserdimajas (Trey Ratcliffi foto) täna kl 20 kohaliku aja järgi (11. I kl 6:00Eaj) algava eeskava teises osas. Värske sümfoonia keelpilliorkestrile, harfile, löökpillidele kulgeb läbi 3 osa veidi enam kui poole tunniga.