esmaspäev, 25. veebruar 2008

Mis saab Venemaast?

Vist ei leidu neid, kes ei tea selle nädala valimistulemust ette – võidab vene karu. Siiski jääb päevakorda küsimus, mis Venemaast sedasi edasi saab.

Pikemas sajandi-väljavaates ootab teda emb-kumb, kas aeglane tsiviliseerumine või tempokas desintegratsioon. Lähikümnendite perspektiivis peab Venemaa kas valitud autoritarismi-teest loobuma või ootab ees üks korralik sõda, hullemal juhul mitu. Tsiviliseerumiseks on valida ilmselt üks kolmest — ristiusu, islami või hiina teest. Ühelgi juhul (nagu saab välja lugeda ühe mulluse unenäo ilmutusest) ei teki tagatist säästmaks riiki lagunemisest. Niisiis juhtugu see kümnekonna või saja aastaga — Venemaa laguneb igal juhul.
Stsenaariumiks sobib Lõunaslaavia ehk Jugoslaavia 20-aastase lagunemise pretsedent,
mille Kosovo-faas on täna lõpusirgel ja mis tulevikus jääb mudeliks ka Idaslaavia jäänukimpeeriumile. Seegi impeerium on kaotanud oma ajaloolise üsa, nende Metohija on tänapäevaks suhteliselt rippumatu nn Kiievi-Venemaa. Lõunaslaavi liitriigile sarnaselt on Venemaasse hõlmatud enam kui sada etnilist ja mitmeid tosinaid territoriaalidentiteete. See on ühtse tsivilisatsiooni puudumise märk, mis teeb venelasist arenemata rahvusühtsusega superetnose. Sellise multiidentiteedi kestva ja kohati ka elavneva olemasolu kõrval on Lõuna- ja Idaslaavia vahel ka erinevusi.

Peamine eripära on idaslaavi impeeriumi paarsada korda suurem maa-ala ja kümme korda hõredam rahvastik. Riiklikku ideoloogiat kujundav pindala-õnnistus on ühtlasi suureks nõrkuseks, mis sunnib venelasi edaspidigi klammerduma hallatava maapinna suurust väärtustavasse ajast ja arust feodalismi.

Tänu USA globaalsele terrorisõjale, mis puhkes sajandi hakul ja kestab arvatagi aastaid veel, on Venemaad ohtlikult lõhestav sisetegur Põhja-Kaukaasia rahvaste iseseisvusvõitluse kujul õnnestunud ajutiselt elimineerida. Erinevalt Kosovo albaanlaste läinud sajandi lõpu vastupanust ei läinud Groznõil pärast septembrit 2001enam korda oma konflikt Moskvaga internatsionaliseerida. Ja kui Beogradi korrale kutsumise nimel viimaks, märtsis 1999 oli sunnitud sekkuma NATO — ja isegi EL, kes tõenäoliselt suudavad Balkani sõdadele ka punkti panna, siis vaevu tekib XXI sajandil sarnast välistegurit Moskva ohjeldamiseks.

Čečeeni jmt kaukaasia rahvas on praeguseks Kremlile ustava lokaalkliki totalitaarse voli alla surutud – ja see pakub ohtlikku eeskuju ka üldriikliku režiimi kujundamisele.

Vene rahvas seevastu on ilmutanud rahulolu ja leppimist kui mitte hullema, siis vähemasti autoritaarse korraga. Selle...
korra piirjooned on lähikümnendiks ette andnud sovetiaegse KGB, praeguse FSB kildkond.
Oma kõrgajal väga repressiivsete organite vägagi hallist operatiivtöötajast rahvuslikuks juhiks (nacional’nyj lider) võrsunu nime poolest on see praeguseks tuntud kui putinism. Putinismi mõiste võib sisepoliitikas piiritleda võlusõnadega: Võimuvertikaal & Territoriaalterviklus! Välispoliitikas taandub putinism lihtviisiliseks tülinorimiseks. Totalitaarkorraga kujuneb sellest mingi imperialismile sobilikum feodaal-putinism.

Kas putinism vene ühiskonnateadvuses kattub õiglustundega, pole veel selge. Küll on putinism saanud seaduslikkuse surrogaadiks vene bürokraatide satraaplikus teadvuses. Seda kinnitab inimõiguslasest ajakirjaniku Igor Averkievi juhtum.

