teisipäev, 22. detsember 2009

Inturist & KGB

Einar Sandeni dokumentaaljutu «KGB kutsub Evet/ KGB Calling Eve/ Eva — agent för KGB» (Stockholm/ Cardiff/ Stockholm, 1968/ 1978/ 1979, 245lk/ 224pp/ 192s) eri keeltes esmatrükid ilmusid kolme—nelja kümnendi eest. Nende raamatute kaaned on enamasti küll kulunud, kaante vahele jääv ei ole aga seni aegunud.

"Eve..." raamat oli ülimalt huvitav ilmudes, ning on nüüdki. Ennekõike pretsedenditu — nii sovetiseeritud Eesti kui ka sovetismi kõrgajastust läbilõiget pakkuva ajadokumendina. Ilmunud aktuaalselt dokumentaalse menukirjandus turule, sai sest kahte keelde tõlgituna välisilmas suhteliselt menukas, kaasaja Eesti olusid avav non-fiction, kus praktiliselt puudub kirjanduslik vilje. Raamat tegi omaaegu väärtuslikuks, kuna see oli
Hellar Grabbi: … üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles.
«Mäletades Einar Sandenit» (Looming, 2007 nr 7, lk 1043-1052)
Haruldasi pilte pakub see Eestist tagantjärelegi. Must-valgel on kirjas tänini salapäraga looritet gebistlik melu seisuga AD 1960... 1964 ehk täpsemalt:

  • kuidas sovetlik salapolitsei 1960-kümnendi algupoole oma Tallinna kontori kaudu Mälari äärest Moldau kaldaini ulatuvale välisluure-rindele trügib ja...
  • mida endast kujutas Eestis KGB orbiidil tiirlev seltskond ja...
  • milleks too n-ö reisibüroo Inturist tegelikult oli tarvilik.
See on õieti Irja jutustus ja mitte tema tunnistusele püsitet ilukirjanduslik rajatis. Külma sõja tõestisündinud spiooniloo eestlasest kangelanna Irja Parve/ Trumm/ Sanden (*20. V 1935) satub NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) huvi alla pärast ülikooli lõpetamist ning võtab vastu Inturisti giid—tõlgi koha.

Kõik algab 1960. aasta üldlaulupeost, mil võõrvõimu haardes Eesti pealinna saabub esimene turismigrupp Läänest. Poolteist aastat hiljem läheb inglise filoloog Irja kuraatorite julgel heakskiidul mehele väliseestlasele Mark Tarumile ning asub elama Stockholmi. Temast saab seega esimene eestlanna, kel anastatud Eestist mitte ainult välismaal elava rahvuskaaslasega abielluda, vaid ka vabasse maailma ümber asuda lastakse.

Ka agendivärbamise kirjeldus (lk 86-88) on raamatus ehe ja usutav, peale ehk sündmuse paigutamise mütoloogilise Lindamäe õhustikku Toompea nõlval. Inimõigusi ja priiust vihkava aparaadi teenistusse meldimine vabas õhus — see on kahtlemata kirjanduslik ja akti tõetruudust psühholoogiliselt võimendav leid. Ei ole mingit kahtlust, et Irja isegi kujutles oma elupööret sama arhetüüpsete võrdpiltide kaudu, nagu näeme raamatu võõrkeelsete väljaannete esikaanel kasutatud fotol (Irja Trummiga Nikolai von Glehni loodud koletiskuju lõugade vahel).

Ajaloolise faktina huvitav on ka sama stseeniga avanev Inturisti reateenistujaist informantide ja teisalt KGB provokaator-agentide eristamine. Kirjeldus kujutab nimelt esimesest agendikategooriast teise ülendamist:
Õhtupoolikul pärast tööd alustasin kodus kokkuvõtte kirjutamist (KGB töötajale) Jaanile. Tegin seda napisõnaliselt ja iseloomustasin kõiki väliseestlasi sõbralike ning südamlike inimesina, kellele on armas sünnimaa ja kes tulevikus tahavad Eestit sagedasti külastada. Pärast esimest turismireisi on nad vabanenud eelarvamustest, mida pagulasaastad on sisendanud, ja nad näevad nüüd elu kodumaal hoopis objektiivsemalt ja õigetes värvides.

Nädal hiljem määras Jaan taas kohtumise Lindamäel (…) Jaan ei oodanud mind üksi, temaga oli kaasas pikk, tuhakarva juustega noormees.
«Irja, saage tuttavaks Evaldiga! (…) Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui tulevikus kohtute Evaldiga. Muidugi saame ka meie vahete-vahel kokku.»
(…)
Olime vahepeal istunud pingile, mina meeste vahele. Nüüd alles märkasin Evaldi käes paksu raamatut. Kui ta selle avas, nägin et see oli venekeelne. Seal oli ka kirjutusmasinal trükitud paber, peaaegu äärest ääreni täis tihedat kirja. Evald soovitas teksti erilise hoolikusega läbi lugeda, küsimusi esitada, kui ma ei peaks täpselt aru saama, ja siis lehe alumisele äärele allkirja andma.

Kirjaread virvendasid, vahel nagu hoopis laiali valgudes. Enamus nende mõttest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei usaldanud midagi küsida. Kui olin väriseva käega nõutavale kohale oma allkirja kritseldanud, ütles Jaan oma tavalise tunnustusavalduse: Tubli!
(…)
Lääneliku välimusega täitesulepea, millega olin äsja "abielulepingule" KGB-ga allkirja andnud, kadus kuue põuetaskusse. Sinna oli veidi varem libisenud ka minult saadud kirjapaberipoogen (Inturisti giidi-) ettekandega.

Mehed tõusid üheaegselt, Jaan pidas aga vajalikuks veel kinnitada:
«Pidage ikka ja alati meeles — mitte ühtegi sõna ei tohi mitte iialgi avaldada sellest tööst! Läbi käies välismaalastega olete meie riigi julgeoleku-süsteemis võtmepositsioonil. Teid hinnatakse vastavalt teie tööle, saavutustele, teie eksimustele. Meie riigil on välismaal palju vaenlasi ja sageli on nad hästi maskeeritud. Ja veelkord — meie ei unusta iialgi midagi! Teilt nõutakse edaspidi ehk rohkem, kui te olete võimalikuks pidanud, aga edu puhul on ka tasu vastav. Saavutuste vili on magus ja — mis väga tähtis! — pakub hingelist kosutust ja rahulolu…»
Millest ta õieti rääkis? Sõnad voogasid minust mööda ja ma vaatasin üksisilmi eemalt paistvat Lindat väsinult kivil istumas. Ka mina olin äkki väga väsinud, ehkki ma polnud kandnud ühtki kivi. Siiski tundsin nüüd rasket kandamit mind armutult rõhumas maadligi.
Vististi imetabane kokkusattumus, et just selline tubli kirjus kleidis neidis + õige eestlane osutub KGB variasutuse töötajaks + KGB värvatud agendiks + hiljem heaks jutustajaks, kes lõpuks kõik ilusti—kenasti Einar Sandeni vahendusel kogu ilmale ära räägib.

Rootsisse ümber asununa saab ta jätkuvalt spionaažikorraldusi, siis N Liidu konsulaadi eestlasest töötajalt (kellest allpool) ning kahel järgneval suvel peab ka Tallinnas käima, et siin KGB-lt edasise tegevuse juhtnööre ja trenni saada.

Samas kestab superrealistlik näitemäng:
Olles seega teadlikud KGB suurtest ettevalmistutest minu (Stockholmist Tallinna) saabumise puhul, otsustasime kodus rääkida vastavalt reeglitele. Olime nagu näitlejaiks kuuldemängus, mis otseülekandes saadetakse eetrisse ja jõuab tuhandete kuulajateni. Mõtlesime välja kommunismi pooldavaid dialooge ja kandsime neid ette vahel koguni vastava miimikaga. Minust oli saanud mu oma koduseinte vahel veendunud kommunist, kes kirus alalõpmata Lääne pehkinud korda.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 208)
Raamat tutvustab üksikasjalikult topeltpõhjaga VEKSA-lasi, nagu Randar Hiir ja Gunnar Hololei. Peale nende on "Eves..." õige nimega reaalseid isikuid trobikond. Nagu Eestis elav soomlasest tõlk Valter Tuhkanen. Või vabalt rootsi keelt valdav Inna (Iina) Aasamaa — etiketiguru, kes Eesti NSV sotsialismiehitusel metsistunud lugejaskonna relvastas raamatu "Käitumisest" ajatute õpetustega — kuidas kanda vihmavarju (alati püstloodis) ja hoiatustega — mitte süüa tänaval või supelkostüümis või kahvlit või nuga ohtlikult püsti hoides... "Kiiresti karjääri tegeva luureohvitseri" Randar Hiire (lk 220) kõrvalt võime ära tunda TV-ajakirjaniku Moidela Tõnissoni, kes "juhtus olema Randar Hiire abikaasa" (227). Vilksatab ka tennisist Toomas Leius, aeg-ajalt kirjanik Einar Sanden isegi.

Ja muidugi on Pagari tänava majas edaspidi suurekupulised pagunid välja teeninud KGB-tegelaste jäädvustusi nende ammusil pingehetkil, alles karjääriredeli alumisi pulki sõtkumas:
  • kuni 1963 Rootsi pealinnas resideerinud Adolf Toompuu, alias Adolf Torpan, kellele Irja pidi helistama Eve varjunime all esinedes,
  • samuti Torpani/Toompuu järglane tolsamal diplomaadikohal — hilisem KGB välisluure osakonna ülem Pavel (Paul) Toom, kelle isikukirjeldus on "Eves..." hoiatav:
... lüheldast kasvu, kolmekümnendates aastates, heledate juuste ja suurte süütute sinisilmadega (... mis ...) tekitasid kohe usalduslikkust, milleks ta oli saanud, nagu kõik tema kolleegidki, põhjaliku väljaõppe.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 199)
Mis sai Evest? Mõistagi paljastas Irja, kui kaksikmäng läbi sai, KGB-afääri Lääne avalikkusele. "KGB kutsub Evet" ilmumise aegu, nimelt aprillis 1968 andis N Liidu salaluure läbikukkumisest teada näiteks nädalakiri FIB Aktuellt. Selle meesteajakirja külgedel kergitas, niisiis, 6 aastat varem Rootsi saabunud eestlanna idanaabri välisturismi eesriiet ja nimetas Inturisti KGB ja GRU osakonnana funktsioneerivaks variorganisatsiooniks... Raamatu kangelanna oli muide 1970-kümnendil oma loo raamatuks vormistanud autoriga abielus ning on tänaseni Stockholmi ühe eeslinna elanik, nagu kaks tema poegagi, Markus ja Johan Sanden.

