esmaspäev, 31. märts 2008

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…
Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega

esmaspäev, 24. märts 2008

Pekingi põluallapanek on paratamatu

Kas boikott tuleb, pole enam küsimus. Küsimuseks on, kes ja kuis selles osalevad.

Ennustus: tulemas keskmise suurusega olümpiaboikott, mis jääb küll alla Moskva'80-st, ent ületab Los Angelese OM-i 1984. Vaidlused keskenduvad peamiselt boikoti vormile.

Kindel on sportlaste osalus oma rahvuslipu all riikidest, nagu Hiina RV, Kuuba, Vietnam, Birma, Kasahstan... Teisisõnu seisavad Beijingi avatseremoonial esireas delegatsioonid sealt, kus sportlaste kahurilihana kasutamine ametlikku taunimist ei pälvi.

Vähe saab boikott toetust ka Ida-Euroopa mail (kaasa arvatud Eestis), kus rahvuslikud olümpiakomiteed on endiste kommunistide ja pahempoolsete poliitikute mõju all.


Moraalseid väärtusi minetab olümpialiikumine ka vabas maailmas. Miks? Esiteks ärikaalutlustel — võistlusspordi/sportlaste korrumpeerumine on fakt (on ju näiteid Eestistki). Teiseks üldise eksiarvamuse tõttu, mis seostab olümpiaboikotti Ida—Lääne poliitilise vastuseisuga (Külm sõda). Kolmandaks on Beijingi-sõidust raske loobuda just suure medaliootusega võistlejail, keda demokraatiamail on keskmisest enam.

Juuresolev (pisut vananenud) kaart eristab suhtelise medalisaagi poolest edukamaid soojade ja edutumaid maid jahedate värvidega. Et viimastel on boikotiotsust kergem langetada, peaks täiesti ilmne olema. Ja ka boikotiajalugu arvestades on genotsiidiolümpia põlustamist oodata eeskätt Aafrikast.

Olümpiaboikottides pole aga midagi uut. Eriti vale oleks näha neis Külma sõja jäänukit. Olümpiaboikotid algasid muinas-Kreekas ning jätkusid moodsate OM-ide ajaloos 1956… 1984.


Olümpiaboikoti kronoloogia XX sajandil:


I. Melbourne OM-il 1956 oli boikoteerivaid maid 6 ja ühteaegu toimus 3 eri suunitlusega boikotti: kolm maad vastustas N Liidu veretööd rahvarevolutsiooni vaigistamisel Ungaris, kaks maad — Prantsusmaa, Suurbritannia ning Iisraeli sõjalisi aktsioone Egiptuses ja Hiina RV vastustas Taiwani pääsu olümpiale.

II. Müncheni OM-il 1972 oli 2 boikotimaad: Iisrael ja Egiptus lahkusid OM-ilt pärast verist terrorirünnakut Iisraeli meeskonna vastu.

III. Montreali OM-il 1976 oli 23 boikotimaad ja toimus ühteaegu 2 boikotti: kakskümmend kaks maad vastustas ragbiturniiri korraldamist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sel osalenud Uus-Meremaa pääsu OM-ile ning Taiwan polnud rahul enda iseseisva võistkonnana mittetunnustamisega sel OM-il.

IV. Moskva OM-i 1980 vastustas 65 maad N Liidu sissetungi pärast Afganistani, kampaania tasase ülemtoonina kõlas ka inimõigusteteema, samuti olümpiaregati korraldamine õigusvastaselt N Liiduga liidendatud Eesti pealinnas.

V. Los Angelese OM-il 1984 oli boikotimaid 11, need olid nimelt idablokimaad, kes tasusid kätte 1980. a boikoti eest.


Kokkuvõtteks märkigem moodsa olümpia boikotiürituste olulist püüdu olümpiavaimu järgida. Seda ka Külma sõja ajal. Nii rakendati boikotti enamusel (5) juhtudest sõjajõu vastustamiseks, st olümpiavaimu hüvaks. Kõigest kolm suveolümpiat (1956, 1976, 1984) koges poliitiliselt motiveeritud demarše. Puhtpoliitilisi aktsioone olümpialiikumise vastu on võtnud ette Hiina RV + enamus Ida-Euroopa (kommunistlikke) ja Aafrika maid.

Aasta 2007-2008 arengud näitavad, et kommunistlike võimurite külm sõda oma rahva vastu eskaleerub üha ja seda on teabeajastul raskem varjata kui N Liidul 1980. aasta olümpiaadi eel.

Aga totalitarismigrimass Puna-Hiina palgel leebumist ei näita, hoolimata verisest peegelpildist maailmameedias. Nii et — Beijingi-boikott tuleb niikuinii.

neljapäev, 20. märts 2008

Olümpia punakihutuse tähe all


Tiibeti-arengute tõttu on Hiina punavõimud Beijingi olümpia eel mitmes provintsis sisuliselt sõjaseisukorra kehtestanud.

See ei puuduta anastatud ajaloolist Tiibetit üksinda, vaid ka uiguuride alasid Kirde-Hiinas jt provintse. Veelgi enam, ka tiibetlastest tudengid on kõigis Hiina kõrgemais õppeasutustes pingsa (salajase) kontrolli all. Samuti kui välisajakirjanikud, kes kaitseks kohalike võimude ülemäärase tähelepanu ja otsese jälitamise vastu on sunnitud mitmesuguseid spiooninippe kasutama, nagu taskutelefoni SIM-kaartide ja sõidukite sage vahetamine. Tegelikult ei tee nad aga midagi keelatut, lihtsalt kommunistlikud võimurid piiravad välismeedia esindajaile ametlikult võimaldatud tegevusvabadust.

Meie ajakirjanikkonnale võiks ju meenuda kui sarnasse seisu sattus 1980. aasta Moskva OM-ide eel Eesti. Üks tollaste olude kirjeldusi ilmus Riho Mesilaselt Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa eesti saateis juba mais 1979.

Välismeedia tõi tollal rohkesti näiteid anastatud Eesti olustikust. Šveitsi juhtiv ajaleht ja Saksa Laine panid 1980. aasta aprilli algul tähele, kui labaselt OM purjeregatti kasutati ära Eesti NSV (sovetliku nukuvabariigi) reklaamiks ja ajaloovõltsingute rahvusvaheliseks levitamiseks. Näiteks toodi häbitult olümpiaembleemi all üllitatud läikpaberile trükitud brošüüre, kus vastavalt Neue Zürcher Zeitungi tollasele juhtkirjale...