Päramaa-Kaama piirkonna lehe Ličnoe delo toimetaja Averkiev (*1960), kes on hariduselt ajaloolane, võrdles mullu detsembris vene rahvuslikku juhti sakslaste omaga 80 aastat varem, mil viimane alles alustas oma natsionaalsotsialistlikku juhikarjääri. Kirjutist saab lugeda Averkievi venekeelsel koduküljel, samuti leidub veebis selle prantsuse ja ingliskeelseid ülevaateid koos taustaga näiteks politoloog Paul A Goble’i blogis Window-on-Eurasia.

Averkiev hoiatab, et Venemaa rahvusliku juhi mitteametlik staatus on kõigest führeri-tiitli häbelik vahepala. Vene rahvusliku juhi “võimu piiravad vaid juhi isiklikud ambitsioonid ja rahva armastus”, samas kui võimutäius tema sõnul “toetub üksi elanikkonna enamuse usule temasse”. Kirjutis polnuks suurt tähelepanu väärt, kuna autor pakub propagandistliku paatosega minu arust üle. Seda aga Venemaa vist vajab, muidu ei oleks Igor Averkiev nüüd järelevalve-ametnike ja prokuratuuri tähelepanu all. Ja mille eest? “Iga võimutäiuse erandlikkust taotlev suurmees loodab ikka, et ta on eriline ja just temal jagub oidu ja tahet mitte moraalimonstrumiks muutuda,” kirjutab Averkiev ja jätkab:
“Aga mööduvad aastad ja temast saab koletis nagu kõigist absoluutse võimuni jõudnuist. Sellest saatusest pääseb vaid see, kelle võim lõpeb – või kes kiusatuse maha suruda jõuab – enne enese ehtimist Ülima Võimusõrmusega. Meie presidendi näpp on juba sirutunud selle “musta auguga” sõrmuse poole.”
Averkievi juhtumit pole eesti trükiajakirjandus kajastanud peale ühe pisut eksitava viite Postimehes Venemaa võimukriitikute pitsitamisele . Sealt jäi hämaraks, mida nimelt 19. veebruaril autori välja kutsunud Permi krai prokuratuur Averkievile ette heitis. Ekstremistlikult häiriv ei olnud neile aga niivõrd kahe rahvusliku juhi võrdlus kui “avalik üleskutse põhiseadusliku korra aluste muutmiseks”. Teisisõnu häirib vene ametnikke mitte führeriga kõrvutamine, vaid üleskutse pöörata ära totalitarismi-teelt.

Vene võimurite eeskujul Permi inimõiguslase kirjutist tõsiselt võttes on Venemaal feodaal-putinismist pääsuks vaja seega järgmisi Igor Averkievi loetletud samme ja eeldusi: (1) oma rahvusliku juhi otsustavat tagandamist poliitikast, millele lisab (2) lootust Venemaa võimurajatise nõrk viimistlus, võrreldes kunagise Saksamaaga, samuti (3) totalitarismi ajalooline kogemus, mis sakslastel 80 aasta eest puudus ja mis täna on vene eelis, ning lõpuks (4) ja ehk kõige olulisema tingimusena — tegusaks tuleb muutuda sel neljandikul vene rahvast, kes põhimõtteliselt vastustab totalitaarseid suundumusi.

Jääb küsitavaks, kas tegevusplaani punkte 1 ja 4 õnnestub ellu viia. Ameerika publitsist David Satter on kirjutanud terve raamatu (“Pimedus koidikul” Tallinn 2006) sellest, kuidas KGB/FSB hullumeelselt roimarlike võtete ja struktuuride abil Venemaa allutas.
Selle võimuhaarde salalikkus ja ohvririkkus sulgeb riigi poliitilisse krampi. Gebistide poliitilise sõja hirmustrateegia verisema peatüki juhatasid sisse terroriaktide pisemad eelproovid. Need kõmasid pealinna metroos juba juunis 1996 ning hiljemalt kevadel 1999 eksisteeris FSB-l ka salaplaan “Torm Moskvas”.
Ses asendusid üksikud ohvrid juba sadadega — kaugemaks sihiks põhjakaukaasia tõrksate rahvaste tasalülitamine, otseseks — täimõõdus sõja vallandamine üldsuse pahameeletormi saatel. Nii lendas 1999. aasta 4. ja 16. septembri vahel FSB kätetööna õhku 4 suurt elumaja: üks Buinakskis, kaks Moskvas ja viimane Volgodonskis, surmates umbes 300 süütut inimest. Veel ühe, viienda maja õhkimine ebaõnnestus, sest elanikud sattusid jaole. [Mispeale virgusid hirmustrateegia paljastajad — vt Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski "FSB vzryvaet Rossiju" (Tln, 2004, 420lk) — kelle vastu omakorda 2006 lasti käiku uus radiatsiooniterrori võte poloonium-210-ga.]