KGB Calling Eve by Einar Sanden. The documentary story revolves around Irja Parve — Eve, who finds herself working for the Intourist office in Soviet-occupied Estonia. Working as a tourist guide, Eve becomes caught up in the KGB's deviate web. However, she is not only a tourist guide — she serves the KGB unwillingly as a spy. By spying upon the tourists, Eve will, "Make the great idea of Communism become a reality." Irja married Mark Tarum — an exile Estonian domiciled in Sweden. In summer 1962, she joined her husband in Stockholm, becoming the first Estonian to be "married off" to an exile by the KGB. Now she feels like a puppet. Her every move is connected to a string held by the KGB. In two years time, she is instructed to get a divorce and marry another 'special case'...

neljapäev, 17. detsember 2009

Eesti krooni vääritu lahkumine

Riigikogu pani kroonile tänavu 16. detsembril välmitud seadusega korraliku põntsu

Rahvaesindajad tegid seda Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses, mis ütleb:
"Kõrgemate riigiteenijate kõrgeim palgamäär on 5200 eurot" (§2 lg1)
"... eurodes toodud kõrgemate riigiteenijate kõrgeim palgamäär arvestatakse kroonidesse Eesti Panga ametliku vahetuskursi alusel." (§18)
Seaduseelnõu algtekstis olid vääringuks veel kroonid ( ) :
"Ametiisikute kõrgeim palgamäär on ... ... ... krooni."
Kuid nüüd kõigutab parlament seaduses oma raha asemele tõstetud eurodega paratamatult krooni usaldusväärsust ning tekitab rahva ja investorite keskel asjatut — seejuures rahvaesindajate poolt põhistatud — spekulatsioone krooni kursi muutmisest ning võib-olla ka mõnesugust paanikat. Sest...
Eesti poliitiline eliit näib end olevat kindlustanud EEK ( ) kursi langetamise vastu, samuti ei paista ülaltpoolt usku krooni püsimisse kindlal kursil lõpuni välja.
Rahakursi muutmise keerukust teades ei võiks parlamendi otsuse kohta öelda midagi muud peale ühe sõna — sõge. Selles väljendub parimal juhul umbusaldus Eesti krooni praegusele kursile, nagu leidis ka Aivar Hungimägi 15. XII 3009 Äripäeva veebiandes. Lehe uuriva toimetuse juht lisas, et vastasel juhul...
See oleks rumal otsus, kui selle taga pole soovi kaitsta end devalveerimise eest. Pärast seaduse jõustumist soovitan mina kõigil inimestel poliitikuid järgida ja oma säästud eurode vastu vahetada. Kui juba poliitikud end krooni devalveerimise vastu kindlustavad, siis oleks rumal nende eeskuju mitte järgida.
Vrd Aivar Hundimägi "Valmistuvad devalveerima" (Äripäev 16. XII 2009)

Veel seadusest: Kõrgemate riigiteenijate ametipalga koefitsiendid on ära toodud seaduse paragrahvis 3. Täismahus saavad oma 5200€ kuus kätte president, spiiker, peaminister ja riigikohtu juht — nende ametipalga koefitsient on 1. Ametipalga koefitsient on 0,85 asespiikril, ministritel, kaitseväe juhatajal, õiguskantsleril, riigisekretäril, parlamendikomisjonide ja -fraktsioonide juhtidel ja riigikohtunikel (palk 4420€). Koefitsient on 0,75 parlamendikomisjonide aseesimeeste, -fraktsioonide aseesimeeste ja ringkonnakohtunike palgal (3900€). Riigikogu liikme ja lihtkohtunike kuupalga koefitsient on 0,65 (3380€). Abiministri, võrdsusvolinike ja riikliku lepitaja palgakoefitsient on 0,55 (2860€). Eesti Panga nõukogu esimehe ametipalga koefitsient on 0,35 (1820€) ja Eesti Panga nõukogu liikme oma 0,25 (1300€).

Seadus jõustub riigikogu järgmise koosseisu volituste alguspäeval, st hiljemalt kevadel 2011... Kui mitte varem — lõpuks pole välistatud võimalus, et ees seisavad erakorralised valimised. Sestap oleks rahval rumal mitte valmistuda mis tahes ootamatuseks, kuna isegi EV võimuladvik ei usalda rahvusvääringut.

reede, 27. november 2009

Sümbolitabud Poolas ja Ungaris

Rumal seadus Poolas tulemas
Välismeediast tuleb teateid kommunismisümbolite keelu-eelnõust Poolas. Tuleval aastal jõustuva karistuskoodeksi artikli 256 täienduse järgi võib kommunismi pühitsejaid edaspidi 2 aastaks vangi panna. Tänasest kannab uus seadusesäte ka presidendi allkirja.

Paneb mõtlema — kuna Eestis läks sarnase krimisätte jõustamine luhta. Ühe või teise poliitilise sümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tülina tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.
Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise (Okupatsiooni-) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!
Aga sovetliku ehitispropaganda kõpitsemine stalinismi tänasse päeva kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab ometi asjade seisu EV pealinnas AD2009 ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise lugemine mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks. Praegune võim Tallinnas ja veel mõnes kohalikus omavalitsustes on samuti kommunismi sümbol.

Kommentaar + viide Poola kriminaalõigusele
Uus karistussäte — Karistuskoodeksi 256. artikli §2 — kriminaliseerib sellised teod nagu...
fašismi, kommunismi jt totalitaarsete sümbolite [---] trükkimise, salvestamise vm moel tootmise, levitamise, müümise või omamise...
... mis poolakate arvates väärib trahvi või vangistust kuni 2 aastaks. Erandina sallitakse §3 järgi samade sümbolite rakendamist kunstis, haridus- ja teadustöös, samuti nende kogumist.

Tänavukevadel algatet Kodanikuplatvormi eelnõu lähtus ja kogus poolehoidu eeskätt parlamendi paremtiival, ometi on see pelgalt kohenduseks vaenuõhutamise seadusele, mis seni oli keelu all hoidnud "fašistliku jm totalitaarse riigikorralduse avalikku propageerimist" ehk poola keeles:
Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa...
Ja küsitavused sealt algavadki...
Poola 1997. aasta Karistuskoodeksi praegune täiendus evib nimelt ka nigelavõitu külgi:
  • ühest küljest võrdsustab see põhiolemuselt autoritaarse fašismi totalitaarse kommunismiga, ei leidu aga otsest viided rahvussotsialismile, mis tundub parimal juhul mõtlematuna ja — osutab seaduse kommunistlikule (AD1969 Kodeks karny Art 270 §2) päritolule ning ideoloogiliselt ähmastele jälgedele Kominterni antifašismi-doktriinist jne;
  • teisalt võib ennustada selle seadusparanduse rakendamise järelmina kohtuvaidlusi küsimustes: millal lõpeb eneseväljenduse õigus ja algab oht ühiskonna vabadusele ja kus kulgeb ohutu/ohtliku sümboolika piir ja mis see 'sümbol' ülepea on...
Artikkel 256 vana sõnastus:
Art. 256. Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa lub nawołuje do nienawiści na tle różnic narodowościowych, etnicznych, rasowych, wyznaniowych albo ze względu na bezwyznaniowość,
podlega grzywnie, karze ograniczenia wolności albo pozbawienia wolności do lat 2.
Artikkel 256 uus sõnastus:
Art. 256 §1. Kto publicznie propaguje faszystowski lub inny totalitarny ustrój państwa lub nawołuje do nienawiści na tle różnic narodowościowych, etnicznych, rasowych, wyznaniowych albo ze względu na bezwyznaniowość,
podlega grzywnie, karze ograniczenia wolności albo pozbawienia wolności do lat 2.
§2. Tej samej karze podlega kto w celu rozpowszechniania produkuje, utrwala lub sprowadza, nabywa, przechowuje, posiada, prezentuje, przewozi lub przesyła druk, nagranie lub inny przedmiot zawierający treść określoną w §1 albo będące nośnikiem symboliki faszystowskiej, komunistycznej lub innej totalitarnej.
§3. Nie popełnia przestępstwa sprawca czynu zabronionego określonego w §2, jeżeli dopuścił się tego czynu w ramach działalności artystycznej, edukacyjnej, kolekcjonerskiej lub naukowej.
§4. W razie skazania za przestępstwo określone w §1 sąd orzeka przepadek przedmiotów, o których mowa w §2, chociażby nie stanowiły własności sprawcy.
Ungari näide
Kohtuvaidluste jada on ette teada pretsedendi tõttu Ungaris, kus sirbil—vasaral ühes punase viisnurga ja haakristiga lasub tabu juba aastast 1994. Aastal 2003 nõuti seetõttu ühe juhtmarksisti Vajnai Attila (*1963, pildil) käest, et ta Karl Marxi endise monumendi asupaigal toimunud meeleavaldusel eemaldaks oma kuuekääniselt 5cm siruulatusega punatähe ning hiljem sai ta totalitaarse sümboli kandmise eest aastase prooviajaga (tingimusliku viivitusega) rahatrahvi.

Õigust taga ajades jõudis Vajnai oma süüasjaga lõpuks Euroopa Inimõiguskohtusse, mis otsutaski, et keeld rikub ungarlaste põhiseaduslikku väljendusvabadust, ja tagatipuks luges sümbolitabu liiga laiaks ja valimatuks meetmeks.
Merely wearing the red star could lead to a criminal sanction and no proof was required that the display of such a symbol amounted to totalitarian propaganda [---] Uneasiness alone, however understandable, could not set the limits of freedom of expression.
Mida senised sümbolitabud keelavad?
Ungari karistusseadustiku artiklis 269B on lõplik nimestik sümboleist, mida ei tohi levitada ega avalikult kasutada. Vastupidine on üldjuhul väärtegu, kui seejuures ei panda toime tõsisemat rikkumist. Sümbolite kasutust ei piirata hariduse, teaduse või kunsti puhul või uudiste edastamisel ega juhul, kui sättes loetletud kujund parasjagu on mõne riigi ametlik tunnus. Niisiis lisati Ungaris varem Austrias ja Saksamaal keelustatud natsionaalsotsialismi tabule ka sõjaaegse vastasleeri kommusümbolid. (Vt Wikipedias riike, kes kommunistlike sümbolite eksponeerimise on illegaalseks muutnud)

Mõni karistusseadustik piiritleb sümbolitabu vaenu õhutamisega. Meie lõunanaabrite juures on avalikel üritustel keelatud kõigi Läti Vabariiki XX sajandil anastanud maade sümboolika, sh N liiduvabariikide lipud. Sarnane seadus kehtib mullusuvest Leedus. Ungarlastel on vastav süütegu aga piiritletud kõige täpsemalt:
Ungari Karistusseadustiku art 269B
Totalitaarsete sümbolite kasutamine

§1. Isik, (a) kes levitab, (b) kasutab avalikult või (c) kannab haakristi, SS-märki, noolristi, sirbi ja vasara kombinatsiooni, punast viisnurka või muud neid sümboleid kujutavat eset, sooritab väärteo — juhul, kui ta ei soorita veel tõsisemat kuritegu — ja kuulub karistamisele rahatrahviga.
§2. Sama tegu (§1) ei ole karistatav, kui selle eesmärk on hariduslik, teaduslik, kunstiline tegevus või teabe jagamine ajalooliste või kaaseaegsete sündmuste kohta.
§3. Käesoleva sätte lõigud (§1) ja (§2) ei puuduta kehtivaid riiklikke sümboleid.
Poola uus seadus näib iseäranis nõrguke, teades valitseva Seaduse ja Õigluse erakonna juttu kommunistlike sümbolite seadusandliku määratlemise vajadusest, mida on aetud üle 2 aasta. Nimelt on S&Õ erakond puššinud lisaks seadust, mis laseks kohalikel võimudel kommudenimelisi tänavaid ja rajatisi muuta ja/või eemaldada. Seimis seda parteid esindava Stanisław Pięta selgitus sümbolitabu eelnõu arutelu lõpul kõlas ajakirjanduses aga nagu hurraa — pärast seaduse jõustumist tema sõnutsi...
võib keelata T-särkide müümise, millel on kiri CCCP, sirp ja vasar, Lenin või isiklikult surmaotsuseid täide viinud bandiit Ernesto "Che" Guevara...

pühapäev, 15. november 2009

Algas kollaborantluse kriminaliseerimine

Viimaks ometi! Täna jõustunud Karistusseadustiku muudatused ja täiendused hõlmavad 14 sätet. Eesti õiguse arengule olulisim on aga see, et meie seadustesse lisandus muu seas pretsedenditu — kollaboratsiooni puudutav säte. Ja see näeb Eesti-vastase sõjategevuse toetajaile ette karmi, 6-aastase või pikema vangistuse.

