teisipäev, 13. mai 2008

MAI 1968: PRAHA KEVAD VoA-s

Avangardis oli kirjanikud ja üliõpilased. Enne 1968. aasta maid oli Václav Havel tuntud vaid apoliitilise, puhta kunsti l'art pour l'arti jüngrina. Ja vahest seega, et talle seni Lääne külastamisel, isegi kui seal lavastati ta näidend, oli takistusi tehtud. Nüüd enam mitte.

Tema jt čehhi ja slovaki kirjanikud mõtlesid, nagu siis öeldi, teisiti kaua enne Praha kevadet. Havel esindas seda ärksamat haritlaskonda, kelle vapral foorumil suvel 1967 kuulutati mitu kuud ette * kompartei juhtkonnavahetust ja kogu maad valdavaid demokraatlikke muutusi, neidsamu mahasurumise järel Praha kevadeks ristitud reforme. Eesti sai Čehhoslovakkia tollastele arengutele kaasa elada lääne ringhäälingu abiga. All järgneb põgus valik sellest, mida Ameerika Hääle (VoA) eesti saated selle kohta mais 40 aasta eest ütlesid:
• 7. mail 1968 edastas VoA Washington Posti (WP) poolt vahendatud arvamuse ČSSR-i ajakirjanduse kohta Václav Havelilt sõltumatute kirjanike rühmitusest:

Mis puutub ajakirjandusse, siis ütleb Havel, et praegu esineb seal tsensuur ainult eeskirjades, mitte tegelikkuses, aga ühel päeval võib see seal ennast maksma panna. Tähtis on saada seadus, mis kõrvaldaks tsensuuri ja tagaks ühtlasi suurema koosolekuvabaduse. [---]

Kuid WP korrespondent teatab Prahast, et ajakirjanikele rohkema vabaduse andmine seadusandluse teel leiab ka valituse ringkondades toetust, vähemalt [kultuuriminister] Čestmír Císařilt, kes nõuab, et kõrvaldataks tsensorid kirjastustest ja toimetustest. Seadus peaks aga tegema toimetajad vastutavaks, kui ajakirjanduses ilmub laimu. Laupäeval [4. mail 1968] ajakirjanikele seletusi andes ütles Císař, et selle all ei mõtle ta valitsuse arvustamise tõkestamist...

• 8. mai:
Prahast kirjutab WP kirjasaatja, et äsja avatud uus mittekommunistide klubi kavatseb esineda oma kandidaatidega ülemaalistel ja kogukondlikel valimistel. See on KAN Rakendustahteliste Parteitute klubi ** [kelle esindaja] on ütelnud korrespondendile, et klubi kandidaatide esitamisega tahetakse valimistel lüüa kommuniste ja saavutada mittekommunistidele suuremat osa võimujaotuses, ilma et sealjuures esitataks väljakutset kompartei juhtivale rollile. Tema organisatsioon ei ole kommunismi ega üldse millegi vastane, kuid tahab demokratiseerimise protsessi jätkamist. Kümme tuhat inimest marssis KAN-i kolonnis maipäevadel, sellest peale on organisatsioon saanud kirju inimestelt, kes soovivad kaasa töötada...

• 14. mail teatas VoA, et:
Praha raadio tsiteeris [marssal] Kirill Moskalenkot, kes oli öelnud, et N Liit ei sega end Čehhoslovakkia siseasjadesse. Marssal oli viidanud mitmetele läänemaade ajakirjanikele ja süüdistanud, et need püüavad õõnestada N Liidu ja Čehhoslovakkia vahelist sõprust. Varem oli leht Práce kutsunud N Liitu üles eitama kindlalt kuuldusi interventsioonist. Need kuuldused levisid seoses N [Liidu] vägede liikumisega PoolaČehhoslovakkia piiril.

• 20. mai:
Pravda hoiatas pühap [19. mail 1968], et iga katset piirata [kommunistliku] partei võimu peetakse vaenulikuks aktiks, millele astutakse vastu. See maksab reformeerijate kohta nii N Liidus kui ka väljaspool. Pjotr Anikovi poolt kirjutatud juhtkirjas ütles Pravda, et iga katse organiseerida opositsiooniparteisid või nõrgendada ühe kommunistliku riigi institutsioone jätab selle maa kaitsetuks oma mittekommunistlike vaenlaste ees.