Uurinud vene FSB (loe: rahvusliku juhi) poliitmeetodeid tegi Satter järelduse (lk 226-7):
“Nii poliitilise olukorra loogika kui ka kaalukad asitõendid viivad möödapääsmatult järeldusele, et elumajades toimunud pommiplahvatustes on süüdi Venemaa valitsus ise. See oli rünne, kus ohvrite hulgas oli ka palju lapsi, kelle surnukehadest leiti vaid tükke, kui sedagi. Pole kahtlust, et sääraseks roimaks võimelised inimesed, ükskõik, kuidas nad end ka ei eksponeeriks, ei loobu võimust vabatahtlikult, vaid reageerivad oma positsioone ähvardavale ohule diktaatorliku kontrolli kehtestamisega.”

Pealekauba ohustab Idaslaaviat kõlblusvaakum: “Üksikisik saab Venemaal kõlblaks ühiskonna liikmeks pürgida ning oma maa muutumisele kaasa aidata, kui selja taga on üldinimlikke, transtsendentaalseid väärtusi tunnustav ja nende poole püüdlev ühiskond — vene reformiprotsessis puuduv element.”
(David Satter “Pimedus koidikul” lk 230)
Lõppakord ei saa olla muud kui filosoofiline: Orjameelsusest vabanemata ning jumaliku au ja aususe mõistete evitamiseta ei saavuta loovad instinktid kiskjalike üle võitu Venemaal.

pühapäev, 24. veebruar 2008

Estofiilne unenägu

See pole unenäo-päevik. Kuid vahel on unes nähtu nii selge, et visiooni eest tuleb taevani tänulik olla. Oma ajal sain niimoodi ilmutuse tuumalöögist ― asendamatu kogemus mõistagi. Kuigi allkirjeldatud une vaatasin ära juba aastavahetuse eel, on 24. II just paras hetk see kirja panna.
Teen lühidalt ja piirdun vaid sobiva, seega unenäo filoloogilis-geopoliitilise küljega... Uni viis tulevikku, kolmveerand sajandit edasi ning kuna ma ise, nagu enamus kaasaegseist vaevu nii kauget aega ilmsi näeb, siis meeleldi jagan ilmutust kõigiga ja kinnitan kõigepealt, et mu süda nähtuga ülimalt rahule jäi ja ― mis eriti tähtis ― käesolev sajand kulgeb ilma maailmasõja-taolise mullistuseta.

Sattusin 2080. aastate Venemaale, kus riigipea hr Prussakov parajasti kuulutas välja oma maa ametliku kirjaviisi üleviimise hieroglüüfidele. Lõplikult.
Vahepeal oli riigis aga nii läinud, et seitsme või kaheksa riigijuhi nimi oli järjest seotud faunaga. Suurest kiskjast alates ja siis üha väiksemate poole kahanedes. Ja üks Prussakovi eelkäijaid oli Kilkini-nimeline ja see oli hiinlastega sõbrustamisest teinud pragmaatilise rahvusidee.
Sajandi kolmandal veerandil oli rahval lastud hiina keelt kirjutada üsna vabalt, ka slaavi tähtedega. Kuna paar viimast kümnendit, Hiina sõprusdekaad ja uus populatsioon olid teinud elanikkonnaga tubli töö, siis loeti enamikku venemaalastest Prussakovi ajal juba piisavalt küpseks hiina keelt lugema―kirjutama hiinlaste moodi, seda enam et oma kümnendik kuni veerand hiinlasi oli endiselt kodumaalt seks ajaks kah põhja poole ümber asunud.
Siin―seal oli mitmesugustel põhjustel, vaatamata majandusõitsengule, põlisrahva seas ikkagi trotsi tekkinud ja tõsiste rahutuste tulemusel oli mitu tükikest Venemaad vabal tahtel lähivälismaadega liidendunud. Nii veider kui see ka praegu ei tunduks, aga Eestiga oli ühinenud hea lahmakas Peipsi-tagust. Pihkvast Palolinnani. Viimane osutus olema endine Jamburg―Kingisepp ja oli ümber nimetatud tuntud Eesti ministri auks, kelle teened seisnesid venekeelse kooli säilitamises. Nii oli tekkinud just Eestis tolle aja maailma jaoks nii haruldasi puhtveneliku kultuuri saarekesi ning just seda olid palolinlased nõnda kõrgelt hinnata tahtnud...