Eestis on kombeks teha sõnu okupatsioonist, kuid vaikida kollaboratsioonist, kuna viimane riivab kaaskondseid enam kui võõraid kodanikke. Teatavasti on kollaboratsiooni piiritlemise seisukohast olulisemad järgmised tunnused:
  1. Subjekti kodakondsus.
  2. Võõrriigi vägivaldse vaenutegevuse abistamine.
Muidu aastast 2001 kehtiva Karistusseadustiku (KarS) vastjõustunud tekstist leiame niisiis tuttuue süüteo:
§234¹ Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine
Eesti Vabariigi vastase sõja või Eesti okupeerimise ajal Eesti Vabariigi kodaniku poolt vaenlase relvajõududega liitumise, Eesti Vabariigi vastases sõjategevuses osalemise või selliste sõjaliste või juhtivate tsiviilülesannete täitmise eest, mis toetavad Eesti Vabariigi vastast sõjategevust või Eesti Vabariigi okupeerimist, — karistatakse 6- kuni 12-aastase või eluaegse vangistusega.

KarS XV ptk (Riigivastased süüteod) 2. jagu (Süüteod EV vastu)
Uus seadusesäte rõhutab kollaboratsiooni sõjalist aspekti ja seda ka juhtumil, kui kollaboreerimine ulatub poliitilisele tasandile ehk teisisõnu — seadusteksti järgi — kui EV kodanik juhtivalt täidab vaenlase (relvajõudude) seatud tsiviilülesandeid. Kollaborantliku süüteo sõja(väe)lise külje esiletõst kattub Eesti II maailmasõja eelse õigusloome-tavaga, millest allpool. Ja loodetavasti osutub just selleks vajalikuks astmeks, millelt saaks kollaboratsiooni muude aspektide tunnustamiseni liikuda.

Karistusmäär kõigi sõjaliste või juhtivate mittesõjaliste ülesannete täitmise eest, mis Eesti-vastast sõjategevust või okupatsiooni toetavad, küündib 6… 12 aastani (mis on KarS-is erandlik ja ilmselt seda põhjalikumalt kaalutud sanktsioon) või äärmisel juhul eluaegse vangistuseni. Kui pikk on eluaegne vangistus reaalselt? Praeguse seisuga kindlustaks see süüdimõistetule KarS §77 lg1 kohaselt vähemalt 30-aastase karistusaja.

Suunavõtt kollaboratsiooni määratlemisele kuriteona on vajalik, kuid siiski vaid esimene ja paraku juhuslik sammuke — johtuvalt
(I.) 2007. aasta aprillirahutusist ning
(II.) nendega seotud juhtneliku + veel mõne isiku süüasjade luhtumisest ning
(III.) neist asjaoludest tuleneva moraal-poliitilise kainenemise järelm.
Jah, see sammuke võib olla tehtud häda tunnil, ent mitte häda sunnil. Sestap tabati sihtmärki pimesi ega ole kaugeltki kindel, et sellest saaks selge ähvardus võimalikele kollaborantidele või et niimoodi tulevikus kollaborantsionismi välja juurida võiks.

Isekiri selgitab miks: Esiteks ei kasuta meie seadusesõna seni veel kollaboratsiooni mõistet ennast, mis on kollaboratsionismi teooria puudulikkuse ning karistuspraktika puudumise tõttu mõistetav. Ei saa ka üldse välistada, et kollaboratsiooni küsimuse seadusandliku tõstatamise vajadust ei olegi, kuna ääri-veeri puudutavad kollaboratsiooni KarS-is nüüdsest juba mitu sätet:
  • Eesti Vabariigi vastase vandenõu kohta (uus §235') ja
  • riigireetmise kohta (varasemast karmim §232) ja
  • neile tegudele üleskutsumise (§236) kohta.
Need kõik kätkevad mh…
Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevust…
Ometi esinevad Eesti KarS-is 'okupatsiooni' kõrval ka 'okupatsioonirežiimi' ja 'okupeeritud territooriumi' mõisted, mis annavad eelduse mõista kollaboreerimist ka kui kestva vägivaldse vaenutegevuse mis tahes viisil toetamist. Seega võiks KarS-i XV ptk 2. jagu (Süüteod Eesti Vabariigi vastu) ikkagi täiendada kollaboreerimist eraldi käsitleva paragrahviga.

Teiseks leiab okupatsioon uues sättes (KarS §234') käsitlemist ainuüksi teona — 'okupeerimine' või toetus sellele/okupantide abistamine/ 'sõja ajal' — olgu see ühekordne tegu, korduv akt või siis pidev tegevus. Nii ajalugu kui tänapäev pakub meile näiteid ka kestvast ja samas ilma intensiivse sõjategevuseta olukorrast ehk asjade seisust, mida õigusteadlased on nimetanud (tsiviil-) okupatsiooniks ja nimelt ka sellisel juhul, kui see olukord sõja lõppedes, so vaenlase võidu või rahvusvahelise rahu sõlmimise järel(mina) jääb püsima pikemaks ajaks.

Kolmandaks võib kollaboratsioon saada õigusandjaile kõvaks pähkliks, osutuda süüteona raskesti piiritletavaks… Nii võiks näha kollaboratsioonina ka eelpool kirjeldatud olukorra (traditsioonilise sõjalise või tsiviilokupatsiooni) ettevalmistamist, st anastuse eelduste tekitamist veel rahuajal, enne sõja- vm vaenutegevuse algust. Aga kuidas seda laialivalguvate tõlgendusvõimalusteta defineerida?
Kokkuvõttes on eesti kriminaalõiguse värske täiendus — KarS §234' kujul — peale juriidilise ka moraalseks mõõdikuks, millega võiksime lähiajaloo ühe kogemuse pöörata oma rahva kindlama tuleviku tagatiseks.
***


SÄTTE 234' TEKKELUGU Valitsuse poolt 26. I 2009 esitet eelnõusse nr 416 (vt siit) KarS-i muutmiseks ilmus menetluse esmaringil täiendus valitsusliidu rkl-idelt. Suures saalis käis arutelu 25. III, 10. ja 15. VI, kui eelnõu esimest korda 52 häälega 30 vastu heaks kiideti; samuti 16. IX, 14. ja 15. X 2009 pärast seaduse väljakuulutamata jätmist presidendi vastuseisu tõttu mõnedele sätetele (peale KarS §234') Teisel menetlusel kiitis riigikogu seaduse heaks 54 häälega 13 vastu — ei ühtki erapooletut.

Meid huvitava sätte eetsid IRL-i liikmed (Ken-Marti Vaher & Urmas Reinsalu) Nad võtsid arvesse Eesti ajaloolist pagasit + tänapäeva halvenevaid rahvusvahelisi olusid ning lähtusid Soome KarS XII peatüki (Maanpetosrikoksista) §1 ja §3 eeskujust, mis sarnase kuritöö eest näevad ette 1… 10-aastast vangipõlve:
Soome KarS-i XII ptk §1:
See, kes tahtlikult vägivalda kasutades või sellega ähvardades või võõra riigi sõjalise või majandusliku surve abil teeb teo, mille siht on: (1) saada Soome või osa Soomest teise riigi alla, [või] (2) eraldada osa Soomest Soome riigist, [või] (3) muul viisil, mis on võrreldav eelnenud juhtudega, soovib piirata Soome enesemääramisõigust [---)

Soome KarS-i XII ptk §3:
Soome kodanik, kes Soomet puudutavas sõjas, sõjalise okupatsiooni ajal või selle vältimatu ohu korral (1) liitub vaenlase relvajõududega, [või] (2) osaleb sõjalises või muus relvastatud tegevuses Soome vastu, [või] (3) teenib selliseid vaenlase sõjalisi või tsiviilülesandeid, mis soodustavad sõjategevust Soome vastu või (4) teeb koostööd vaenlasega või muul viisil vaenlase huvides kahjustab Soomet [---]
Eesti KarS-i lisatud sätte "EV vastase sõja või okupatsiooni vahetu toetamine" autorid pakkusid algul 6… 20-aastat või eluaegset karistust, aga riigikogu pooldas — ja nii seaduses 15. XI 2009 lõpuks ka jõustus — tärmineid 6… 12-aastat või eluaegne vangistus.

Vahepeal 11. V 2009 edastas justiitsministeerium (Rein Lang) parlamendi õiguskomisjonile kriitilise arvamuse meid huvitava ettepaneku kohta täiendada KarS-i §-ga 232¹ järgmises sõnastuses:
§232¹ Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni vahetu toetamine
Eesti Vabariigi vastases sõjas või Eesti okupeerimisel EV kodaniku poolt vaenlase relvajõududega liitumise, EV vastases sõjategevuses osalemise või selliste sõjaliste või juhtivate ja korraldavate tsiviilülesannete täitmise eest, mis vahetult toetavad EV vastast sõjategevust või EV okupeerimist —
karistatakse 6- kuni 20-aastase või eluaegse vangistusega.
[Justiitsministeeriumi] Seisukoht:
  1. Sättes kasutatakse sisustamata õigusmõistet — 'tsiviilülesanded'. Eesti õigus sellist mõistet üldiselt ei kasuta ja selliselt (isegi laienditega 'juhtivad' või 'korraldavad') jätab see ebaselgeks etteheidetava tegevuse olemuse. Tekib küsimus nimetatud sätte vahekorrast/konkurentsist KarS-i VIII ptk 3. (Süüteod rahu vastu) ja 4. jao sätetega (Sõjasüüteod), kuna sisuliselt seletuskiri selles osas puudub. Samas kerkivad sellesisulise sätte juures üles kõikvõimalikud mälupildid 1940. aastatest, kui nt pere üks vend oli metsas ja teine Punaarmees ja poegade ema üritas neid mõlemat aidata (nt poegadele metsa toidu ja varustuse viimist korraldada) jms tundlikud ja traagilised lood.
  2. Tsiviilülesannete täitmine tuleks dispositsioonist välja võtta või seletuskirjas väga täpselt avada, et ei tekiks kahetimõistmise võimalust. Kõnealust sätet oleks kindlasti vaja kitsendada, näiteks siduda tagajärje saabumisega.
  3. Iseenesest oli sarnane säte ka 1934. aasta kriminaalseadustikus (§81), kuid see oli tunduvalt kitsam, käsitledes ainult sõja(väe)lisi küsimusi:
    Eesti Vabariigi kodanikku, kes [on] süüdlane selles, et ta teadvalt vaenulikku sõjaväkke astus või sellest välja ei astunud, karistatakse tähtajata sunnitööga.

reede, 13. november 2009

Kabuli propagandabazaar kosub

Sada-e Azadi (Vabaduse Hääl) on täna Afganistani suurima leviga 3-keelne leht, kus kohalike dari- ja puštukeelsete kõrval on ka inglise veerg. Ent popp on see leht praeguseks eeskätt idamaiste maiuste ja soolaste krõpsudega kauplejate seas, kes NATO/ISAF-i teabeüksuse klantslehe ribadesse pakivad oma kiirtoidu rasvasemaid palu.