“Ajalugu on täielikult puhastatud tumedatest plekkidest [---] midagi pole lugeda neist õudustest: ei sellest, kuis kehtestati sovetlik võim, ei hukkamistest, massiküüditamisest ega vägivaldsest mobilisatsioonist... [---] Eesti ettevalmistus OM-i purjeregatiks on paremat väärt kui selle kasutamine võltsingute eesmärgil.”
Deutsche Welle (Nemeckaja volna) vene keeles 4. aprillil 1980.

Tallinna olümpiaregati eelkajastustest kõneles sama aasta 10. märtsi spordivestluses Ilmar Külvet Ameerika Häälest. Ta tõi ühe kriitilise ja ühe positiivse näite. Tasakaalu nimel taasesitab Isekiri just viimase:


... Bonnis ilmuv General-Anzeiger [avaldas] hiljuti 4-veerulise kirjutise pealkirjaga “Tallinn Baltikumi unustatud iludus”, kus käsitletakse Eestit ja selle pealinna objektiivses ja sõbralikus toonis...” [---]

[Ja Külvet jätkas kirjutist tsiteerides:]

“Tallinna külastajad kohtavad kultuurilist rikkust, võimuahnete okupantide kujundatud ajalugu ja 1,4 mln eestlase sarmikat külalislahkust. [---]

Regatt algab 21. juulil ja juba 30. juulil vajub see minevikku. Siis on mõnel [meeneks] ka Vigri — eesti hüljes — Tallinnas ei ole ju, vastandina Moskvale, olümpiamaskott vene Karu-Miša.”

Öeldakse aga, et praegu müüakse Vigrisid ainult erikauplustes ja neid on raske saada. Alles tulevikus õnnestub ehk neid saada ka rublade eest osta.”
― VoA eesti keeles 10. märtsil 1980.

Ameerika ajalehe Christian Science Monitor Eesti- ja Jüri Kuke teemalise artiklisarja ainestikule toetuv BBC vaatleja Malcolm Haslett märkis 31. jaanuaril 1980:

Viimaseks rahvuslike ja antisovetlike tunnete märgiks Eestis on 20 inimese kiri kolmest Balti vabariigist Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele. Muuhulgas väljendab grupp protesti olümpia purjevõistluste läbiviimise vastu Tallinnas. Paljud riigid, märgitakse kirjas, ei ole tunnustanud Balti riikide vägivaldset liitmist N Liiduga 1940. aastal. Iga riik, kes nõustub oma sportlasi saatma Eestisse purjevõistlustele, rikub oma põhimõtteid [olümpiaharta ja mittetunnustuspoliitika osas...] [---]

[Edasi oli juttu Tartus viimsel jõulukuul toimunud noorte-meeleavaldusest ja samas linnas läinud suvel koostatud Balti Apellist]

Kuid rahulolematuse põhjused on ilmselt sügavamal kui ainult Baltimaade intellektuaalide üks avaldus [— märkis BBC vaatleja ning jätkas —], Eestis oli läinud aastal palju rahulolematuse ilminguid. Seda pidi tunnistama ka ametlik ajakirjandus. Rahulolematust tekitas leiva, liha jt toiduainete puudus. Juulis [1979] tunnistas EKP liider Karl Vaino, et eestlased saavad [rahuldatud oma] lihavajadusest vaid 92% ja et põhjuseks ei ole ainult halb ilmastik. Ta süüdistas nn subjektiivseid faktoreid, k. a distsipliini... [---] Paljud eestlased süüdistavad puudustes parteijuhte, kes seavad N Liidu üldhuve vabariigi omist kõrgemale, näiteks mitte-eestlaste, enamasti venelaste arvukas saabumine vabariiki, et aidata olümpiaehitustel. Eestlased kurdavad juba ammu muulaste tuleku üle Eestisse otsimaks paremat elu. Eestis on elatustase vist kõige kõrgem N Liidus. Tallinnas moodustasid eestlased veel enne muulaste tulekut vaid 50% elanikkonnast, nüüd moodustavad nad vähemuse omaenda pealinnas.
― BBC inglise keeles 31. jaanuaril 1980.

Eesti ei tohiks oma ajaloolist kogemust kerge käega hüljata. Kes veel kui mitte meie peaks hästi mõistma iseseisvusele pürgivaid tiibetlasi?


teisipäev, 18. märts 2008

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.
Jüri Kukk 1940-1981
Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.
Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.



Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).


Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.
Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.


Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS



laupäev, 15. märts 2008

Eesti spordipordikud ja hiina olümpia


Ettevalmistused Pekingi olümpiaks on jõudnud Tiibetisse. Nagu sovetivõimurid Moskva'80 OM-i eel, nii on ka hiina kommunistid valmis kõigeks, et kas või vere hinnaga üleilmseks spordipeoks tasalülitada nii vastasrindlased kui tõrges Tiibet. Kas pole erimeelsete verega immutatud ka Beijing'08 olümpialogo? Küllap on.

Tiibetlased on üle poole sajandi talunud võõrast iket ja on viimaks tänavale tulnud nõudmaks sama, mis meiegi paari kümnendi eest:

Vabadust! Vabastage meie rahvas!

Sellised loosungid Eesti reaalpoliitikuile ega mõistagi Mart Siimanni ja Raul Mälgi taolistele spordipoliitika ja diplomaatia kujundajaile ei meeldi. Ei saa ju mingite – “VABADUST!” – hüüetega kaasa aidata Tiibeti probleemide lahendamisele! Oleme targalt vakka ja parem kiidame punavõimule takka.

Esmaspäevast, 10. märtsist Lhasas kestvad protestid olid kandunud reedeks veel vähemalt nelja linna. Sündmused algasid Tiibeti pealinna kloostreist turistimagnetite poole vanalinna ja dalai-laama Potala palee juurde suundund Buddha-munkade rahumeelseist rongkäikudest, ent on nüüdseks paisunud veristeks, kümnete kui mitte sadade ohvritega rahutusteks. Eilseks olid need laienenud muisse kloostritesse üle ajaloolise Tiibeti.

Aastal 1959 Tiibetis verre uputatud ülestõusu aastapäeva tõttu lahvatanud arenguid, samuti piirkonna muid värskemaid uudiseid võib jälgida alati Vaba Aasia Raadio (RFA) ingliskeelselt veebiküljelt, kust on pärit ka siinolevad fotod.

Seega on maailmas endiselt päevakorras küsimus:

“Kas boikoteerida Hiina olümpiamänge?” nagu julges mullu septembris–oktoobris küsida ka üks (ja tollal ainus) tegevpoliitik Eestis, kes ette ära arvas ka selle peale kostva vastuse:

“Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli eesti sportlane on võidelnud välja Hiina-sõidu, ja kujutame uhkusega ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased Montoni kenas olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua hõbedat ja kulda ning nende säras ei paista pisike inimõigusterikkumine väljagi.”