Selline kokkuvõttes oli minule ööl vastu 28. XII 2007 ilmunud une poliitiline lõim.
Viimaks paar õiendust veel: See pole küll mingi näivtõelus, aga unenäo-rubriiki ma siin ka juurutada ei kavatse. Pealkirjaks sobiks ka “Russofiilne unenägu” ja kui nähtu ongi prohvetlik, ei välistaks ma tuleviku muidki variante. Pildil on hiina kujuri Ma Han'i “Hiina unistus”, portselanist ja vist sots-sürrealism. Head und!

kolmapäev, 20. veebruar 2008

Kurikuulsast punarüütlikõnest


Eesti läheneva Iseseisvuspäeva tähistamise vastumeetmete raames tehti 20 aasta eest eestlastele selgeks, et oma riiki me enam ei näe. Sõnumi edastas laupäeval, 20. veebruaril 1988 erakordse otsepöördumisega Eesti TV-s tollase ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja EKP KK büroo liige ning häbi tunnistada... tulevane Eesti president. Teema sissejuhatuseks kritiseeriti ses kõnes kõigepealt Balti küsimuse tõstatamist Ühendriikide seadusandjate poolt ning justkui muuseas väideti lisaks, et igal realistlikult mõtleval inimesel olla selge, et tagasiteed EV juurde ei ole ega saagi olla.

Kurikuulsa kõne kaasaja vahetut tausta ilmestas Hirvepargi-vapustus läinud suvel (23. VIII 1987), millest Eesti komparteilik ja halduseliit tegid täiesti ekslikke järeldusi. Selmet ajaloo kroonukäsituse moonutusi tunnistada oli võõrvõim valmis neid üksnes kordama. Rakendus totalitarismi arsenal. Veebruaris—märtsis 1988 toodi Eesti linnadesse täiendavaid repressiivüksusi – kokku kolm tuhat pead – ja iga kardetava rahvusliku tähtpäeva eel jälitati ja vahistati opositsiooniaktiviste... Ülejäänuid keelitas siinne võõrvõim aga puhtkommunistliku superreaalsuse vaimus ülesehitavale tulevikuteele liiduvabariikide peres. Nii aga sõnastas Eesti perspektiivi KK-büroo ja ülemnõukogu presiidiumi nimel Tallinna TV-s esinev sm AR:

Teatud osa välismaiste propagandakanalite ning ka Ameerika Ühendriikide mõnede poliitikategelaste poolt on viimasel ajal eriti teravalt üles tõstetud nn Balti küsimus. Selleks kasutatakse 70 aasta möödumist Oktoobrirevolutsiooni võidu tõttu võimalikuks saanud omariikluse väljakuulutamist Baltimaades. Laialdaselt arutatakse tol ajal toimunud sündmusi, pannakse kahtluse alla 1940. aastal toimunud Nõukogude võimu taaskehtestamise ning N Liiduga liitumise seaduspärasus ning õiguslikkus, püütakse maha kriipsutada kõike pärast-sõjajärgseil aastakümneil meie [ENS] vabariigi elus saavutatut. [---]
Samas on päevselge, et kära tekitamine ajaloosündmuste ümber ei lähtu mitte järsult suurenenud positiivsest ajaloohuvist.
Jutt käib mõistagi Eesti rahva tänasest päevast ja tulevikust. Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.
Loomulikult mõistavad seda suurepäraselt ka kõik välismaised ringkonnad nagu ka need üksikud inimesed, kes meil taolist mõttelaadi levitavad. Öelgem otsekoheselt välja, et kogu selle kampaania põhiline ja ainus eesmärk on külvata rahvuslikku vaenu kahe Eesti NSV-s elava suure rahvusgrupi – miljoni eestlase ja poole miljoni põhiliselt vene keelt kõnelevate inimeste vahel, mille ainsaks tulemuseks võiks olla siin demokraatlike muutuste läbiviimise raskendamine. Ei maksa teha endale illusioone, et praegu meil toimuval poleks vaenlasi nii kodu- kui välismaal...*