Meenutus: Mida 5 aasta eest kirjutas samast Vabaduse Häälest psühholoogilise sõja eesti ekspert leitnant Uku Arold?
Tihti puuduvad missioonipiirkondades oma meediakanalid ja psühholoogiliste operatsioonide üksuste toodetav infomaterjal täidab uudistevaakumit. Afganistanis annavad Rahvusvahelised Julgeolekutagamisjõud välja ajalehte [---], mis on kohalike seas tänu nende maitse ja vajadustega arvestamisele populaarseim[---] Kakskeelsel ajalehel Sada-e Azadi on veel üks roll ― kohalikud kasutavad seda inglise keele õpetamisel koolides.
Tänased vajadused: Lehte hangitakse mustal turul ja reeglina kilokaupa. Ühe kaupmehe kinnitusel läheb Vabaduse Hääl temale maksma 20 afgaani ehk alla 5kr/kg. See näibki olevat Sada-e Azadi tähtsaim lisaväärtus. Inglise keeltki on märgatud.
"Võrreldes Afganistani ajalehtedega on inglise sõnadega ajaleht palju parem," ütles üks restoranipidaja.
Praktiliselt kirjaoskamatul maal ei ole see mõistagi ainuke, küll aga kõige tiraažikam ja pakkepaberina hinnatuim leht. Kuus kulutab NATO/ISAF selle pool-nädalalehe 300... 800 tuhande eksemplari tootmiseks üle 8 miljoni krooni. Paar arvutustehet ― ning mis ilmneb?
Psühholoogilise sõja raames toodetav üllitis ei suuda Kabuli turul lüüa muidu läbi kui omahinnast kakskümmend korda odavamini
Loomulikult ei ole see läbikukkumine. Vastupidi, algselt oli kavas jagada Vabaduse Häält tasuta. Nüüd ei jätku seda kaugeltki igasse Vabaduse Hääle tarbeks üles pandud kollasse jaotuskastikesse, kuna sealt sattuks see vähegi virgema pakkepaberihankija tasuta noosiks... Nüüd müüvat NATO-lased Londoni Timesi (12. XI 2009) andmeil oma lehte Kabuli ärikatele ise.

Muuseas on NATO/ISAF-il Afganistani pealinnas samuti Vabaduse Hääle 2-keelne FM-raadiojaam

Allika koos Londoni Timesi videoga avab vajutus pildile

neljapäev, 12. november 2009

Perlustratsioon (I)

Ühiskondlikku vabadust ei saa olla ilma privaatsfäärita. Palju meil seda on? Kas ja kuivõrd oleme valmis sest loobuma? Kelle kasuks? Tööandjale... Panga- või riigiametnikele? Muide, eravaldkond on üle maailma langenud tõhusa poliitilise pealetungi alla. Rünnak on ägenenud viimati iseäranis meie maailmaosas. Nimetagem seda nii — postsovetlik antiprivatism. Sest sovetiaja valu seguneb siin kuhtumatult uustotalitarismi hirmudega.

Juulis 2009 jõudis maailma uudis Venemaalt, mida ükski meie massimeedium kahjuks ei silmanud: Venemaa salateenistused valmistuvad erakirju perlustreerima (Russian Security Agencies to Perlustrate Private Correspondence)
VLADIVOSTOK. July 17. Vostok-Media – Ministry of Communications and Mass Communications (MCMC) of the RF has issued a decree enabling security agencies to perlustrate letters, parcels and other postal items sent by citizens. Moreover, the document contains no indication as to necessity of an appropriate decision of a court.
From now on, authorized agencies may direct all inquiries about mail services and sender data. “Control over the use of mails is carried out during processing of the letters in the networks of a mail services operator. To maintain control in the postal services network, postal items will be sent to interactive unit of the authorized agency. While transferring postal items contained in packages (mailsacks, boxes and the like), used by postal service operator, a free access to such postal items should be provided” — the document states. Moreover the authorized agencies may withdraw a letter or parcel, if needed.
To facilitate mail perlustration for special agencies MCMC obliges post offices to provide special rooms for competent authorities.
Siloviki [vene keeles 'jõuametkondlased'] are given a full access to electronic database of a postal office — name, address and content. The decree comes into effect on July 21.
Kõne all on postitöötluses rakendatavad operatiivjälitus-meetmed, mida sideministeeriumi käskkiri nr 65 (vt Izvestijast MCMC-i ehk vene keeles Ministerstvo svjazi i massovyh kommunikacij dokumenti) ja täpsemalt selle p6 reguleerib nii:
Postisaadetiste kotroll toimub nende töötlemise käigus sideoperaatori võrkudes.
... samas kui p7 lubab salateenistuste operatiivtöötajail saadetisi kõrvaldada ja sideteenuse osutamist tõkestada ning p8 tagab perlustratsiooniks ka omaette kinnise ruumi eraldamise otse “sideobjektil”...
Niisiis võib iga postiasutus Venemaal täieneda nn musta kabinetiga — sellisega nagu kunagi isevalitseja vastutuse ja voliga asutas salamisi Katariina Suur.
Mustade kabinettide vaikuses aeti tollase Euroopa arusaama ja termini kohaselt salajase postiseire tumedaid asju. Revolutsioonieelsel Venemaal tähistas see mitmesuguste, mh posti, korrakaitse (Ohranka) või välismaise ajakirjanduse tsensuuriga tegelevaid, viimseil kümnendeil siseministrile allunud ameteid ja ametnikke.

Värske dekreet loob kogu oma vanamoelisuse juures massilise perlustreerimise süsteemi ja tagab perlustraatorite armeele ühtlasi moodsad vahendid ja ligipääsu sidevõrgu tarkvarale + andmestikule, sh sideasutuse kõigi klientide adressid + neile osutatavad teenused.

Vene inimõiguslane Grigori Pasko kommenteeris 21. VII 2009 jõustunud MCMC direktiivi La Russophobe’i blogis leides, et Venemaast on saanud üle öö KGB-jätiste unelmateriik, kes kirjavahetuse saladusse sekkub senise valehäbita ja lõpuks ka täiesti seaduslikult:
This week my fellow citizens and I woke up to a new Russia, under even greater control by the inheritants of the KGB (...) One can already imagine the chekists hastily equipping offices for themselves at post offices on perfectly legal grounds — of course they have been reading mail all along; the outraged human rights advocates; and the bleating — that is, the silence — of the majority of the citizens of our KGB state (...) Russian citizens now save the time, money, and effort, as we no longer need to bother with sealing our envelopes, nor waste our precious saliva on the illusion of privacy.
Postisaladuse riiklikke tagatisi sai Venemaal nautida vaid pisut Veebruarirevolutsiooni järel AD1917, kuna kommunistid varsti pärast oma oktoobripööret perlustratsiooni taastasid — eesmärk tabada nii masside meeleolu kui masse eksitavaid valenoote + musti lambaid (vt Peter Holquist, Information is the Alpha and Omega of Our Work: Bolshevik Surveillance in its Pan-European Context. Journal of Modern History, 1997, nr 3, lk 415-450; Sheila Fitzpatrick, Everyday Stalinism. New York, 1999, lk 177)

Tänasel Venemaal on uurimis- ja väljendusvabaduse kiuste avatud vähe sovetiaegse perlustreerimise saladusi. Sellepärast, arvatakse, ka putinismi saladusi. Erandiks on üks Peterburi ajaloolane, vene impeeriumis rakendatud postiseire-korralduse asjatundja Vladlen Izmozik, kes on oma teadmisteküünlaga valgustanud ka sotsialistlikku perlustratsiooni, täpsemalt Lenini—Stalini aja postinuuskimist (vt Измозик, Perljustratsija v pervye gody sovetskoj vlasti. Voprosy istorii, 1995, nr 8, lk 26jj; Glaza i uši režima: gosudarstvennyj političeskii kontrol’ za naseleniem Sovetskoj Rossii v 1918-1928 godah. SPb, 1995, 164lk; Voice from the Twenties: Private Correspondence Intercepted by the OGPU. The Russian Review, 1996, lk 287-308; Vladlen Izmozik, From the Perlustration Files (1926): A Young Man’s Letter to the British Embassy and Subsequent Interrogation. Russian History, 1997, nr 1-2, lk 171-187) Kuid tema panus on nagu joogipiisake kõrbeliiva.
Sovetiaja postiseirest Eestis pole selgust aga niigi paljukest. Januneks teada: miks?
Võib-olla polegi me nii kaugel, kui arvame, neetud Venemaast, kus mõned tuntud ülikoolid on juba teel eeltsenseerimise poole ka teadustöös — lugegem nt New York Timesi hiljutist reportaaži Peterburist Russian Professors Chafe at Scholarly Screening - NYT 28. X 2009. Või Asebaidžaanist, kus Julgeolekuministeerium kimbutab inimest selle eest, et ta Eurovisiooni lauluvõistlusel toetas SMS-iga Armeeniat.

Vt RL-i aseri toimetuse videot paljastusega, et Aserbaidžaani riigiametnike käsutuses oli armeenlaste poolt hääletanute (45 isikut) täielik nimekiri...

Illustratsioon: "Seirav silm" Ivan Zemcovi MailArt-blogi
st 
• Edasi… Perlustratsioon (II)Perlustratsioon (III)
• Lisaks… Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat

laupäev, 7. november 2009

VoA signaalid dissidentidele jm müüdid


Põhja-Virginias Springfieldis elava Vello Ederma memuaarid ajalehes Eesti Elu (EE — Toronto)
Nii siin kui sealpool n-ö suurt lompi tunnustatud avaliku elu tegelane Vello Ederma (*1934) on tõsiselt kätte võtnud ja toob lõpuks meieni oma Ameerika Hääle (VoA) tööaastate meenutused. Esimene osa ilmus Eesti Elus 29. V 2009 ja on ka veebis loetav. Neljateistkümnes, ühtalsi viimne osa ilmus 6. XI 2009 (vt EE veebis) Pealkirjaks on eesti saadete traditsiooniline avalause Külma sõja ajal: "Siin Ameerika Hääl, Washington!" Kuigi autori suu seda kunagi eetrisse ei öelnud, selleks jäi ta treeninguaja järel eesti toimetusse liiga lühidalt. Küll said talle leivanumbriks nii Ameerika üliõpilaselu kui ka...
... Berliini müür, mille algajal kirjutasin, kuidas inimesed põgenesid nii müüri alt, pealt kui ka sellest läbi.
Ederma pajatab anekdootliku loo ka oma ettevalmistuskuist:
Esmalt, kõige pikemaks ajaks — 3 kuuks — olime määratud (raadiotöö praktikaks) uudiste keskosakonda. Seal algas treening, kuidas kirjutada 1-minutiline 15... 18-realine raadiouudis selliselt, et nii sina ise kui (...) kuulaja sellest aru saab (...) Algajad said muidugi kõige räbalama ülesande: kuulata kõrvaklappidega ÜRO (Pea-) assamblee kõnesid New Yorgist ja siis teha nendest kokkuvõte.