Järgnes napp arutelu. Spordiajakirjanik Raul Rebane, üks loodetavasti moodsa aja viimse orjapidajaklanni esindajaist, mis hiljuti TV-1 töötajaile palga asemel määris pähe võlaleppeid, ei leidnud paremat kui heita olümpiaboikoti vaidluse ärgitajale ette tolle noorust (29a) ja soovitada jäämist oma liistude juurde.

Rebane võttis lipukirjaks niisiis vana loosungi, mille tõstatas juba Berliin'36 ja hiljem Moskva'80 kriitikute vastu, kes miksivat poliitikat spordiga. Mis õigupoolest tähendas, et keegi muu peale nende endi ei tohi sporti politiseerida, nagu natsid ja nende sabas kommud suure eduga ise tegid ja Hiina kommunistlik võim praegu veelgi tõhusamalt teeb.

Eesti spordipersoonidel õnneks ei saa olla liistudega muret. Nii et, kallid, pidage parem Eestis oma orje, proste või mida te veel oma liistuks loete. Aga Puna-Hiina OM-ile lendamine oleks moraalitu kaasaponnistus kommunismi Suurele Valele.

Täiendus 16. märtsil 2008: Põhjust mureks toob ka tulev nädal. Viimase 20 aasta tõsisemad rahutused Tiibetis on laupäevase seisuga ulatumas ka Qinghai ja Sichuani provintsi, märgib RFA. Hong Kongi kaabel-TV (HKT) andmeil oli pühapäevaks anastatud Tiibeti pealinna toodud lisavägesid paarisaja sõjaväetransportööriga, igas 40-60 relvakandjat, vt HKT 3-minutist videot (jt CNN-i videouudiseid). 

Vahepeal on Eestis veel üks poliitik arvustanud hiina olümpiat, toetades Beijing'08 häbimärgistust genotsiidiolümpiana ― korraldajamaa valitsuse Tiibeti-poliitika, samuti inimõigusrikkumiste eest. Aga dalai-laama kombel ei kutsu ka tema üles tänavuse suveolümpia boikottimisele, vaid nendib oma veebiküljel eile ilmunud kirjutises “Hiina genotsiidiolümpia ja Tiibet”:

“Öelda, et inimõigused on poliitika ja sellepärast me sellega ei tegele, on alatu. Lisaks on tiibetlaste ja nende vana budistliku kultuuri eluõigus midagi enamat kui poliitika. See on humanismi küsimus. Kui olümpialiikumine end sellest distantseerib, ei saa seda humanistlikuks pidada ega olümpiahartas kirjutatut tõsiselt võtta.”

neljapäev, 13. märts 2008

Idaeuroopa kevad 40!

On juubel Praha kevadel — sündmuste ajaloolisel arengul, ilma milleta läinud sajandi kuuekümnendad poleks kunagi saanud kuldseiks

Praha augustis 1968
Siis, 40 aasta eest veel ei nimetatud neid arenguid Praha kevadeks. Kõigepealt sai "Praha kevadena" (Pražské jaro) tuntuks 1946 alanud ning tänini kestev muusikafestival.

Kuid pärast augustit 1968, pärast inimnäoga sotsialismi muljumist tankiroomikute alla (milles kahetsuseta osales nüüdseks pigem punaprofessori ja Eesti Meedia kolumnistina kui inimsusvastaste tegude sooritajana kuulus Rein Veidemann) ning pärast resovetiseerimise vaimus järgnenud nn normaliseerimise aastaid Čehhoslovakkias sai Praha kevade termin sootuks teise, poliitilise tähenduse.
Čehhide ja slovakkide reformiliikumine, nagu ka selle armutu mahasurumine, oli kommunismi parandamatu surmatõve sümptomiks. Prahas jäi Kreml kõigi, nii omade kui välismaailma, nii parem- kui pahemjõudude ees inetult alasti — õigustus vägivallale relvitu ja rahumeelse slaavi hõimurahva, venelaste pahaaimamatute sõprade ning oma kauaste idee- ja parteikaaslaste vastu oli ilmvõimatu.
See oli pelk imperialism, mille juured ulatusid idamaisesse despootiasse.
Ja nõnda see 40 aasta eest algas:
Ameerika Hääle eestikeelsest saatest 1968. aasta...
13. märtsil:

... Praha Raadio kommentaatori arvamuse järgi ei ole kuskil Ida-Euroopas teada sündmustest Čehhoslovakkias. Ta väitis, et ainult Jugoslaavia leht Borba [Võitlus] toovat ära sündmusi Čehhoslovakkias.

15. märtsil:

... Čehhoslovakkia kompartei ametlik häälekandja Rudé právo [Punavõim] ütles [---], et käimas on informatsioonimonopoli likvideerimine. Selle monopoli likvideerimine tähendab, et likvideeritakse võimumonopol, mille alustajaks oli kitsas ring inimesi, ütleb leht. Samal ajal arvustatakse Prahas seda, et Čehhoslovakkias sündivaist muutusist vaikivad informatsiooniallikad Ida-Euroopa teistes kommunistlikes maades.

Nõukogude ajakirjandus vaikib sellest, teatas Praha Raadio korrespondent Moskvast. Ta lisas, et ka Ida-Saksamaal on kompartei leht Neues Deutschland [Uus-Saksamaa] vabaduse edukäigust Čehhoslovakkias avaldanud ainult [Antonín] Novotný taga seisva tiiva vaateid, mis hukka mõistavad seda, mida nad nimetavad spontaanseks demokratiseerimiseks.

Antonín Novotný võeti presidendi kohalt maha ööl vastu 23. märtsi 1968.

Ja idatotalitarismi päikest tabas čehhi varjutus.




kolmapäev, 12. märts 2008

Filmikunst&Pärt


Esmalt selgitus: Pärt ei ole filmimuusikalooja. Ehkki iga soliidne, mõjukuselt PÖFF-i ja Cannes'i vahele jääv filmifestival, pakub huvilisele tänapäeval alati mõne Pärdi muusikaga mängu- või tõsielufilmi. Ja Pärti jagub mitte üksi filmiilma koorekihile, seda settib ka põhja (nt Venemaa välisesinduse levitatud räpakalt Eesti-vastane kihutustöö “Ajaloo ristteel”) Kes võikski teada, mil määral ekspluateerib Pärdi muusikat kogu see üüratu filmitööstus, mis iga aasta paiskab maailma tele- ja kinoekraanidele audio-video-toodangut üle 4000 nimetuse?