Seda teksti eritledes ei saa mööda kolmest olulisest järeldusest:
Esiteks (I) märkis Punarüütel selles maha justkui külma sõja moderniseeritud liini. See ei jooksnud mitte niivõrd aastakümneid püsinud raudeesriiet pidi, mille taha jäid USA reaktsioonilised ringkonnad, kuivõrd seespool N Liidu piire, kulgedes läbi Eesti ja lahutades ...
  • ühelt poolt N Liitu alalhoidvaid ja teisalt Eesti Vabariigi taastamise lootust hellitavaid inimesi,
  • sovetliku väärajaloo ja teisalt ajaloolise tõe taotlejaid,
  • n-ö realistlike sotsialismipooldajaid ja kodanlikku korda ihkavaid ebarealiste,
  • ühele poole jäävat koloniaalse venestamise, muulaste eelisõiguste ja teisele jäävat rahvusriigi õigustajate rinnet.
Edasi (II) märkigem, et too rindejoon oli rahva ja inimeste südameid läbistamas ju varemgi ning piisavalt kainele arule oli see alati selge. Kuidagi polnud teisenenud ega saanudki teiseneda tõde rahvusvahelise õiguse rikkumisest Moskva poolt, Balti valimistest 1940, mittetunnustuspoliitika jms Balti küsimuste kohta. Mis aga muutus, oli hoopis kommunistlik propaganda. Lihtsalt agitprop häälestus tõe lainele veidi ligemale, kuna seks kohustas ka glasnost. Niisiis oli AR-i estitatu pigem tahtmatu ülestunnistus: Kreml ja ta esindajad peavad külma sõda Eesti rahvaga. Ega midagi enamat.
Ja (III) näitas Punarüütli TV-pöördumine seda, kui hädine oli kõigi aim perestroika motiividest ja võimalikest järelmeist 1988. aasta algupoolel. Kuna aasta teine pool sundis võimureid järgima alt tulevat üldrahvalikku survet – Laulvat revolutsiooni, siis tuli võõrvõimu äsjastel eestkostjatel endi sõnu süües omariikluse atribuute tunnistada ja vaadata hoopis, kuis rahvuslikke pürgimusi õigustada Kremli ees.

Aeg andis arutust. Mitte paraku arukust. Neile, kes iseseisvustaaste järel upitasid Punarüütli uuesti võimupukki.

* Täisteksti vt: Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe AR-i esinemine Eesti TV-s. Eetris Tallinna TV-s 20. veebruaril 1988 ja 3 päeva hiljem avaldatud ajalehtedes Rahva Hääl (nr 45) ja Sovetskaja Èstonias.

teisipäev, 19. veebruar 2008

Eesti ajakirjanduse mustast nimekirjast


Meie trüki- ja eetrimeedias on märgata ohu märke, mis eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse küsitavaks muudavad, vahendas SL Õhtuleht täna pealkirja “Ajakirjandus summutab ebameeldivaid hääli” all ühe kodanikühiskonna-koondise appikarjet.

Nimelt sai Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) Kanal-2 toimetajalt kinnituse, et must nimekiri Eesti ajakirjanduses on ikkagi reaalsus. Hiljemalt aastast 2002 kehtib koguni vastav kokkuleppe “suuremate meediakanalite” vahel ja kindlasti on musta nimistusse kantud niisugune organisatsioon nagu ASN, kes vahekohtunikuna on püüdnud meedia ohvrite hääli vahendada. Kuid…

“Keegi ei või enam kindel olla, et (pea)toimetajate sahtlites pole musta nimekirja teistestki ebasoovitavatest inimestest ja organisatsioonidest, kelle suhtlemist avalikkusega takistatakse,” sedastab Epp Lauk ASN-i avalikus kirjas Ajakirjanike Liidule ja küsib õigusega: “Kas sellist ajakirjandust saab usaldada?”
Avaliku Sõna Nõukogu avaldus peegeldab muret eesti ühiskonna avatuse üle ja on tõendiks kodanikeühiskonna vastuolust n-ö suure ajakirjandusega.
Epp Laugu kiri on vastulauseks Kanal-2 uudistetoimetaja Antti Oolo teatele, et ASN pole talle autoriteet. Korralduse eirata ASN-i seisukohtavõtte andis reporter Oolole ta kunagine ülemus, Eesti Päevalehe (Tallinn) peatoimetaja Priit Hõbemägi. Päevalehega konkureerivasse Eesti Meedia kontserni kuuluv Kanal-2 ignoreerib samuti ASN-i järelpärimisi.