• 21. mai:
Christian Science Monitor leiab, et Čehhoslovakkia on esinenud N Liidu suhtes vähem väljakutsuvalt kui Rumeenia. Ta ei ole pannud kahtluse alla Varssavi pakti otstarbekust. Aga mis venelasi vihastab, paistab olevat see, et liberaliseerimisel ei näi olevat pidurit... See on Nõukogude juhtkonnale lausa painajalik, kuna neile on tegelikult tähtis hoopis võimu hoidmine [kommunistliku] partei käes. Veel kohutavam on see Poola ja Ida-Saksamaa kommunistlikule juhtkonnale, kuna Čehhoslovakkia on nende külje all...

• 26. mai:
Tuntud čehhi kirjanik Jan Procházka on Praha ajakirjas Literární listý avaldanud oma mõtteid Čehhoslovakkia poliitilise tuleviku kohta. Kõneldes vahekorrast naabritega ta ütleb:

“Kuigi mu süda ja meel mõistavad, et meie maal ei saa olla head tulevikku ilma ustavussidemeita, mis on loodud verd valades, pean ütlema, et ei inimene ega rahvas ei saa edasi püüdes alatasa arvestada teistega. Liiga kõva kallistamise juures on raske hingata.”

• 29. mail 1968 vahendas VoA, mida New York Times kirjutas tõelise rehabilitatsiooni kavadest [peamiselt oktoobrist 1948 detsembrini 1956] represseeritute suhtes:

Čehhoslovakkia hakkab ametikohtadele ja ühiskondlikele positsioonidele tagasi paigutama umbes 40 tuhandet inimest, kes olid mõistetud vanglaisse või koonduslaagreisse poliitilistel põhjustel viimase 20 aasta jooksul. [---] Esimeseks sammuks selles menetluses oli kompartei keskkomitee presiidiumi otsus möödunud nädalal, et inimesed, kes on poliitilisel süüdistusel kandnud karistust ja kellele on keeldutud andmast tööd, peale kehalise töö, võivad nüüd tagasi asuda oma vanadele töökohtadele.

• 30. mai VoA teatas:
Čehhoslovakkia kompartei on endise parteijuhi ja presidendi Antonín Novotný keskkomiteest [29. mail 1968] välja heitnud...

• 31. mail 1968 märkis VoA:
Kui Novotný ja tema kuus mõttekaaslast keskkomiteest selle põhikirja alusel kõrvaldati, siis on praegusel parteisekretäril [Alexander] Dubčekil partei ridades rohkem toetust, kui seda võis oodata. Põhikirja kohaselt on liikmete keskkomiteest väljaheitmiseks vajalik häälteenamus. See tähendab seda, et Dubček oli suuteline enda taha koondama vähemalt 73 häält 110 häälest. Väljavõtted Dubčeki kõnest, millega ta esines keskkomitee avaistungil, näitavad keskkurssi tema kõige aktiivsemate pooldajate ja nn uuskonservatiivide vahel, kes tulid koos temaga võimule jaanuaris, kuid tahaksid nüüd aeglustada reformide ellurakendamise käiku.
Tahtes vastu tulla progressiividele, nõustus Dubček parteikongressi kokkukutsumisega septembris, et valida täiesti uut keskkomiteed ja arutada ning välja arendada partei põhijooni. Tema sõnade järgi on praegu partei tähtsamaks ülesandeks tugevdada ühtsust. Ja arvustades uuskonservatiive, võttis Dubček omaks, et esineb kommunismivastaste tendentside tugevnemist kuid, valides seejärel ettevaatlikult keskse tee, ütles ta:
“Meil ei ole mingit põhjust selleks, et laseksime end ära meelitada jaanuaris võetud kursilt.”
Sellega viitab Dubček keskkomitee koosolekule jaanuaris, mil Novotný asendati Dubčekiga partei peasekretäri kohal ning pandi alus reformide ja demokratiseerimise kursile, mida ta nüüd järgib.