Üks poola filmiveeb on ühtsesse nimekirja saanud 66 Pärdi muusikaga filmi ning üldse leidub veebiandmeid sajakonnast Pärdiga seotud ekraanitööst. Aga see on vaid üleilmne tipp, st peamiselt ingliskeelsesse teabevälja ulatuv osa filmiloomingust. Ja nagu jäämassiivistki pole 7/8 sest vee pealt näha. Jäämäe-võrdlust edendades tuleks pigem uskuda kui mitte, et

neid filme ja telesaateid, mille helirida sisaldab Arvo Pärdi loomingut, on tänaseks juba üle poole tuhande.

Muidugi on tegijaid, kes muusika filmis vaid oma taotluste rakkes pelgaks heliefektiks suruks. Pärdi salvest on filmiilm enim noppinud meditatiivseid palu, nagu “Vennad” (Fratres, 1977/80/82/83/91) või “Aliinale” (Für Alina, 1976), kus muusika süüvib inimvaimu olemusse, jaatades selle jumalikkust.

Peamiselt tänu aastal 1999 sarjas ECM New Series üllitatud albumile “Alina” pianist Alexander Malteri neli aastat varem salvestatud variatsioonidega sai Aliinast sajandihaku filmitegijate üks menupalu. (“Aliinale” on sattunud ka U-tube’i amatöörfilmidesse) Kõrvuti pisut varem ilmunud viiuli—klaveriduoga “Peegel peeglis” (Spiegel im Spiegel, 1978), mis on köitnud näiteks režissöör Mike Nicholsit Pulitzeri auhinna võitnud näidendi “Ta;p” filmiversiooni (W;t 2001) luues, samuti Gus Van Santi “Gerry” (2003) puhul, kus kuuleb ka Aliinat (kuula ja vt “Gerry” treilerit U-tube'is). “Vennad” kujundavad helirida peale hulga teiste väärtteoste viimati Paul Thomas Andersonile loorbereid toonud mängufilmis “Veri hakkab voolama” (There Will Be Blood) Daniel Day-Lewisega peaosas (kuula ja vt filmitreilerit YouTube'is).

Kokku sõlmub meid huvitavate mängufilmide ring, mille alguseks ja otsaks on aastad 1987—2007. Siin on mõnest minutist mitmetunnisteni, sündmustiku geograafias Aasiast Ameerikani ja autorite päritolult jaapanlasist juutideni ulatuvad tööd. Mis võiks neid siduda peale Pärdi muusika? Eritlus jääb edaspidiseks, ei ole kõiki näinud. All ongi nimistu mitte niivõrd filmi- kui muusikafännile: vaata neid filme ja pane tähele, kus, kuis, millal, miks on neis Pärdi muusika. Ent intuitsioon tabab ühetähendusliku kokkusattumuse ses, et “pühakotta (hram/church) viiv tee” ja selle minetamine kõlab — veriselt sotsialismivastases “Patukahetsuses”, nagu kapitalismivastases “Vereski...” — mõlemas võtmefraasina.

Jäägu sellega kolm punkti neile 20 aastale, mil Pärdi muusika näib olevat sobitunud filmidesse, kus ühel või teisel moel kajastub inimese suhe Igaviku, Armastuse ja/või Jumalaga.

Kuuskümmend mängufilmi, kus kõlab Pärdi muusika:

There Will Be Blood/Veri hakkab voolama (2007 Paul Thomas Anderson) — Fratres for Cello and Piano.

• Elegy/Eleegia (2007 Isabel Coixet) — Spiegel im Spiegel.

• Izgnanie/The Banishment/Pagendus (2007 Andrei Zvjagincev) — Für Alina.

• The Good Shepherd/Ložnoe iskušenie/Hea karjane (2006 Robert De Niro) — Litany, Salve Regina, Silouan’s Song.


• Bes vakit/Times and Winds (2006 Reha Erdem) — Pärdi sümfooniad.

• Bruderliebe/Vennaarm (2006 Oliver Kartak)

• Le Temps qui reste/Time to Leave/Aeg lahkuda (2005 Francois Ozon) — Sümfoonia nr 3, Für Alina.

• Candy (2005 Neil Armfield) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

Umoregi/The Buried Forest (2005 Kōhei Oguri) Helilooja nimekuju tiitrites Aruvo Peruto — Silouan’s Song (ECM Te Deum).

• Másnap/After the Day Before/Tuna (2005 Attila Janisch) Triller patu psühholoogiast, kus aitavad hinge sügavust kompida — Pärdi koraalid.

• Dead Man’s Shoes (2004 Shane Meadows) — De Profundis.

• Dear Frankie (2004 Shona Auerbach) — Spiegel im spiegel.

• Promised Land/Tõotatud maa (2004 Amos Gitai) — Peace Upon You, Jerusalem.

• Notre Musique/Meie muusika (2004 Jean-Luc Godard) — Silouan’s Song.

• Dead Man’s Shoes (2004 Shane Meadows) — De Profundis.

• Dag och natt/Day and Night/Ööd ja päevad (2004 Simon Staho) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Für Maria (2004 Waldo Capote, Armando Guerra)

• Caius (2004 Marco Piana)


• Feux rouges/Red Lights/Punased tuled (2003 Cédric Kahn) — Für Alina.

• La Petit Lili/Little Lili (2003 Claude Miller) — Fratres, Für Alina, Summa.

• Depuis qu’Otar est parti/Since Otar Left (2003 Julie Bertucelli ) — Für Alina, Spiegel im Spiegel (ECM Alina).

• Ma mort dans tous ses états/My Death in All Its States (2003 Roberto Garzelli) — Trisagion (ECM Litany).

• Soldados de Salamina/Salamise sõdurid (2003 David Trueba) — Spiegel im spiegel.

• War Photographer/Sõjapiltnik (2002 Christian Frei) — Silouan’s Song (ECM Te Deum), Psalom (ECM Litany).

• Swept Away/Travolti dal destino/Kirest haaratud (2002 Guy Ritchie) — Spiegel im spiegel.

• Out of Control (2002 Dominic Savage) — Für Alina, Spiegel im spiegel.

• Les invasions barbares/Invasion of the Barbarians/Barbarite sissetung (2002 Denys Arcand) — Psalom, Trisagion, Ein Wallfahrtslied.

• Saenghwalui balgyeon/On The Occasion of Remembering the Turning Gate (2002 Sang-soo Hong) — Spiegel im spiegel.

• Reflexion (2001 Jan Troell) — Fratres for Strings and Percussion.

• Wit/Taip (2001 Mike Nichols) — Spiegel im Spiegel (ECM Alina).