Aeg on näidanud, et isegi pärast ASN-iga rahuolematu meedia ühisrinde vastusammu, st alternatiivse Pressinõukogu loomist aastal 2002, on ASN püsinud üldsusele nähtaval ja suutnud isegi moraalset tuge pakkuda neile, kelle õigusi meedia on ahistanud. Aasta 2007 jooksul menetles ASN sõltumatu meediaeetilise koondisena pea sama palju kaebusi kui Eesti suurmeediumide lemmik Pressinõukogu. Kummalegi laekunud kaebuste vahekord 21:24 kõneleb alareklaamitud ASN-i suhteliselt ülekaalukast autoriteedist tuge otsivate kodanike keskel.

Avaliku kirja taustaks on meediakriitiline vaidlus juhtumi üle, kus Kanal-2 oli ASN-i hinnangul rikkunud head ajakirjandustava. Nimelt sügisel 2007 eetris olnud infotainment-programmides: 19. novembri “Võsareporteris” (Peeter Võsa) ja 27. novembri “Reporteris” (Jürgen Fogel).

Nõukogu kirjavahetusest ja otsusest koorub kahtlane tava - nii trüki- kui ka eetriajakirjanduses leviv praktika, kus
kõrvaliste illustratsioonide abil püütakse luua näivtõelust
ehk teisisõnu: mitu eesti meediumit on oma uudislugudes reaalselt juhtunule uut tähendust lisanud, ühitades algse omavahelise seoseta visuaalset (pilti) ja verbaalset ainest (teksti).

Konkreetne näide paistab tühisena ja kõneleb puuvõra lõikuse tõttu naabrite vahel puhkenud tülist, mille käsitlusse Kanal-2 saateis poogiti mujal filmitud kaadrid tundmatust tugevasti nuditud puust. Sama suundumus on levinud ASN-i järgi aga ka ajalehtedes, kus konteksti moonutamise eesmärgil asjasse mitte puutuvaid fotosid kasutatakse. Meediaorganisatsioon on neil juhtudel püüdnud varjuda asjaolu taha, et otsesõnu ei ole väidetud seda, mida jutustab materjalide koosmõjust tekkiv uus tähendus.

Ajakirjanike Liidule läkitatud avaliku kirjaga on ühinenud ASN-i liikmed: Tartu Ülikooli meediaprofessor ja ASN-i esimees Epp Lauk, vabakutseline ajakirjanik, ASN-i aseesimees Margarita Kornõševa, Eesti Tarbijakaitse Liidu juhatuse esimees Enn-Toivo Annuk, Soome Instituudi kultuurisekretär Maimu Berg, Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni instituudi juhataja Halliki Harro-Loit, BNS-i ajakirjanik Tamara Kalantar, MTÜ Avalik Sõna juhataja Urmas Loit; ERR-i dokumendiarhiivi arhivaar, meediaõpetaja Heidi Tammar, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Tauno Teder, Eesti Juristide Liidu volikogu liige Triinu Vernik.

Must nimekiri laseb Eesti paljukiidetud ajakirjandusvabadusel toimida mitte niivõrd meediatarbijate kui meedia oma huvides. Ja hoidku Jumal, et need oleks vaid ärilised, mitte poliitilised huvid.




laupäev, 16. veebruar 2008

Kivi ajaliku kaelas


Aasta eest, täpselt oma sünnipäeval suri Lilli Linda Promet (1922-2007) eesti müütide illustraatori Sass Prometi sitke ja kaunis võsuke. Tulevane ilusnaine, ka kübarata. Tulevane aja- ning igati naiskirjanik. Kelle kuulsus oli küll lühem kui elutee – mis parata. Nimelt kirjutas ta seks, “et näha, kuidas asi lõpeb.” (Aheldatud muusa, 1997)

Oleks blogindus pool sajandit vanem, olnuks ilmselt Eesti menukam viks ja chic ajaveebik just tema – LLP (loe kui antifraasi: topelt-LP).

Mis salgamise püüd!
On kogu meie olemine,
nii minemine kui tulemine,
üks elanud ja elavate rivi,
üks tohutu kalendrikivi.
Kuid nüüd on nüüd.

Ta jätkas Tuglase novellitava, kinnitas prof Rein Veidemann LLP-le järele hüüdes. Noort LLP-d Fr Tuglase hävitamist nõudlemas meenutab see-eest aga LLP nime nimetamata prof Uno Mereste (Toimunust ja kaasaelatust, I, lk 632-634). Niisiis Pavlik-Morozovi-kompleksi põdev kirjanduslik kaebupunn, kes ei saa kittumise tavast üle ka küpsenedes…

“Mõned meie verinoored luulekolumbused olevat võtnud oma kreedoks: Tõde, Humanism ja Demokraatia. Oi lapsed, lapsed!” hüüatas Lilli Promet 1964. aasta 26. juuni Sirbis ja Vasaras pealetuleva kassetipõlvkonna suunas ja lisas hurjutavalt: “Ameerika Hääl räägib ka kogu aeg tõest, humanismist ja demokraatiast!”