Kord tundus meile, et keegi tulistab assambleel. Meie New Yorgi büroo aga rahustas: (Nikita) Hruščov olevat tagunud seal oma kingaga vastu lauda!
Ederma tööelu viis ta eesti toimetusest pikemata VoA uudisteosakonda ja sealt edasi juhtkonda. Aga mitmesuguseid ametikohti on pakkunud talle (edutult) ka Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio. Selle Münchenis asunud ja VoA-st lahkneva staatusega alternatiivraadioga, mida tunti üle maailma lühidalt kui RFE—RL, oli Vello Edermal töiseid puutepunkte varemgi:
... Eestikeelsete saadete sisu tõi pagulaslehtedesse palju poleemikat, kus ühelt poolt arvati, et "sovettidele ei antud küllalt pihta" ja teisalt, et Eestit ja Välis-Eestit puudutavaid materjale tulnuks suurendada. Ameerika Hääl (AH) tegeles ikkagi ka "pihta-andmisega". Väliseesti ja Eesti uudised olid siiski rohkem Vaba Euroopa Raadio (VER) pärusmaa.

Neil aegadel (põhiliselt 1980-kümnendil) teadsin ma täpselt, mida VER-i keelteosakonnad edastasid, kuna vahetasime iga päev sisuregistreid ja tihti konsulteerisime omavahel. Neid konsultatsioone ei avaldatud. (...) Omavahel ei olnud meil kunagi mingeid arusaamatusi, kuigi pagulaslehed ja liidrid arvasid — ja isegi lootsid! — et on.
Autor kummutab ka VoA-sse puutuvaid müüte, mis tema sõnul — osundame:
... järjekindlalt leiavad tee trükki vilumatute autorite kirjutistena...
  • Esiteks: eestikeelsete saadete õitseajal ei olnud AH välisministeeriumi alluvuses...
  • Teiseks: AH ei olnud eesti hääl. Ta oli AH eesti keeles.
  • Kolmandaks: (USA) välisministeerium kontrollis ainult erandjuhtudel AH-d...
  • Neljandaks: mitte rohkem kui 2 juhul püüti AH saateid kasutada signaliseerimiseks Nõukogude dissidentidele, millest samuti tekkis skandaal.
Üht neist skandaalidest kirjeldab mälestuste (EE jrg) VII osa. Tänavu EE-s ilmunud Ederma meenutused: I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa, X osa, XI osa, XII osa, XIII osa (näidetega uudistest — VoA news in english) ja XIV osa.

teisipäev, 3. november 2009

Perlustratsioon (II)


Aastal 1918 asutet Eesti Posti mulluse juubeliaasta etiketti ehtis mõttevigane loosung. Matemaatilise loogika austuseks tulnuks asendada see valemiga:
90 — x = y aastat usaldust
• EESTI POST •
Tundmatud x ja y oleksid siin ühtaegu Eesti Posti süüme ja ajaloo puudulikkuse sümboliks. Ja x võiks sama hästi asendada sõnaga...

PERLUSTRATSIOON (perlustrare – ladina keeles 'vaatlema', itaalia 'luurama') – salajane postikontroll; postisaadetiste salajane seire riikliku järelevalve, luure, tsenseerimise ja/või saadetiste hõivamise eesmärgil; erineb kirjavahetuse ametlikust, olgu korralisest või erakorralisest (seaduslikust) tsensuurist nt sõja ajal või kinnipidamisasutuses. Perlustratsioon on tsiviliseeritud mail (õigusriigis) keelatud, v. a seadusega piiritletud eriolukord või erandjuhud, nt kohtu loaga määratletud isiku suhtes väärteo menetluse raames.

Eesti teabeväljas on perlustratsiooni mõiste justkui kontvõõras. Sellest ei räägita. Või kui kirjutataksegi, siis ajades segi postisaadetiste tsensuuriga. Millega vene ajal tegeldi mõnes postimajas kah, kuid need olid sootuks teised inimesed.

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Perlustratsioon (III)


Mälestusi sovetiaja lõpu kirjanuuskureist

See oli siis, kui algasid perestroika ja glasnost. Pidasin tollal Uuralimaalt, olles nimelt N Liidu relvajõudude sundteenistuses Sverdlovski (Jekaterinburg) kandis, tihedat kirjavahetust koduga Eestis.

Tasuta sõjaväepost oli ebausaldusväärne, nii et kasutasin ka tsiviilposti, mispuhul läks tarvis postmarke ja väljaspool sõjaväeosa asuvate postkastide või -kontorite abi. Meie pere oli teataval põhjusel mustas nimekirjas. Koduse postiaadressi ebakindlust arvestades – äkki oli seegi julgeolekukomitee (KGB) kontrolli all! – kasutasin tundlikest asjadest kirjutades tuttavate aadresse, kes siis kirja edasi toimetasid. Kummati selgus hiljem, et ettevaatuse kiuste talletati kirjavahetus KGB-s ja arvatavasti pea täielikult. Nad olid kirju hoolsasti kopeerinud, nii et minu arvele kogunes 2 mahukat toimikut. Viimaste olemasolu mainis KGB-lane hiljem mu tööandjale, ise pole ma neid muidugi näinud.



Jäi üle mõistatada, kuidas mu kirjad neile ikkagi pihku jäid...

Ainuvõimalik järeldus: postisaadetisi sai hõivata kohalikes postkontorites nii saatja kui vastuvõtja poolel, k.a Kohtla-Järve 3. Sidejaoskonnas. Hõivamise all pean silmas eraläkituste salajast kõrvaletoimetamist. Õieti ju oli KGB nende illegaalsete võetuste taga – muide ÕS-2006 ei tunnista enam sõna 'võetus' – mille all mõtlen saadetiste ebaseaduslikku sõelumist, avamist, kopeerimist ja arhiveerimist.

laupäev, 24. oktoober 2009

Nõukogude võim Moskvas

Autoritaarne režiim Venemaal näitab oma raudhambaid

Moskvas sunniti Antisovetliku Saslikuresto (Антисоветская шашлычная) omanikke haldussurve-meetmetega maha võtma restorani reklaamsilti.

Suve lõpul Leningradi prospektil (mis viib tegelikult Peterburi maanteele) ja Nõukogude Hotelli (Otel' Sovetskij) vastas avatud söögikoha omanikel ei olnud oma restoranile nime pannes poliitilist tagamõtet – loodeti lihtsalt külastajate naljasoont tabada. Aga postsovetliku Moskoovia võimumehed nalja ei mõistnud...


Radio Liberty (Vabadusraadio) on võtnud videosse restorani juhi Aleksandr Vanini jmt seletusi + demonataažiakti (RL-i venekeelne veebikülg)

Järgnes poliitilist omavoli vaaginud ajakirjanik Podrabineki kimbutamise vali skandaal (vt Interfax–BNS: 14. X 2009 Postimees) Põhjuse andis see, et Aleksandr Podrabinek avaldas Nõukogude-vastase sildi kaitseks Ežednevnyj žurnalis 21. IX 2009 arvamusloo "Aatekaaslased omavahel" (Kak antisovetčik antisovetčikam), kus mh ründab valitseva moraali räpasust:
Kas normaalne inimene loeks Kommunistliku Noorsooühingu [KMN] Tõe nimelist päevalehte, kirjutaks Moskva Komnoores, elutseks Lenini tänaval või näitleks Leninliku KMN-i nim Teatris?!
Antisovetliku Saslikuresto nime ründajaid on Padrabinnek aga seadnud samasse rivvi GuLAG-i valvurite, trahvipataljonide komissaride ja stalinlike timukatega:
... Советский Союз [CC] – это совсем не та страна, которую вы изображали в школьных учебниках и своей лживой прессе. CC – это не только политруки, стахановцы, ударники коммунистического труда и космонавты. CC – это еще и крестьянские восстания, жертвы коллективизации и Голодомора, сотни тысяч невинно расстрелянных по чекистским подвалам и миллионы замученных в ГУЛАГе под звуки поганого михалковского гимна. CC – это бессрочные психушки для диссидентов, убийства из-за угла, и на бесчисленных лагерных кладбищах – безымянные могилы моих друзей-политзаключенных, не доживших до нашей свободы.
Вы так возмутились «антисоветским» названием потому, что - верно - вы и были вертухаями [cм. вертухай] в... лагерях и тюрьмах, комиссарами в заградотрядах, палачами на расстрельных полигонах. Это вы, советские ветераны, защищали советскую власть и потом были обласканы ею. A теперь страшитесь правды и цепляетесь за свое советское прошлое...
Sovetimeelsete vastupealetung on seni tipnenud 500 tuhande rublase (150000kr) kohtuhagiga, lisaks muud ähvardused ajakirjaniku elu, tervise ja vara vastu ning Podrabinekite kodu pikk ja kärarikas piiramine ühiskondlikku pahameelt etendavate našistide piketiga.
Juba totalitarismi lõpu ajal Moskvas sõltumatu Ekspress-Hronika toimetajana alustanud Podrabinek on enese kimbutamise lugu oma veebipäevikus kommenteerinud sõnadega
... nüüd peavad nõiad jahti meie peale!
Eesti omavalitsuste tänavusi valimistulemusi silmas pidades ei maksa lähiaastail üllatuda sarnasete vahejuhtumite leemise üle Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel.

teisipäev, 22. september 2009

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOON

Mart Nikluse 75. sünnipäeval üllitab Isekiri Inimõiguste Ülddeklaratsiooni (IÜD) tõlke, mille tegi tänane juubilar ligi 50 aasta eest N Liidus vangis olles. See on ilmselt IÜD esimene ja ikka veel täiuslik eestindus, 10. detsembril 1948 ÜRO-s heaks kiidetud dokumendist.

Universaalseile õigusile osutamisel on mõte tänagi. Pealegi hulbib eesti teabeväljas sisuliselt puudulik IÜD eestindus, kaasa arvatud poolametliku Inimõiguste Instituudi levitatav
tõlge(ndus) ja eesti koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse ametliku abivahend + Meelis Maripuu jt koostatud "Kommunismi kuriteod" (2009) Neis mõlemas on miskipärast ära jäänud või kärbitud rahvuskeelte õigusi tagav lõik (vt IÜD artiklit 2)

ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948)

Preambul

Arvestades, et inimühiskonna kõigile liikmetele omase väärikuse ning neile kuuluvate võrdsete ja lahutamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus; ja

arvestades, et hoolimatus ja põlgus inimõiguste vastu on viinud barbaarsetele aktidele, mis täidavad inimkonna südametunnistust nördimusega, ning et sellise maailma loomine, kus inimesed omavad sõna- ja veendumuste vabadust ning vabanevad hirmust ja puudusest, on kuulutatud inimeste kõrgeimaks püüdluseks; ja

arvestades vajadust, et inimõigusi kaitseks seaduse jõud, selleks et inimene poleks sunnitud pöörduma ülestõusu kui viimase abinõu juurde türannia ja rõhumise vastu; ja

arvestades, et on hädavajalik aidata kaasa sõbralike suhete arendamisele rahvaste vahel; ja

arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riigid on Põhikirjas kinnitanud oma usku inimese põhiõigustesse, inimisiksuse väärikusse ja väärtustesse ning meeste ja naiste üheõiguslusse ning otsustanud kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elutingimuste parendamisele suurema vabaduse juures; ja

arvestades, et liikmesriigid on kohustunud kaasa aitama koostöös Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja säilitamisele; ja

arvestades, et nende õiguste ja vabaduste iseloomu üldisel mõistmisel on selle kohustuse täielikuks täitmiseks tohutu tähtsus,

kuulutab Peaassamblee välja:
käesoleva Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ülesandena, mille täitmise poole peavad püüdlema kõik rahvad ja kõik riigid sel teel, et iga inimene ja ühiskonna iga organ, pidades kogu aeg silmas käesolevat Deklaratsiooni, püüaks selgitus- ja haridustöö kaudu aidata kaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele ning tagada riiklike ja rahvusvaheliste progressiivsete meetmetega nende üldine ja efektiivne tunnustamine ja täideviimine nii Organisatsiooni liikmesriikide rahvaste kui ka viimaste jurisdiktsioonile alluvate territooriumide rahvaste hulgas.