• La Chambre des officiers/Ohvitseride palat (2001 Francois Dupeyron) Väljaanne Time Out Film Guide märgib: Perhaps it’s a little more offbeat than it first appears: when did you last hear Arvo Pärt used for a sex scene? — (ECM Alina).

• Bella Martha/Mostly Martha/Drei Sterne/Ricette d’amore (2001 Sandra Nettelbeck) — Für Alina.

• Uprising/Ülestõus (2001 Jon Avnet) — Cantus in memoriam Benjamin Britten, Fratres, Für Alina, Tabula Rasa.

• Japón (2001 Carlos Reygadas) — Miserere, Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Gerry (2001 Gus Van Sant; kaader on postituse päises) — Spiegel im spiegel, Für Alina.

• Heaven/Taevas (2001 Tom Tykwer) — Spiegel im spiegel, Für Alina (ECM Alina), Variationen zur Gesundung von Arinushka (David Arden).

• C’est la vie (2001 Jean-Pierre Améris) — Für Alina.

• Éloge de l’amour/Armuülistus (2001 Jean-Luc Godard)

• I Cento Passi/One Hundred Steps/Sada sammu (2000 Marco Tullio Giordana) — Silouan’s Song.

• The Insider (1999 Michael Mann) 151-minutise filmi helireal kuuleb 36 minuti kestel Pärdi helindit — Litaania (ECM Litany).

• Les Terres Froides/The Cold Lands (1999 Sébastien Lifshitz)

• The Thin Red Line/Peenike punane joon (1998 Terrence Malick) Filmi heliavang on mõnesekundiline moonutus Pärdi orelitööst — Annum per Annum.

• Meet Joe Black/Saage tuttavaks Joe Blackiga (1998 Mitchell Leisen) Filmi helilooja Thomas Newman on selgelt tõukunud Arvo Pärdi tsüklist Fratres, nii jääb helirea malliks filmi alguskaadrist sõlmituse lõpuni Fratres for cello and piano. Ka Toronto filmimusafänn, aka
Saareman ütleb: Pärdi nime filmi lõputiitreis ei esine, ent loodan väga, et ta ikka saab autoritasu, sest muusika meenutab sageli Fratrest… Kuulake klippe Yes & Meet Joe Black, mis Pärdist sugugi ei erine — Fratres!

• Winterschläfer/Winter Sleepers/Talveuni (1997 Tom Tykwer) — Fratres (3 varianti): viiulile ja klaverile (ECM Tabula Rasa), keel- ja löökpillidele ning kaheksale tšellole; filmi puänti võimendab Cantus in memoriam Benjamin Britten (Naxos Fratres).

• Hamsun (1997 Jan Troell) — Fratres (5 varianti), Trisagion, Psalom.

• Johns (1997 Scott Silver) — Annum per annum.

• A Kind of Hush/Ole kuss! (1997 Brian Stirner) — Cantus in memoriam Benjamin Britten, Untitled for Saxophone and Keyboard.

• Mother Night/Emand Öö (1996 Keith Gordon) Uudselt kokkumiksitud palad — Spiegel im Spiegel, Cantus in memoriam Benjamin Britten, Fratres.

• Après la pluie (1995 Jacques Dubuisson)

• Little Buddha/Väike Buddha (1994 Bernardo Bertolucci) Tähenduslik stseen mediteeriva Llama Norbuga kulgeb Pärdi kirjutatud trummisoolo saatel — Sarah was 90 years old.

• Little Odessa (1994 James Gray) — Sanctus (Berliner Messe), Silouan’s Song (ECM Te Deum).


• Lessons of Darkness/Lektionen in Finsternis/Pimeduse õppetunnid (1992 Werner Herzog) Peale Kuveidi naftaväljade põlemise stseeni taustaheli on Arvo Pärt koos Paul Hillieriga ka filmi DVD Extras menu saatemuusikaks — Stabat Mater (ECM Arbos).

• La belle et la bête/Kaunitar ja koletis (1992 Mona Hoel)

• Le Puits/The Well (1992 Pekka Lehto)

• Les Amants du Pont-Neuf/The Lovers on the Bridge/Pont-Neufi armastajad (1991 Léos Carax) — Cantus in memoriam Benjamin Britten.

• Elossa/Elus (1990 Jukka-Pekka Siili) — Fratres.

• Rachel River (1988 Sandy Smolan) — Fratres, Cantus in memoriam Benjamin Britten, Variationen zur Gesundung von Arinushka, Tabula Rasa (ECM Tabula Rasa).

• Montalvo et l’enfant (1988 Claude Mouriéras)

• Monanieba/Pokajanie/Repentence/Patukahetsus (1987 Tenghiz Abuladze) — Tabula Rasa.

Ja Arvo Pärdi originaalmuusikaga mängufilmid — kõik made in Estonia (USSR):


• Navigaator Pirx/Test pilota Pirksa (1979 Marek Piestrak)

• Briljandid proletariaadi diktatuurile/Briljanty dlja dictatury proletariata (1975 Grigori Kromanov)

• Värvilised unenäod (1974 Virve Aruoja, Jaan Tooming)

• Ukuaru (1973 Leida Laius)

• Inspiratsioon (1972 Valdur Himbek)

• Mäeküla piimamees (1965 Leida Laius)


Mis ikkagi Pärdi muusika nii maagiliseks teeb filmiloojaile?

Pärdist kõneldes on parem unustada eesti filmikunst koos ta väikese motorolleri ja navigaator Pirxiga. Hoolimata sovetiajal Eestis loodud legendist filmimuusikaga tuule tiibadesse saand heliloojast ei leidu Pärdis filmimusalooja natuuri. Illustratiivsus ta loomeviljes puudub. Pärdi teosed ei sobi ilmaski taustamuusikaks.

Mängufilmidele tegi ta spetsiaalmuusikat leiva nimel (à la Dmitri Šostakovič Stalini ajal), talle sümfoonilise fantaasia Credo (1968) sünni järel peale sunnitud vaikajal. Jah vaikimise, mitte muusikavilje eest määrati talle viimaks, aasta enne välispagendust Eesti NSV teenelise kunstniku autu tiitel, salakavalasti — õõnestamaks tema renomeed erimeelsena (Arvo Pärdist teisitimõtlejana vt Neeme Järvi usutlust Ameerika Hääles 13. veebruaril 1979).

Mis ta muusikas filmitegijat paelub, on Pärdi vaimsus ja sellest sündiv piiritu avarus. Pärdi muusika avab kuulajale elava universumi. Ta viib meid oma helidega valgusilma ning rajab meile subjektiivsuse ja objektiivsuse vahelisi sildu. Oma muusikas on Pärtki filmikunstnik, kelle vahendiks on helidesse kätketud vaimne valgus.