Kas noorte pealetulek Paul-Eerikuga eesotsas võttis hingerahu? Või oli see haiglaslikult tundlik kuulmisnärv, mis registreeris pealetulevast luulest (Hellar Grabbi sõnul) Ameerika Hääle vidinaid? Vene sõjatagalas oma režiimitruuduse trenni ammu läbinu ja kommunismi koos kõigi selle valepühakutega omaks tunnistanu LLP pani see igal juhul taas kaeblema. Üle pehmete huulte kukkusid veskikividena rasked fraasid, mis pärit otse Vladimir Uljanovilt:

“Nüüd on võitlus võtnud üleilmse ulatuse – ja sestap igaüks, kes astub meie vastu välja sõnadega demokraatia, vabadus, asub nüüd varakate klasside poolele, petab rahvast...” (Lenini Teosed, XXIX. Tallinn, 1954, lk 328 – LLP-l polnud otsida kaugelt.)


Jah.

Nii ilus, et sovetikammitsad enam Eesti võimulatva ei kängitse. Eesti riigi aumärke pälvinute nimistu ei sunni tänavu mind ennast punasena tundma.

AJALOOLISE ISEKIRJA AVALUGU

Isekiri nr 1, detsember 1982.

Toimetaja kiri

Maailma tohutu progressi tõttu suureneb üha ka teabe hulk. Seetõttu tekib rohkesti probleeme seoses informatsioonivahendite töö täiustamisega. Pidevas kasvuhoos on ka ühiskondlik-poliitiline teave, mille hulk suureneb kogu maailma ning ka üksikriikide ühiskondlik-poliitiliste arengutega. Infovahendite ebatäiuslikkus, informatsiooni kohatine pealiskaudsus, varjamine või vastukäivus näitavad, et seni pole küllalt tähelepanu pööratud teabe levimise soodustamisele. Eriti teravdab kriitilist olukorda massimeedias mõningate valitsuste ja riikide vaba infoleviku vastu suunatud poliitika, mis eelkõige väljendub ainult valitud teabe esitamises ning ülejäänud teabe varjamises või moonutamises. Selline olukord teabemaailmas teeb raskeks infotarbija olukorra, takistades tegemast erapooletut ja tarbijale kasulikku valikut.


Pidades silmas
NSV Liidu konstitutsioonis tagatud südametunnistuse-, sõna- ja trükivabadust, samuti

pidades silmas
ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 18. artiklit, mis tagab vabaduse kuulutada oma usku või veendumusi avalikult, samuti

pidades silmas
ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 19. artiklit, mis tagab õiguse veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabale avaldamisele ja mis kätkeb vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata —

pidades silmas kõike eelpool toodut — ilmubki meie Isekiri.

Meie ajakiri on isekirjastuslik, mis tähendab, et ta ei allu riiklikule tsensorile. Isekiri pühendub teabe vabale levikule Eestis ja püüab asjatult mitte korrata ENSV ametlikus ajakirjanduses avaldatud informatsiooni, küll aga kavatseb vastu astuda moonutustele ja võltsingutele ENSV ametlikus ajakirjanduses. Peamiseks püüdluseks Isekirja toimetusele on vaba, tsenseerimata, kuid tõele põhinevate uudiste ja mõtete edastamine oma ajakirja veergudel.

KATKEID ISEKIRJAST NR 1




Katkendid oktoobris 1982 Vabadusraadio Pariisi stuudios salvestatud Aarne Vahtra [V] intervjuust Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar'ele [K] (pildil). Siin lünklikult taasavaldatud usutluse kogupikkus on 55 minutit ehk 19 lehekülge omaaegses Isekirjas. Selgituseks: septembris 1982 hüppas Pariisis ära ja palus Prantsusmaalt poliitilist varjupaika eesti kultuuritegelaste turismigrupi juht, kommunistliku noorsooühingu ja Eesti Üliõpilasmaleva kunagine tegelane, tollane teatrite valitsuse juht – seega nomenklatura täieõiguslik liige Aarne Vahtra.

JUTUAJAMINE AARNE VAHTRAGA
Pariis, september 1982.