Artikkel 1
Kõik inimesed sünnivad oma väärikuses ja õigustes vabade ja võrdsetena. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ning nad peavad üksteisega suhtlema vendluse vaimus.

Artikkel 2
Igal inimesel peavad olema kõik õigused ja vabadused, mis käesolevas Deklaratsioonis välja kuulutatakse, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist. Peale selle ei tohi teha inimeste vahel mingisugust vahet riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi alusel, mille juurde inimene kuulub, olenemata sellest, kas see territoorium on sõltumatu, eestkostealune, omavalitsuseta või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.

Artikkel 3
Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.

Artikkel 4
Kedagi ei tohi pidada orjuses või ikestatud olukorras; orjus ja orjakauplemine keelustatakse mis tahes kujul.

Artikkel 5
Kedagi ei tohi piinata või julmalt, ebainimlikult või tema väärikust alandavalt kohelda või karistada.

Artikkel 6
Igal inimesel, kus ta ka ei viibiks, on õigus tema õigusvõime tunnustamisele.

Artikkel 7
Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on õigus ilma igasuguse diskrimineerimiseta seaduse võrdsele kaitsele. Kõigil inimestel on õigus võrdsele kaitsele mis tahes diskriminatsiooni eest, mis käesolevat Deklaratsiooni rikub, ja sellise diskriminatsiooni õhutamise eest.

Artikkel 8
Igal inimesel on õigus õiguste efektiivsele taastamisele pädevate riiklike kohtute poolt juhtudel, kui konstitutsiooni või seadusega talle antud põhiõigusi on rikutud.

Artikkel 9
Kedagi ei tohi meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.

Artikkel 10
Igal inimesel on tema õiguste ja kohustuste määratlemiseks ja temale esitatud kriminaalsüüdistuste põhjendatuse tuvastamiseks õigus täieliku võrdsuse alusel sellele, et tema asi vaadataks läbi avalikult ja kõiki õigluse nõudeid järgides sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt.

Artikkel 11
(1) Igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus olla loetud süütuks seni, kuni tema süüd ei tehta kindlaks seaduslikus korras avaliku kohtuliku arutamise teel, kusjuures talle tagatakse kõik kaitsevõimalused.
(2) Kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteos mõne sellise teo või tegevusetuse eest, mis selle sooritamise ajal riiklike seaduste või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei tohi määrata karistust, mis oleks raskem sellest, mida oleks võidud kohaldada kuriteo sooritamise ajal.

Artikkel 12
Kellegi isiklikku või perekonnaellu ei tohi meelevaldselt sekkuda, tema eluaseme puutumatust, tema kirjavahetuse saladust või tema au ja väärikust meelevaldselt kahjustada. Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste sekkumiste ja rikkumiste vastu.

Artikkel 13
(1) Igal inimesel on õigus vabalt liikuda ühest kohast teise ja riigi piirides oma elukohta valida.
(2) Igal inimesel on õigus mis tahes maalt lahkuda, kaasa arvatud tema enda maa, ja oma maale tagasi pöörduda.

Artikkel 14
(1) Igal inimesel on õigus otsida tagakiusamise eest varjupaika teistes maades ja seda varjupaika kasutada.
(2) Seda õigust ei tohi rakendada jälitamise korral, mis tuleneb tegelikkuses sooritatud mittepoliitilisest kuriteost või tegevusest, mis on vastuolus Ühinenud Rahavaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.

Artikkel 15
(1) Igal inimesel on õigus kodakondsusele.
(2) Kelleltki ei tohi tema kodakondsust või õigust kodakondsust muuta meelevaldselt ära võtta.

Artikkel 16
(1) Täisikka jõudnud meestel ja naistel on õigus, ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal, abielluda ja asutada perekonda. Neil on võrdsed õigused abiellu astumise, abielus olemise ja selle lahutamise ajal.
(2) Abielu saab sõlmida vaid mõlema abiellu astuva poole vabal tahtel ja täielikul nõusolekul.
(3) Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakk ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.

Artikkel 17
(1) Igal inimesel on õigus omada vara nii üksikult kui ka koos teistega.
(2) Kelleltki ei tohi meelevaldselt tema vara ära võtta.

Artikkel 18
Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ning religioossete ja rituaalsete kombetalituste kaudu.

Artikkel 19
Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende vabale väljendamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult järgida oma tõekspidamisi ning vabadust otsida, saada ja levitada informatsiooni ja ideesid mis tahes vahenditega ning olenemata riigipiiridest.

Artikkel 20
(1) Igal inimesel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja assotsieerumise vabadusele.
(2) Kedagi ei tohi sundida mõnesse assotsiatsiooni astuma.

Artikkel 21
(1) Igal inimesel on õigus võtta osa oma maa valitsemisest kas vahetult või vabalt valitud esindajate kaudu.
(2) Igal inimesel on õigus võrdsele pääsule oma maa riigiteenistusse.
(3) Rahva tahe peab olema valitsusvõimu aluseks; see tahe peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel, salajase hääletamise teel või teistes samaväärselt hääletamisvabadust tagavates vormides.

Artikkel 22
Igal inimesel on ühiskonna liikmena õigus sotsiaalsele kindlustatusele ning tema väärikuse säilitamiseks ja tema isiksuse vabaks arenemiseks hädavajalike õiguste teostamisele majandus-, ühiskonna- ja kultuurielus riiklike püüdluste ja rahvusvahelise koostöö kaudu ning vastavalt iga riigi struktuurile ja vahenditele.

Artikkel 23
(1) Igal inimesel on õigus tööle, töö vabale valikule, õiglastele ja soodsatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse vastu.
(2) Igal inimesel on ilma igasuguse diskrimineerimiseta õigus võrdse töö eest võrdsele tasule.
(3) Igal töötajal on õigus õiglasele ja rahuldavale töötasule, mis tagab inimväärse elatuse talle endale ja ta perekonnale ning mida vajaduse korral täiendatakse muude sotsiaalkindlustuse vahenditega.
(4) Igal inimesel on õigus luua ametiühinguid ja astuda oma huvide kaitseks ametiühingutesse.

Artikkel 24
Igal inimesel on õigus puhkusele ja jõudeajale, kaasa arvatud tööpäeva mõistlik lühendamine ja tasuline perioodiline puhkus.

Artikkel 25
(1) Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, kaasa arvatud toit, riietus, eluase, arstiabi ja tarvilik sotsiaalne teenindamine, mis on vajalikud nii tema enda kui ka tema perekonna tervise ja heaolu säilitamiseks, ning õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise või muudel elatusvahendite kaotuse juhtudel temast olenemata asjaolude tõttu.
(2) Emadus ja lapsepõlv annavad õiguse erilisele hoolitsusele ja abile. Kõigile lastele, olgu nad siis sündinud abielus või väljaspool abielu, peab osaks saama ühesugune sotsiaalne kaitse.

Artikkel 26
(1) Igal inimesel on õigus haridusele. Haridus peab olema vähemalt alg- ja põhihariduse osas tasuta. Algharidus peab olema kohustuslik. Tehniline ja kutseharidus peab olema üldkättesaadav ning kõrgharidus võrdselt kättesaadav kõigile vastavalt igaühe võimetele.
(2) Haridus peab olema suunatud inimisiksuse täielikule väljaarendamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rassilise ja usuliste rühmituste vahel ning kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevusele rahu säilitamisel.
(3) Vanematele kuulub prioriteet oma alaealistele lastele haridusteed valida.

Artikkel 27
(1) Igal inimesel on õigus vabalt osa võtta ühiskonna kultuurielust, tunda rõõmu kunstist, võtta osa teaduse progressist ja kasutada selle hüvesid.
(2) Igal inimesel on õigus oma moraalsete ja varaliste huvide kaitsele teadus-, kirjandus- või kunstialase loometöö tulemuste osas, mille autor ta on.

Artikkel 28
Igal inimesel on õigus sotsiaalsele ja rahvusvahelisele korrale, mille tingimustes käesolevas Deklaratsioonis esitatud õigused ja vabadused saavad täielikult teostuda.

Artikkel 29
(1) Igal inimesel on kohustusi ühiskonna ees, mille tingimustes ainuüksi on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik väljaarenemine.
(2) Oma õiguste ja vabaduste teostamisel peab iga inimene alluma vaid sellistele kitsendustele, mis on kehtestatud seadusega eranditult eesmärgil tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste vajalik tunnustamine, ning rahuldada õiglasi moraali, avaliku korra ja üldise heaolu nõudmisi demokraatlikus ühiskonnas.
(3) Nende õiguste ja vabaduste teostamine ei tohi mingil juhul vastu rääkida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidele ja põhimõtetele.

Artikkel 30
Käesolevas Deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada õiguse andmisena mõnele riigile, isikute rühmitusele või üksikisikule toimida sellisel viisil või saata korda selliseid tegusid, mis on suunatud käesolevas Deklaratsioonis esitatud õiguste ja vabaduste hävitamisele.

Vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee istungil 10. detsembril 1948 Pariisis

Ajakirjast Kurj'er JuNESKO tõlkinud ja hiljem ingliskeelse algupärandiga võrrelnud Mart-Olav Niklus (*1934)

Vrd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ametlikul veebiküljel esitletava Inimõiguste Instituudi (22. IX 2009 seisuga puudulikku) eestindusega

reede, 7. august 2009

Meedia ussipuru

Poliitiliste mõrvade ja repressioonide poolest kurikuulus Bulgaaria KGB, nagu tollane sõjaväeluuregi, osutuvad kardetust mõjukamaks tänase päevani

See pakub mõtteainet ka Eesti (väikese tähega) meedia üle, mis sellest skandaalsest paljastusest millegipärast vaikides mööda on läinud…

Eesti Meediast (suure tähega) ei maksa rääkidagi: selle juhi Mart Kadastiku võimalikule suhtele KGB-ga osutas Isekiri juba aasta 1982 lõpus (Vale-suurtükk on suunatud Tartu Ülikooli juubelisündmustele, Isekiri nr 1)

* * *

Aastast 2006 seadustatud avaliku elu tegelaste mineviku läbivalgustamises on 3 aastaga jõutud elektroonilise meediani — trüki-ajakirjanduse tõehetk seisab veel ees. Augusti algul avaldatud nimistus on 102 Bulgaaria tänast meediategelast, kes olid taunitud salateenistuste kaastöölised kommunistliku korra ajal.