Ja arvatagi mängib kaasa filmiloojate soov evitada sedasama igavikulist mõõdet, mida ärgitavad Arvo Pärdi helitööde võluv lihtsus, selgus ja universaalsus. Viimasest — Pärdi üldmõistetavusest räägib muide Pärdi sõber Björk briti telesaates, mis on vaadata U-tube’i videos.


ILLUSTRATSIOON: kaader filmist “Gerry” (vasakult nimiosatäitja Casey Affleck ja Matt Damon)

neljapäev, 6. märts 2008

Ojakäär & ringlevi—muusika—poliitika

Eesti Raadio I stuudios mängiti täna maha — mõne päeva võrra ennatlikult — helilooja Valter Ojakääru (* 10. III 1923) sünnipäevakontsert. Muhedalt ja meeldivalt.

Rahvusringlevi (ERR) pidas kontserdi otseülekannet nii erakordseks, et jättis põhiprogrammist välja veerandtunnise “Päevakaja”. Muusika koos selle autori ja juubeliga oli tähtsam, kui päeva keskne uudistesaade. Rahvusringhäälingu poliitika on niisugune. Niisiis ka mõneti või isegi pigem poliitiline kontsert. Mida ka Eesti TV “Kultuuriuudised” kinnitasid — pidamata seda päevasündmust kultuuriks, jätsid nad sündmuse täna kajastamata.
Eesti TV näitab kontserdi tunnist kokkuvõtet 9. märtsil lõunal. (Saate eelreklaamis tegi mingi kaadritagune pätihääl paraku labasevõitu ülepakkumise väites, nagu oleks Ojakäär “Euroopa vanim tegutsev raadioajakirjanik”.) Kuigi kontserti kuulnud, tahaks sealt mõndagi näha ja veelkord üle kuulata.
Tähelepanu vääris Hele Kõre oivaline ja seni parim esitus+seade “Olematust laulust”, mille sõnade autoriks Leelo Tungal, temagi leidis kontserdil oma õnnitlusjutus, et neiu ületas Helgi Sallo kunagist esitust. Sündis ka hüva meeskvartett (Andero Ermel, Priit Võigemast, Mart Toome, Veiko Tubin), kes lõpu eel laulis “Tihemetsa Tiinat”, nemadki näitlejad Tallinna Linnateatris, millele võiks lisada muusikateatri tiitli.
Ojakäär on muusiku ja muusikaloolasena teenekas. Ja see, et teda viimati ohtralt vääristatakse autiitlite, preemiate jms, ei ole kadestust väärt. Vaid igas mõttes mõistetav. Sest preemia andjate valdav muusikamaitse on Ojakääru kujundatud, mis tuleneb ta pikast tööst Tallinna raadio muusika-toimetuses. Ja preemiat vääriks ta tänasegi eest. Samal kontserdiõhtul oli ta veel korra eetris, seda muidugi varem salvestatud hiigelsarja “Heliseva kroonika” igakuise järjega, mis mõne vaheajaga on helisemas juba aastast 1972.
Ojakääru pikal raadiokarjääril on mõistagi oma varjapool.
Näiteks häirib Elvis Presley totaalne mahavaikimine ER-is, mis vähemasti osalt tulenes Ojakääru isiklikust ebasümpaatiast EP vastu.
Sovetiaja ER-i andunud kuulajaskonna tutvus Presley'ga algas sestap alles pärast vabanemist riigiraadio monopolist ja kommuikkest.

Kas EP kottimine tulenes ideoloogilisest (küllap nii) või puhtalt esteetilistest (seda vaevalt), ei olegi enam oluline. Kahju lihtsalt, et ER-i kuuldeulatuses kasvatatud eesti inimesed (ja loomad) said rock'n'rolli kuningast teada alles pärast Külma sõda.
Muidugi tegi Ojakäär ka head. Nii oli tal üks meeslauljast ebasümpaatia veel, Karel Gotti näol, hoolimata hõbehäälest ja aust olla kogu Ida-Euroopa estraadilaulu meeste-koolkonna kujundaja. Miks Ojakäärule ei meeldi KG, ei tea. Vahest aimas ta ette midagi... Tagantjärele on selgunud, et KG oli StB mõjuisik ja "Praha kevade" järgse nn normaliseerimise üks häälekamaid toetajaid ČSSR-is... Et aga Tallinna raadio siiski esitas KG laule, siis kinnitab see, et Ojakäär polnud ringlevis, vähemalt mitte kohalikus, oma maitse pealesurumise osas kõikvõimas.

Ja lõppude-lõpuks, avatud meeltega eestlasi keelitada ja eksitada maailma levimuusika (Ojakääru termin) väärtusteni pürgimast ei ole suutnud ei Ojakäär ega ükski raadio.

Valter Ojakääru punanoorus ja võitlus hävituspataljonis on iseküsimus, kus kommentaarist hoidun ja piirdun vaid kahe faktiga:

— selles asjas saatis ajaloolane Mart Arold tänavu Pärnu linnavalitusele ja volikogule pöördumise, andes teada, et Pärnu aukodanikuks tehtav muusik oli võtnud hävituspataljoni liikmena osa Liivamäe lahingust, sellest vt Anu Saare (Pärnu Raadio) uudist “Ajaloo-uurija jätaks endise komnoore Ojakääru aukodaniku tiitlita”.
— Ojakäär on mööda läinud sellest seigast kõigis eluloo-intervjuudes, viimati Margit Kilumetsa "Tähelaevas" (salvestatud veebruaris 2008 ETV-s), samuti intervjuus Urmas Otile (Carte blanche, ETV 1998), kuigi talle eriti rõhutatult just viimase poolt pakuti võimalust oma punaminevik selgeks rääkida.
— Liivamäe lahing toimus 4. juulil 1941 Kilingi-Nõmme lähedal antisovetlike rahvaülestõusude ja sõjalahingute taustal, NKVD ja hävituspataljoni enam kui sajameheline üksus sai ses lahingus rängalt lüüa.
Ojakäärul on alati vedanud.


kolmapäev, 5. märts 2008

Väärib Eesti Pärti?

Kiire vastus: Kui isegi meie kollameedia Pärdile juhtkirju pühendama hakkab, siis... väärib kindlasti.