Vaata järge siit

Viited:
* Čehhoslovakkia Kirjanike Manifesti vt Manifesto to the Western World ajalehes Sunday Times (London) 3. september 1967. (+ RFE Researchi 18. IX 1967 ülevaade kirjast ja vastukajadest sellele)
** Angažeeritud Parteitute Klubi ehk KAN, čehhi keeles Klub angažovaných nestraníků — 150 haritlast asutas 5. aprillil 1968 KAN-i alternatiivse foorumina, mis ühendas endasse umbes 60 rühmitust. Klubi liikmete arv kasvas erinevail andmeil kuni 2 või kuni 15 tuhandeni. Üks KAN-i asutajaist kirjandusteadlane Václav Černý asus kaua ČSSR-i salapolitsei StB salajase järelevalve all samas, kui teda koos Jan Procházka jt kirjanikega loeti Kremli poolt tähtsateks kontrrevolutsiooni vandenõulasteks. — Kieran Williams The Prague Spring and its aftermath (Cambridge, 1997) lk 72.

neljapäev, 8. mai 2008

Aktivist Hietase juhtum


Veel üks dissident? Ja Eesti-käsituse pärast! Soome suhtumist Eestisse ei maksa üle hinnata. Veel vähem äsja ilmund artiklikogu “Eesti külm sõda” (Viron kylmä sota) autori oma, kelleks on Leena Hietanen.

Ta heietab okupatsioonimüüdist kui vahendist, millega õigustada Eesti muulaste kodakondsusetust ja EV monoetnilise ladviku majandusroimi sovetiaegse riigi vara vastu jms. “Selle üle, mis 1940. aastal tegelikult toimus, vaielgu ajaloolased,” kommenteeris Hietanen, esitledes 220kr (15€) maksvat pehmekaanelist kogumikku, mida ta Eestis levitada ei kavatse. Punaroosi ürituste raames 5. mail peetud esitlusel kasutas ka ajaloolane Martti Turtola juhust arvustamaks eestlaste kalduvust oma lähiajaloost sovetiaega eemaldada ja eelnenud autoritaarset klikivalitsust taga nutta.

Üks veebikommentaare: “Tandem HietanenTurtola on asialla. Nagu Soome teleuudistes Turtola raamatu ilmumist kommenteeriti, oli Turtola Eesti-teemaliste raamatute idee tulnud Erkki Tuomiojalt, kes oli esitanud Eesti ajaloo uustõlgendusi oma vanaema Hella Vuolijoe mälestustena. Jääme huviga ootama milliseid mälestusi see tiim edaspidigi üllitab.”

Kuid mälestuste autentsus pole antud juhtumi puhul üldse tähtis. Nii on Hietanen eesti rahva meelsuse selgitamisel kasutatud 1944. aasta Rahva Häält, mis temale tõesti vist jumalikuna kõlab. “Rahva Hääles tegi luuletaja Debora Vaarandi 1944 septembris pika reportaaži Klooga koonduslaagri laibariitade juurest,” ütleb ta nüüd intervjuus Barbi Pilvrele (Eesti Ekspress, 7. V 2008). Ja Hietanen lisab nostalgiat:
“Ma kahtlustan, et eestlased teevad oma Nõukogude mineviku sõnades koledamaks, kui tegelikult oli. Te (eestlased) valetate ja teate seda isegi. Nii et selles mõttes pean eestlasi tõesti ebausaldusväärseks.”
Kirjateadur Sirje Kiin oli usutluse üle pahane: “Küsin Eesti Ekspressilt ja Barbi Pilvrelt: milleks väärtustada marginaalset jampsi? See inimene on saanud korduvalt vallandatud mitme soome ajalehe kirjasaatja kohalt, kuna on valetanud ja väärinfot edastanud. Ta on süstemaatiliselt esindanud soome lugejale vene šovinistlikke seisukohti, seetõttu kaotanud oma usaldusväärsuse juba 10-15 aastat tagasi. Milleks sellisele marginaalile anda nii palju pinda? Mõelge enne natuke, palun.”