Bulgaaria haritlasi jälgis riiklikus julgeolekus — bulgaariakeeli Държавна сигурност (lühend DS või KDS) — nimelt DS-i VI peavalitsuse agentuur, kuhu teiste seas kuulus koosseisulisena müstiline ja hämara taustaga ärimees Krasimir Gergov (*1961). Varifirmade kaudu Bulgaaria 5 meelelahutuslikku TV-kanalit jm meedialõitasid kontrolliva Gergovi suhted DS-iga sõlmusid läinud kaheksakümnendi lõpupoolel. Aga avalikuks on tulnud ka üldsusele vägagi tuntud DS-i salaagente nagu:
  • teabeteenistuse Fokus (Focus News) ja mitme lokaalraadio omanik Krasimir Uzunov, agendinimi Zavadski, värvatud juulis 1988
  • telekanali BBT omanik Petar Mandžukov, agendinimi Omortag, värvatud jaanuaris 1978; samuti BBT tegevjuht Mihail Burzanov, Vihren, detsembris 1978
  • Darik Radio omanik Radosvet Radev, värvatud agustis 1988, agendinimi Karak; samuti selle raadio kommentaator Valdimir Tanev, Spasov, jaanuaris 1980
  • Bulgaaria Rahvusringhäälingu muusikatoimetaja Jordan Georgiev, alias Данчо Стълбицата, agendinimi Lui, värvatud augustis 1981
Seejuures on avalik-õiguslikus meedias täna — poolteist kümnendit pärast punarežiimi lagunemist! — endistviisi aktiivselt tegev vähemalt 11 kommunismiaja salateenistuste agenti.

Enne viimatise agendinimekirja avaldamist tehti läbi põhjalik töö salateenistuste arhiivides. Endiste salateenistuste tänaseid järelmõjusid uuriva töögrupi (vt selle veebikülge) taustakontroll hõlmas sel etapil tervelt 2366 isikut, kes praegu tegutseb 273 nii era- kui ka riigieelarvelise ajakirjanduse lõidas või omab neid. Lustratsioon ei puuduta ühiskonnale vähest mõju omavaid isikuid, nende tausta jätab töögrupp valgustamata.

Detsembrist 2006 kehtiva seadusega loodud töögrupp uurib on ka poliitikute, diplomaatide, kohtunike, politseinike jm võtmekohti täitvate isikute kommunsimiaegset tausta. Tuvastatud salaagentide nimed avalikustab töögrupp ülalviidatud veebiküljel.

Sama seadus lõi igaühele võimaluse tutvuda enda kohta kompartei nuuskurite poolt koostatud dokumentidega. Seaduse vastuvõttu kannustas reakodanike seas leviv ja postkommunistlikele ühiskondadele üldomane umbusk, millele ka ER seaduse kehtestamise järel 6. XII 2006 viitas — nimelt et…
… bulgaarlased usuvad, nagu jätkaks DS kulisside varjus Bulgaaria juhtimist väljapressimiste ja altkäemaksudega…
Iseloomulik, et viimati selgunud tõsiasjad avalik-õiguslik ER üksmeeles Eesti muu meediaga täiesti maha vaikis. Sestap oleks liigagi retooriline küsida, kas Eesti žurnalistika polegi kah-gebiseeritud…

Seaduse sihiks oli tekitada avalikku survet endisaegsete salaagentide tähtsamailt kohtadelt eemaldamiseks. Paraku sai Bulgaarias 3. VIII 2009 selgeks, et üksnes avalikkuse surve ei saa olla piisavalt tõhus. Vaja läheks riiklikke sanktsioone — kandideerimise (passiivse valimisõiguse) ja ametialade keeldu. Avalikkuse vastutustundlikust tuumast (üldsusest) tuleb maha kanda märkimisväärne osa avaliku arvamuse kujundajaid, hulk arvamusliidreid ja vahest ka neljas seisus kui selline, kuna postkommunistlikus ja isegi postpostkommunistlikus, st…
Isegi Euroopa Liidu massimeedias kipuvad andunult esimest viiulit mängima ikka samad vanad kommunistlike julgeolekuteenistuste agendid.
Vabast ja tervest ajakirjandusest on asi muidugi kaugel, see on koletult ussitanud ja üks kohalik blogija võrdleb seda GMO-ga, mis tuleks isoleerida reservaati, sest geneetiliselt modifitseeritud ajakirjanduse käest ei päästa ühiskonda miski.

Mart Kadastik
agendinimi Борис
varjunimi Jaak Kalju

kolmapäev, 29. juuli 2009

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times)

Ameerika Hääl 29. juulil:
Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.
Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”
Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.
— VoA 29. VII 1969
Niisiis oldi 16. juulil 40 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:
“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”
Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin ja Neil Armstrong — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 kogu retk kestis pea 4 päeva.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:
“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”
— VoA 23. VII 1969

neljapäev, 16. juuli 2009

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (II)

Wabariigist Vabariiki sm… Lapeteuse pilgu all

Eestis paraku lahtikirjutamata, aga laialt levinud kollaboratsiooni küsimus tõusetub peagu korraga ilmunud lähiminevikulise raamatupaari peale vaadates. Ehkki üks neist näib sütitavat eesti-, teine punameelsuse tuld, on kummagi ühisnimetaja — nii sisu kui ka autoriisiksuse poolest — sovetiaja kaasajooksiklus kui nähe. Vaagigem siis kumbagi neist raamatuist.

Raul Kuutma (*1924) üks soomepoisse, SSEÜ auesimees ja ajalootoimkonna juht, on mais 2008 valmis kirjutanud ja aasta hiljem kirjastuse abiga sini-must-valgete kaante vahele pannud mälestused Wabariigist vabariigini (Tallinn, 2009, 335lk). Ta on ka teatmeteose Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood üks koostajaid. Seda eritles ilmumise järel Hellar Grabbi:
... umbes kolmandik [soomepoisse] ei tulnud augustis—septembris 1944 tagasi kodumaale Eestit kaitsma [---] vaid siirdus Rootsi. Tagasitulnute saatus oli erinev:
  • Paljud langesid lahingutes Tartu all või Narva rindel, Maardus, Keilas, Sileesias jm.
  • Osa pääses Läände.
  • Paljudest said metsavennad, mitmed langesid.
  • Mitmed võeti vahepeal isegi Punaarmeesse.
  • Osa suleti pikkadeks ja ränkadeks aastateks Venemaa orjalaagritesse, kus paljud hukkusid...
  • Teised pääsesid lühema vangistusega...
  • Osal õnnestus pääseda sellest hoopis ja lülituda sõjajärgsesse Nõukogude ellu.
Hellar Grabbi “Soomepoiste sõjasõit” — Sõnumileht 15. III 1998 — Rmt: Eestlaste maa. Tartu, 2004, lk 369. Kuutma kuulub niisiis viimsesse kategooriasse. Ta enda sõnul on ta olnud “saatuse soosik”, kes vene ajal “tulekandjana tuule käes” ei lasknud sisimas kustuda eesti omariigi-usul. Erinevalt oma velledest läks tal sõja järel korda orjalaagrit ja vahistamist vältida. Kas ka julgeoleku seatud võrke? Torkab silma iseloomulik vahetegemine ühelt poolt “meie...” ja teiselt “NSVL-i julgeolekukomiteel” (tsitaadid Kuutmalt, lk 207) Kuid kindlasti ei säästnud saatus teda majanduslikust kollaboratsioonist, mida Kuutma tõdeb kaude, aga korduvalt ja juba mälestuste sissejuhatuses:
Hakkasin töötama riigi [N Liidu] heaks, mida vihkasin [...] Leidsin [...] kompromissi, mis andis rahu igapäevaellu — töö tuli lahutada poliitikast, leida võimalus väliselt poliitiliselt neutraalseks jääda, ohjeldada emotsioone, et need olukorrale vastaksid. Põhiline oli ellu jääda ja täita elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see [sovetlik] võim kuidagi tulla, see [eestlus] asetses liiga sügaval.
Lk 12 — “Wabariigist vabariigini” sissejuhatus ja register on PDF-failina ka veebis
Kuutma jõudis Wabariigi ajal õppida Sagadi algkoolis ja Rakvere reaalkoolis, hiljem elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis; 1943 pages võõrväkke värbamise eest üle lahe ja läks Soome väkke ning 1944 võitles relva-SS-i XX (Eesti) diviisis Tartu all, k.a võidukas Pupastvere lahingus; vene ajal TPI inseneridiplomi saavutanud, oli 4 kümnendit Eesti NSV tööstuse keskastme juht, mh Kehra tselluloosi- ja paberivabrikus ja viimati EKE Tööstusvalitsuses; jõudnud Vabariigi eel pensionipõlve lõi siiski kaasa rahvarindes perestroika toetuseks ja lülitus tegusalt kunagiste vabadusvõitlejate liikumisse (vt Kuutma mälestusteraamatu arvustusi ka 19. VI 2009 Sirbis ja 10. VII 2009 Eesti Elus/30. VII 2009 Vaba Eesti Sõnas)
Paul Kuusbergi (1916-2003) Andres Lapeteuse juhtumi 4. trüki (Leck — Saksamaa, 2009, 240lk) küsitavust suurendab selle ajastus. Eesti Loo sari üllitas millegipärast eesti kommunismimeelse ilukirjanduse musterraamatu nii, et see 50 muu teose reas Eesti Päevalehe (Tallinn) kaasaandena oli müügis just 13.-19. juunil — NB! Tähtpäeva-kalendris väga tähenduslikul nädalal (millest oli juttu postituse alguosas)

Sarja järjestamise põhimõtteist olenemata on kokkusattumusest raske lugeda välja muud kui EPl-i ja Akadeemia toimetuste nurjatut mängu aja(stamise)ga. Pealegi lõi “AL-i juhtum” kiilu sama sarja 1940. aastate vastupanu käsitlevate (nr 38: Ene Mihkelsoni Katkuhaud & nr 40: Enn Nõu Koeratapja) raamatute rivvi. Kalendriteadlikkus peegeldub ka sarja iroonilises jätkus — järgmise raamatu nr 41 (Enn Vetemaa Monument. Pillimees) ajastamises autori sünnipäevaga. Nii või teisiti solvas “AL-i juhtumi” ilmumine ses sarjas just punaterrori meenutamise eelõhtul juuniküüditamise ohvrite leinamiitinguile kogunejaid, mistõttu...
Jääb mulje viimsel võitlusliinil kaevunud ning lõpuks välja roomanud kommudest, kes tõid Lapeteusega eesti teabevälja kontrpropaganda-miini.
“AL-i juhtum” pole kindlasti Kuusbergi parim ja seega mitte kirjandustead(us)lik valik. Ühe asjaosalise sõnul olla valiku põhjus ühiskondlik-poliitiline — tutvustada praegusele lugejale eesti kommude ja nende võimu toimimist. — Ja vaat, kes seda paremini selgitaks, kui kommude võimumehhanismi prominentne osaline!