Saatekavade asemel üha enam kasiinokapitalismi haipiv teleleht Nädal kutsus juhtkirjas üles Pärdi loomeviljaga tutvuma. Eks ole piinlik: eestlane ei tunne oma muusikute globaalset panust. Samas kui muu ilm teabki meid tänu Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri taolisile elavklassikuile. Kas Ajakirjade Kirjastuse AS murrab tõesti välja sellest masendavast lokaalignorantsist, mis küünib Eesti Meedia soliidsemategi päevalehtede veergudele. Üks nende juhtkirjanikke väitis otsesõnu ja vähimatki oma piiratuse määrast adumata, et... “Eesti muusika võõrsil ei köida” Ja olnuks see siis mõtteuit. Ei, pealkiri!

Aga tahes või tahtmata on Arvo Pärt teinud, teeb ja jääbki tegema suursaadikutööd Eesti hüvaks. Tasuta. Juba neljandat kümnendit ja ruumi- ja ajapiiride kiuste. Juba siis, kui teda veel Eestis sunnismaisuse ja ateismi vaimus prooviti vaikima sundida... Ei õnnestunud. Tõendi selle viimase kohta ulatab meile oma äsja postuumselt ilmunud mälestusraamatu teises osas Jaan Kross.

Ta kirjeldab külaskäiku Hauppauge-nimelisse paika Long Islandil, paarkümmend km New Yorgist, aastal 1974 oli sääl kodu kirjandusteadlase ja ajakirjaniku Evi Evarti perel. Ja lugu, mille Kross paari kümnendi eest meie tarvis tallele pani, väärib nooblit hindamist ja tähelepanu ka täna:

“Maja oli (...) tore (...) ühekorruseline puumaja. Ja üksnes võrdlemisi pealiskaudse viimistlusega. Aga hästi avar ja omapärase n-ö arhitektimõttega rajatis. (...) majaperenaine, st proua Evi Evart tuli meile oma valduste väravale vastu. (...)

Üsna pea kuulsime ka seda, et maja (...) oli neil hiljuti (...) müüdud. Kuigi nad olid müünud ta kokkuleppel, et elavad seal veel vist oma pool aastat. Aga lugu sellest, kuidas nende majamüük teoks oli saanud, oli vähemalt 1974. aastal, küll veel poolt lehekülge seletust väärt. (...)

Sobivat ostjat polnud (...) leitud. Sest odavaks müügiks polnud neil siiamaani ka mitte põhjust. Kuni nende juurde ilmus maakleri juhendusel keegi (...) pool- või koguni täisprantslane, kes pidas maja tähelepanuväärseks, aga krundil leiduvat vahtrasalu lausa väga ilusaks. Mees oli elanud viimased aastad Prantsusmaal ja leidis (...) majas midagi euroopalikku – ehkki maksta (...) küsitud hinda ta ei kavatsenud. Aga maja tahtis ta veel korra ja veel korra üle vaadata, seda küll. (...)

(… Siis ühel järjekordsel kohtumisel pandi juhuslikult mängima Eestist toodud heliplaat…)
Vaevalt oli prantslane jõudnud tajuda, et see, mis järgneb, peab olema Pärdi Perpetuum mobile, kui ta hüüdis oma naisele “Kuula!”
ning kuulas ise — püsti karanud ja liikumatult. Ning hüüdis, nii pea kui see oli lõppenud:“Kuulge, mis on teil ja Pärdil ühist?!” – “Mitte midagi. Ainult et meie (...) oleme niisamuti eestlased. Nagu Pärt.” Mille peale nad leppisid veerandprantslasega silmapilk majamüügi asjus kokku – see oli muusikateadlane, kes otsis Hauppaugest maja, et asuda seal kirjutama uurimust Pärdi muusikast.”
— Jaan Kross “Kallid kaasteelised” (II kd, Tallinn 2008, lk 289-291)

Mis vahepeal juhtus, seda me Eesti kaasaegsest ajakirjandusest lugeda ei saaks. Vaikus oli täielik. Tsiteerida tuleb välisringhäälingut, mis meile ainsana selliste Eestile oluliste inimeste saatusi peegeldas. Pärt perega läks Eestist ära aastavahetusel 1979-1980. Otse riburada-pidi Neeme Järvi ja tema pere kannul. Ja see – meie muusikageeniuste lahkumine Eesti NSV-st – oli siis vapustav tõelus. Või nagu tollal Münchenist saatev Vabadusraadio täheldas:
“Kui Järvi pere oli pühapäeva (20. jaanuari) hommikul lahkumas oma hotellist Viinis, saabus omakorda samasse hotelli tuntud eesti heliloooja Arvo Pärt koos perekonnaga, kellele oli samuti antud Nõukogude võimude poolt luba emigreeruda...”
— Vabadusraadio 22. I 1980.

Ja väljasõiduloale eelneva, helilooja vaenamise viimse vaatuse resümee oli Ameerika Hääl (VoA) esitanud novembris 1979:
“Nagu meie eilsetest (21. novembri) uudistest kuulsite, heideti eesti helilooja Arvo Pärt välja heliloojateliidust (HL). Meie Euroopa büroo juhataja Bill Marsh on saatnud lähemaid üksikasju, mida vahendab Ive Patrason:
Käesoleva kuu alul andis N Liidu üks juhtivamaid heliloojaid eestlane Arvo Pärt sisse sooviavalduse emigreerumiseks Iisraeli. See oli tõenäoliselt põhjuseks, miks ta heideti välja HL-st. Sellega on temalt võetud ka õigus esineda N Liidu publiku ees, samuti tähendab see, et Pärdi loomingut ei esitata enam N Liidus. Eeloleval pühapäeval (25. XI 1979) pidi toimuma Pärdi heliloomingu kontsert – see on tühistatud.

Pärt on moodne helilooja, tema tööd on HL-i konservatiivsemate liikmete poolt juba ammu kritiseerida saanud. Praegu toimub Moskvas HL-i konverents ning modernistlikud voolud leiavad ranget hukkamõistu HL-i juhatuse poolt.

Pärt on juba teine nimekas Nõukogude Eesti muusik, kes ühe kuu vältel on avaldanud soovi maalt lahkuda. Oktoobri lõpul andis sisse väljarännusoovi-avalduse dirigent Neeme Järvi, nagu teatasime oma 31. oktoobri saates. Järvi soovib asuda elama Läände perekondlikel põhjustel. Kohe pärast sooviavalduse sisseandmist astus Järvi dirigendikohalt tagasi.

Arvo Pärdi looming on tõenäoliselt rohkem tuntud Läänes kui N Liidus. Kuigi aeg-ajalt võis kuulda Pärdi heliloomingut ka N Liidu kontserdisaalides. Siis hoolitses aga HL selle eest, et tema töid ei esitataks liiga sageli. Helilooja sõprade andmeil soovivat Pärt lahkuda N Liidust põhjusil, et talle on korduvalt keeldutud andmast väljasõiduluba nendesse paikadesse, kus tema heliloomingut on esitatud.”
— Ameerika Hääl 22. XI 1979.