Sellega marginaalse sündmuse vastukaja ei vaibu. Agarad eesti ajakirjanikud on kogunud seda paljudelt. Eesti poliitikute ja ajaloolaste käest korjatud seisukohti on kujukalt refereerinud endise APN-i, praeguse RIA Novosti 6. V sõnum nende Tallinna kirjasaatjalt Nikolai Adaškevičilt (“Soome naisajakirjanik nimetab Eesti okupatsiooni müüdiks”) Ent ei see ole põhjanaabritegi jaoks juhuslik brošüürike. “Viron kylmä sota” avab auväärse WSOY kirjastuse Barrikadi-nimelise sarja.

Autor selgitab enda ja oma üllitiste sisu mullu aprillimässu järel avatud blogis, mis kannab pealkirja DissidentEhkki Hietanen mitte mingil moel dissident, st usutaganeja pole. Tal ei ole põhjust ega vajadust oma usust taganeda.

Ta kuulub nimelt anarhilisel 1968. aastal täisikka jõudnute põlve, kes end, olgu siis usust või trotsist, ent ikkagi priitahtlikult punapalakaisse mässis.

Leena vaateist on päris ilmne, et ta luges järjekindlalt kohaliku kompartei Tietonantajat, kuulas parimal hetkil taustaks Tallinna raadio soome teadustusega kontserte sotsialismimaade muusikast ning külastas varmalt SuomiNeuvostoliittoSeura üritusi.
Kui ta 1993 lama eest postkommunistlikku Eestisse pages, tuli peagi pettuda. Mitte kõik eest leitu ei vastand lootustele. Odav elatus ja olmehüve ei saand ju nõnda kaua kesta, et korvata Leena unistustesotsialismi paradiisijäänukeste pidurdumatut kadu euroatlantilisse lõime.

Teinud Eestist reporteritööd lehtedele Turun Sanomat ja Kauppalehti, Journalisti, Aamulehti, jaganud kommentaare USA pahempoolse uudisveebiga Bridge News, Molodež Èstoniiga (ME) jmt vene lehega kuni... Kauppalehti aastal 2003 ta kaastööst loobus põhjusel, et Leena laimas Eestit Venemaa TV-s. Turun Sanomat keeldus Leena lugudest aasta hiljem, kui ta viimaks Eesti ja Läti vabariigid apartheidimaiks kuulutas.

Avalikku häbiposti aheldas agara kirjavahetaja Aamulehti, kes eritlenud Hietaneni 13. XII 2004 ME-s ilmunud kirjutist “Aktsendiga kodakondsus” (algupäraselt “Suomi laillistaa Baltian apartheid-valtiot), kuulutas autori Moskva välispoliitika teenriks. Aamulehti järgi (15. XII 2004) arutanud Leena Hietanen seda, kus võiks kõnealuse kirjutise ilmumine kohane olla, endise N Liidu suursaadiku Juri Derjabiniga. End süüdistuste eest kaitstes ei salanud Hietanen suhtlemist diplomaadiga, vastates et ta olla palunud Derjabini hinnangut vaid sellele, kas kirjutis vastab Venemaa lehtede kriteeriumidele (“... kannattaako sitä tarjota Venäjällä ilmestyviin lehtiin”).

Soomes elav Derjabin, alias Komissarov on kah kohalikult tuntud õigema (venemeelsema) ajalookäsituse propageerijana. Soome välisteenistus kuulis Erkki Bahovskilt Eestis, et Leena Hietanen eitas Venemaa tellimuse täitmist kirjutisega. Aga ka avaldet usutluskatkes (vt Soome ajakirjanikul lasub Vene-koostöö kahtlus” 16. XII 2004 Postimehes) tunnistas ta Derjabiniga toimund arutelu, mille teemaks olnud, kuskohas ta lugu avaldada saaks: “Tahtsin saata selle algul Moskva suurimale ajalehele esiküljele panemiseks.” Kuid Moskva ajalehtedel ei olnud Hietaneni vastu huvi.