Autori punasus ulatub isa kaudu ju 1905-1907 aasta revolutsiooni: müürsepp Augusti poeg pealinna Poriküla (Uue Maailma) agulist, kes juba poisipõlves luges marksistlikku kirjandust ja noorsotsidega liitus, tegutses täisealisena ehitustööliste ametiühingus, kus viimati kuulekalt Andrei Ždanovi käske täitis 1940. aasta juunipöörde — võimule pürgiva näivtõeluse esimeses massilavastuses, juulis 1940 astus komparteisse, aasta hiljem NKVD hävituspataljoni, 1942 sai Punaarmee politrukiks — alul polgu, siis diviisi poliitosakonnas, ühtlasi oli 1944 kihutuslehe Tasuja toimetaja ning pärast kaardiväemajori auastmes demobiliseerumist 1946 kohalikus kompartei keskkomitee nomenklaturas — rolliks esialgu käsikutöö partei meediamonopolis, hiljem 1964-1986 tõsteti kandidaadi ja liikme staatusse EKP KK-s jpt aukohtadele sovetisüsteemi tipptasemeil, Moskvani välja. Vahetult kirjandusellu sekkus Kuusberg 1948 esiteks kriitikuna ja...
... oli selle ajajärgu tüüpiline professionaalse ettevalmistuseta kirjanduse politiseerija...
Eesti kirjanduse ajalugu V kd, 2. rmt. Tln, 1991, lk 286.
Välisrindel sõdis ta imperialismiga (millest allpool), kodurindel revisionistidega. Ilukirjandust mõõtis Pravda juhtkirjade margapuuga. Lühidalt oli selle kriitiku näol tegu Ants Orase püüdliku antipoodiga. Hiljem 1970. aastail oli ta empaatilisem, ärritus vaid tühiasjade nagu eesti luuletajate uue põlvkonna apoliitilisuse — tema sõnul — “elust irdumise tõve” pärast. Tõusis sellal kirjanikuna rahvuskommunistliku belletristika diskursuse tulipunkti, kogus tiitlikesi, preemiaid, üüratuid honorare, mida kõike oli saatmas ordenikõlin ja kiitusekoor nii Rahva Hääle juhtkirjades kui tipp-seltsimeeste kõnedes.

Kirjanikeliitu astus Kuusberg 1950 ning 6 aasta pärast üllitas avateose, romaani Müürid/Tuli tuha all (vk Plamja pod peplom, 1962), mida oli alustanud leivatöö kõrvalharrastusena paar talve enne juunipööret. Eesti NSV Kirjanike Liidu (loe: Nõukogude Kirjanike Liidu — vk Sojuz Sovetskih Pisatelei — eesti osakonna) juhtkonda lülitati teda 1957: Loomingu peatoimetaja 1957-1960 ja 1968-1976, juhatuse sekretär 1960-1968, juhatuse esimees 1976-1983.

Kokkuvõttes osutus müüritöölisest sulemehe-hakatis maailmavaatelisil kaalutlusil juunipöörde etturiks ja oma riigi reeturiks. Edasine panus kommunismi ülesehitusse tõstis ta nn sula ajaks komparteilise agitpropi, KGB ja võõrvõimurite usaldusmeheks kogu Eesti kirjandusliku avalikkuse ees, nagu tulevail kümnendeil tema ja Enn Põldroosi, Jaan Räätsa, Mati Talviku sugused ajuloputajad seda igaüks oma alal olid.

Üks seik Kuutma mälestustes annab lapidaarse näite, kui tähtsusetu on kollaboratsionismi määratluses seotus ükskõik millise vaenuliku režiimi mis tahes salateenistusega, olgu see Gestapo, SD, KGB, MGB, NKGB, MVD, NKVD, OGPU, VČK, GRU vms.

Järgnevas katkendis meenutab Kuutma, kuidas KGB major Rotmistrov 1964. aastal Palace'i hotelli numbritoas kuulas ta juttu keemiaimedest mujal maailmas ja kiitust Nikita püüdlusele Läänele järele jõuda, mispeale volgasakslasest major oli küsinud:
“Kas te ei tahaks meie kodumaad selles abistada?”
“Noh, seda ma ju kogu aeg teen, arendades tootmist ja rekonstrueerides Kehra kombinaati.”

“Sellest on vähe, teil on võimeid enamaks. Võiksite välismaale minna, tutvuda uuema tehnikaga, saada vajalikke andmeid...”
(Wabariigist vabariigini, lk 230)
Kuutma välisluure-koostööga ei soostunud. Kihutustööst hoidus, venestust tõrjus. Tema kollaboreeris puhtmajanduslikul tasandil, kommunismiehituse raames Eestile halvemal juhul tarbetuid tootmishooneid püstitades. Viimaste puhul tõdes ju vaid aasta eest “Teeme ära!” koristuskampaania raames Eesti president:
... tõstkem pilk kraavipervelt ja nähkem suuri asju, mis samuti silma riivavad, kuigi oleme ehk sellega juba harjunud ja paratamatusega leppinud. Need on Nõukogude võimu ajal põldudele ehitatud koledad tootmishooned ja külakeskustes lagunevad mitmekordsed elumajad, kus täna ulub tuul ning mida on valus vaadata. Mis ei sobi Eesti maastikule.
Kuutma-taolistel Nõukogude ellu lülitujatel leidub nagu sohivennal ikka tagataskus valmis vabandusi, et nad hoidsid emakeelt, kodukanti, omakseid jne.
Mul oli võimalus aidata oma koduküla, korraldades seal aastal 1962 elektriliini ehitamist ja 1965 korraliku tee tegemist.
(Wabariigist vabariigini, lk 21)
Kollaboratsioonis saab eristada 3 olulist tasandit:
poliitiline kollaboratsioon — sel tasandil on kollaboratsioonil ulatuslik ühiskondlik mõju ning poliitiline ja/või majanduslik tähendus, väljundeiks võivad olla anastatud rahvamajanduse koormamine, massiivne ajupesu, inimõiguste laialdane rikkumine jpm;
majanduslik kollaboratsioon — vaenuliku võõrrežiimi vabatahtlik kindlustamine kaaskodanike heaolu arvel tööjõudu, toodangut, saaki vm hüvesid anastajale panustades;
“kriminaalne” kollaboratsioon — sel tasandil on oluline n-ö oma käte määrimine, olgu kaaskodanike vahetu reetmise, vaenamise või surmamisega.

Kuusbergi teoseis leidus alul enam kommunistlike uuenduste, hiljem pigem humanismi eestvõitlejaid, tavaliselt olid need n-ö eesti rahvuskommunistid — “idealiseeritud kommunistikujud, so sotsialistliku realismi teooriale vastavad positiivsed kangelased...” Pärast 46 aasta möödumist esmatrükist taas välja antud “AL-i juhtumi” minategelane on muidugi antikangelane.

See on individualistlikku moraali vastustav mandumisromaan, mille peategelane AL on sovetisüsteemi karjerist, kes poliitilise renomee nimel jätab kostmata EV endise ohvitseri, nüüdse sm-i ja nn korpusemehe Lauri Roogase eest ning oma voodielu parendamise nimel hülgab intiimsuhted sm Helvi Kaartnaga, kes on AL-i vana parteikaaslane. Surmtõsiselt kehutab Kuusberg lugejat (aseksuaalse) armastuse kõrgemate, kommunistlike vormide poole, kus südame kiiremalt ja tugevamini peaksid põksuma panema inimkonna progressi, suure kodumaa hüvangu ja poliitilise (parteilise) kuulekusega seotud küsimused. Vastupidisel juhul ähvardab meid Kuusbergi antikangelase käekäigu moodi katastroof.

Kõrval on tekstinäide sm Roogase hingeliigutuste kohta “AL-i juhtumist” (suurendamiseks vajuta pildile):
Kõige tähtsam on end kommunistina tunda.
Ilmselgelt kollaboreerus Kuusberg kõigil ülalmainitud tasandeil. Alates kriminaalsest kollaboratsioonist, mis sai alguse NKVD hävituspataljonis, kui mitte varem... Ning lõpetades poliitilise kollaboratsiooniga, mis võimsaima väljundi leidis varasemas kriitikas ja jätkus kogu sovetiaegse karjääri loomekõrvases kihutustöös niihästi Eesti riigi, rahva kui ka üldise vabaduse vastu maailmas Kremli punatähtede ja -lippude all. Ent kollaboratsiooni eritledes on ikkagi olulisem n-ö kohalik, Eesti tasand.

Loomulikult seisis Kuusberg sotsrealismi kohalike saavutuste esirinnas mitte üksnes oma proosaviljega, vaid liigagi sageli KL-i ja partei-KK kõnepuldis, kus ta võõrvõimu-truudust teistele peale surus ikka ühtlase põhimõttekindlusega — Hellar Grabbi järgi — “selget jama” ajades... Millest? Veneaegsest loominguvabadusest, rahvaste sõprusest, võrdõiguslikust, vabast ja suveräänsest liiduvabariigist...

Parima kinnituse Kuusbergi kaasajooksikluse järelmite rahvusvahelisest ulatusest pakub Isekirja hinnangul sügis 1960, mil ta enam kui tõenäoliselt oli juba KGB usaldusisik. See oli ühelt poolt globaalne läbimurdeaeg kommunismile, mis teisalt põrkus Eesti jt Balti riikide ebaõiglase saatuse tõstatamisega globaalareenil. Kõik see saavutas enneolematu kõlajõu maailmaorganisatsiooni peaassamblee verbaalseis kokkupõrkeis, mida Eestis püüti maha vaikida, v. a välispoliitilises propagandas, millega toona Moskva, EKP ja KGB hoole all tegelesid Tallinna raadio (ERR) allosundet saated väliseestlastele, rootslastele ja soomlastele.

Nimelt kuus nädalat pärast Nikita 19. IX — 13. X 1960 New Yorgi tuuri võttis tol globaalfoorumil lahvatanud sõnalahingud kokku Suurbritannia välisministri abi David Ormsby-Gore, öeldes ÜRO täiskogul järgmist...
Ormsby-Gore: ... rohkem kui 500 miljonit inimest, kes veel aastal 1939 elas brittide ülemvõimu all, on seejärel saanud vabaduse; samal ajal on Moskva võimule alistatud 6 maad [Leedu, Läti, Eesti, Moldova, Tõva ja Ida-Preisimaa] kokku 12 miljoni elanikuga.
Briti välisministri abi iseloomustas Eestit, Lätit ja Leedut maailma uusimate kolooniatena ja meenutas, et ühe oma autonoomia — volgasakslaste oma — on N Liit koguni hävitanud. Järgnes N Liidu esindaja Valerian Zorini protest, millele peaassamblee juhataja keeldus tähelepanu omistamast.

Tallinna välissaade lasi 2 nädalat hiljem kirjanikeliidu juhatuse sekretäril ennast kihutustöö sõnamängurina proovile panna.
Kuusberg: Inglismaa esindaja David Ormsby-Gore lubas oma kõnes ÜRO peaassamblee XV istungjärgul 28. novembril endale väljendusi, mis solvavad iga eestlast, kes töötab ja elab meie vabas, suveräänses ja võrdõiguslikus liiduvabariigis
Veel teatas Tallinna raadio agulikraade mentaliteediga Kuusbergi — hinnang on laen Heino Kiige Eluromaanist (Tallinn, 1994, lk 18) — suu kaudu muule maailmale, nagu oleks Ormsby-Gore...
... Kuusbergi raadioteksti järgi valanud krokodillipisaraid kahjutundes, et Briti poolkolooniaks olnud Baltimaad 20 aasta eest [1940] Briti lõvi küünte vahelt pääsesid, kuna neil läinud korda vabatahtliku liitumise teel N Liiduga vabaneda kapitalismi orjusest.


Kuusbergi-eritluses on mh kastutet Ameerika Hääle (1960), Eesti Raadio (1960) ja Hellar Grabbi Vabadusraadio (1977 ja 1978) eetris kõlanud tekste
Illustratsioonide hulgas on Hans Rüdi Gigeri tööde detaile