Pagulusse mineku tagamaid kirjeldas VoA-le veidi aja pärast ka Järvi:
“Eks meil ole palju eesti heliloojaid, kuid rahvusvaheliselt silmapaistvaid märksa vähem. Nende teoste programmi lülitamine tekitab alati vaidlusi filharmoonias, heliloojateliidus, (kultuuri-) ministeeriumis ning (kompartei) keskkomitees.” Edasi tõi Järvi esile kaks rahvusvaheliselt silmapaistvamat eesti heliloojat, üks oli tema sõnul “Eesti kõikide aegade suurem sümfoonik — Eduard Tubin, elab Rootsis...” ja teine Eestis elav, aga ilma väljendusvabaduseta Arvo Pärt.

“Arvo Pärt on teisitimõtleja ja sellepärast ka tema muusika ei sobinud ideoloogiaga kokku ning seetõttu ei sobinud see ka mängimiseks. Pärdi üks paremaid töid Credo (1968) sai ette kantud ainult üks kord Tallinnas sümfooniakontserdil, kus publiku tungival soovil seda veelkord mängisime. Seejärel keelati see vaimuliku sisuga töö ära. Meie teiste heliloojate (ja) eesti klassika mängimine maailmas on aga praktiliselt võimatu, kuna puuduvad trükitud noodid ja orkestrimaterjalid. Eestis ei ole trükitud veel ühegi helilooja teose orkestrihääli. Meie orkestrile peaks püstitama selle eest ausamba, kui palju on rikutud silmi ja närve. Enamiku heliloojate teoste partituurid säilivad käsikirjadena muusikamuusemis, kust neid võimatu on kätte saada.”
— Neeme Järvi intervjuu Kadi Tekkelile, I osa, VoA eesti saade 13. II 1980.

Arvo Pärt lahkus niisiis 18. I 1980 Austriasse ning sealt asus 2 aastat hiljem Lääne-Berliini, kus ta nüüdki loob ja elab. Ja läbimurre, nagu seda ehk nimetada võiks, tuli kohe 1980. aastate alul. Muusikakriitik ja ER-i III programmi menuautor Immo Mihkelson on seda läbimurde-sündmust omasoodu mütologiseerinud (ka trükivalguses) alaliselt korduva jutuheietuses juhtumist, mille järel Arvo Pärt muutis maailma — Müncheni muusikaprodutsendi Manfred Eicheri kaasabil:

“Liikvel on legend, kuidas plaadifirma ECM omanik Manfred Eicher 1980. aastate algul ühel kottpimedal õhtul kiirteel Zürichist Stuttgarti kihutas ja lühilainetel raadionuppu kruttides kuulis äkitselt eetrimürade vahel helisid, mis vangistasid ta tähelepanu täielikult. Ta juhtis masina kõrvalteele ja jäi seisma, et teos lõpuni kuulata. Teadustus oli võõras keeles ja ta ei saanud midagi teada teose pealkirja ega muusika autori kohta. Lumm oli aga olnud väga suur ja Eicher hakkas visalt otsima võlumuusikat, mida ta kuulis. Lõpuks leidis ta nõela heinakuhjast. Tabula rasa ja nimi Arvo Pärt vallutasid ta teadvuse. Eicher uuris välja aadressi, helistas Pärdile Viini ning kohtus temaga samuti Läände elama asunud Gidon Kremeri korraldatud Lockenhausi festivalil. Loomulikult pidi sellest kirest sündima plaat ja (...) “Tabula rasailmus 1984. aasta sügisel.”

Jah, see ongi legend, mille tõepõhjal on õnneks aga vaid paaritõigane vajakus. Esiteks ei saanud tegemist olla lühilainelt (LL) kuuldud saatega, kuna sellal kandsid süvamuusikat LL-il üle ainult Moskva Raadio ja BBC, kuid Pärdi loomingut ei edastanud neist toona kumbki. Ja teos oli kah teine, sest see läbimurde-sündmus on dateeritav. See oli 1982. aasta 27. november ja Münchenis kõlas siis Johannese passiooni esiettekanne, millest Süddeutsche Rundfunk tegi otseülekande. Nõnda oli see Pärdi filigraanseim tintinnabuli-taies kaunikesti kuuldav korraga kesk- ja ultralühilainel. Sama sündmust käsitleb üks vana Isekirja-uudis aastast 1982 – vt “Arvo Pärdi debüüt välismaal”. Tõenäoliselt kuulas Eicher seda saadet oma autosõidul Šveitsist Saksamaale. Võõrkeeles teadustus on aga legendivestja mõttevili – õigupoolest samaväärne mõttetus kui eetrimürra mattunud muusika või kottpime autobahn.

Manfred Eicher (*1943) oli oma plaadifirma EMC loonud aastal 1969. Tema plaadistuste kaudu on Arvo Pärdi kõrval maailmaga lävinud ka näiteks György Kurtág, Heinz Holliger, Alfred Schnittke. Eicher on Mihkelsonile antud intervjuus rääkinud ka, kuis nad Pärdiga teineteisele otsa vaatasid, kui olid stuudios Tabula rasa plaadimaterjali läbikuulamise lõpetanud. Mõlemad adunud siis, et nende ees on juveel. “Jah, me mõlemad Arvoga teadsime, et see plaat on hea, aga ei osanud ettegi kujutada, kui tugev on selle üleilmne mõju,” märkis Eicher XX sajandi lõpul tolle sündmuse kohta ise. “Tagantjärele arvan, et ECM-i “Tabula rasa” muutis 1980. aastate muusikataju piire. Selle mõju muusikuile ja heliloojaile oli väga tugev ning jätkub ikka veel.”

Eicher pole siiski Pärdi helisalvestiste ainus üllitaja, aga vaieldamatult on tal suur anne olla õigel ajal õiges kohas. Samuti kui sõita õiget teed, kuulata õiget saadet ja – mis ülim anne ajastada õigesti plaadi üllitamist.

Arvo lahkumisega siit maalt eestlased Pärti muidugi ei kaotanud. Ei kaotanud midagi ka Pärt, Eesti ega maailm. Võit oli suurem kõigile.

Mis siinse lokaalesteedi Pärdi-vaimustust kannustab, on hoopis filmimuusika. Tema tare uksele koputab Pärdi töid ekspluateeriv hiiglaslik filmitööstus. Pärt ja filmimuusika on aga sootuks ise jutt.