Ja nõnda end sõltumatuks pidava ajakirjaniku n-ö dissidentlik staatus joone alla saigi. Pärast kampaania läbikukku ajalehtedes on ta oma estofoobse pahemsirge harjutamiseks leidnud poksiringe mujal.

Ka uues meedias on Leena (k. a Petri Krohni nime all inglise Wikipedias) refrääniks sovetlik propagandatees eesti pagulaste loomupärasest natsimeelsusest. Viimaste arvele kirjutab ta omakorda okupatsioonimüüdi juurutamise nüüdses EV-s, aga neil ei maksa pingutada, kuna õige ajalugu on kirja pandud ammu, juba Eesti NSV-s. Ka inkrimineerib Hietanen meile praegusajal etnokraatiat, teeb pidevaid kummardusi massiroimar Arnold Mere ees, kaitseb endisi tippgebiste (tegelikkuses praktiliselt olematu) õigusliku ahistamise eest ja hoiatab muud ilma Eesti poole osutades: “Fašismioht on Euroopas tagasi!”

Hietaneni raamatu pealkiri on laen, mis tema artiklikomplekti puhul on sisutu. Eks kisu rahvusvaheline haare globaalsesse moevoolu, sobitama lopsakat pihta haute couture'iga, mis vene hinge tungiks. Malliks on Mark MacKinnoni raamat. Seegi panustab Moskva ülemvõimust pääsend riikide ebademokraatlikkuse argumentatsioonile. Kanadalase ja soomlase esiraamatute tase erineb küll nagu päev ööst, aga õigupoolest pole “Uut külma sõda” kuulutades laineid löövad ajakirjanikud suutnud ei külma sõja olemuse ega selle juurteni kaevuda.

Ometi on mõni Hietase soomekeelse teose siinne lugeja oletanud, et mingi iva peab “Eesti külmas sõjas” ikka olema... Ongi. Hietaneni järgi kahjustab Eesti välissuhteid arvukas vene vähemus ja see on tõsi... äraspidiselt. Nimelt hoopis teisiti — muul moel kui see Eesti, kes Hietaneni vaimusilmas peab külma sõda, — hoiab tõeline Eesti end vaos ses õigupoolest ammuses külmas sõjas, mida tal tuleks praegugi, kuid samuti lähitulevikus, pidada oma rahvusliku iseseisvuse ja riikluse tugevdamiseks — ja hoiab vaos just oma muulastest kolonistide tõttu. Seega on Eesti Kremli ees ka kaitsetum kui näiteks Leedu või Poola, kelles ametlik Brüssel euroliidu maist näeb kaht (loe: ainult kahte) Moskvaga külma sõda pidavaks Euroopa riigiks.

Vähe sellest...
Mullu sügisel ronisid Eesti diplomaadid oma nahast välja, et Euroopa Välissuhete Nõukogu koostatavas raportis mitte külmasõjalaste lahtrisse sattuda.
Nii leiame Eesti nüüd südamerahuga nn jäiste pragmaatikute seast, koos Läti, Rootsi, Taani, Rumeenia, Čehhimaa, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritanniaga, kes Venemaaga suheldes ühtmoodi eelistavad ärihuve järgida ega pelga vahete-vahel kurjemat häält teha, kui tuleb kõneks, ütleme, inimõiguste rikkumine Venemaal. Niinimetatud uued külmasõjalased Leedu ja Poola on oma suhtumises karmimad, julgedes koguni blokeerida EL-i läbirääkimisi Venemaaga. Ses mõttes on Soomes vastilmund estofoobiakogumik relvana Eesti vastu isegi mõttetu, ei saa aga eitada profülaktilist kasu n-ö sõbralikult pragmaatilise Soome vastu, kes võib-olla Hietaneni hirmuunenägudes NATO-sse kipub.

Lõpetuseks võtkem siis hellitada lootust, et MacKinnoni “Uue külma sõja” Eesti raamatuturule toonud Olion või mõni teine kirjastus veel totakamal moel ei ruttaks Hietaneni külma sõja komplekti eestindama.