[---]

K: Ning millised olid teie suhted kommunistliku parteiga?
V: Ma olen kommunistliku partei liige olnud 1969. aastast alates.
K: See on juba kolmteist aastat. Kui te nüüd välismaale jäite, kellele te pöörasite selja, kas ainult N Liidule või ka kommunistlikule parteile?
V: Muidugi kommunistlikule parteile…
K: Kas te tegite ka vastava kirjaliku avalduse astumaks parteist välja?
V: Ma arvan, et minu jäämisega siia kaasnes automaatselt ka mu väljaheitmine parteist. Avaldust ma teinud ei ole.
K: Kuid siis teid ju heidetakse välja, mitte te ei astu vabatahtlikult.
V: … See minu samm – siiajäämine – näitas ka minu suhtumist parteisse.
K: Ma küsisin seda, sest nii imelik kui see ka ei tundu, on poliitilist varjupaika paluvaid inimesi, kes pole nõus kommunismi realisatsiooniga N Liidus, aga samal ajal ei taha katkestada suhteid komparteiga ning väidavad, et kommunism on ainuõige.
V: Minu arvates viimaste aastate väga ulatuslik venestamise poliitika lähtub kõigepealt kommunistlikust parteist ja selle poliitikaga ma kuidagi sisemiselt nõus olla ei saa…
K: Aga kui te astusite parteisse, kas teil siis oli mingisuguseid lootusi, et see aade polegi väga väär? …
V: Minu parteisse astumise puhul on see lugu veidi pikem ja keerulisem… Üliõpilaskonnas oli [1960. aastate algul] niisugune liikumine et, poisid, lähme parteisse, võtame asjad oma kätte ja juhime asja targemini.
K: Ja kuipalju see õnnestus?
V: Eks nendest meestest, kes siis selle liikumisega kaasa läksid… on kõrgetel kohtadel terve hulk mehi… Aga hetkeseis Eestis on tunduvalt hullem kui oli sel ajal. Kas oleme meie siis sellele kaasa aidanud või on need välispidised jõud olnud, aga nähtavasti eksperiment seestpoolt seista oma maa ja rahva majandusliku, keelelise ja kultuurilise iseseisvuse eest on ebaõnnestunud.
K: Seista seespool – raamides, mis Nõukogude kord pakkus?
V: Ja-jah, minu jaoks on see praktikaline…
K: Teie vastust tuleks võtta ikka siis niimoodi, et te olete pettunud kommunistlikus ideoloogias üldse? Või te olete pettunud ainult venestamise poliitikas – väärnähtuses eesti rahva seisukohalt? Aga kui neid väärnähteid äkki ei oleks, kas siis äkki see süsteem sobiks?
V: Minu isiklik kogemus on näidanud, et ilusate sõnade taga, mis võivad endaga kaasa viia ja edasiviivalt ning paljutõotavalt kõlada – siiski nende abil saavutada seda, mida mina oma maale ja rahvale sooviksin, on võimatu. Nii et järelikult ma selles süsteemis, selles mõtlemisviisis olen pettunud.
K: Kas te olete teinud resolutsiooni parteist väljaastumise kohta?
V: Ma ei ole seda teinud. See samm Prantsuse Vabariigist varjupaika paluda tõi nähtavasti automaatselt kaasa minu väljaheitmise.
K: Aga siis teid heidetakse välja! Või on see teie enda väljaastumine?
V: Jah, ma astusin välja.
K: Tähendab, te ei teinud vastavat deklaratsiooni, lihtsalt selle faktiga, et te jäite siia, jätsite te maha partei. Ja mida te kavatsete nüüd teha? Te ütlesite, et tulite Eesti huvides siia. Kuidas te kujutate seda ette? …
V: Nähtavasti see ei ole mingisugune lapsemäng, vaid pikk ja tõsine töö… Eesmärk on pöörduda uuesti selliste sammude juurde nagu Eesti Demokraatliku Liikumise 1972. aasta pöördumine ÜRO poole, veel kord rahvusvaheliselt üles tõsta küsimus Eesti praeguse statuudi kohta, ühesõnaga niinimetatud Molotov–Ribbentropi pakti õiguslikkuse või mitteõiguslikkuse küsimus.
K: Aga kast te olete kunagi kuulnud sellest, mis Eesti välisorganisatsioonid on juba sel alal teinud? …
V: … Ma usun kindlasti, et siin on tehtud palju, aga nähtavasti ka tulutult.
K: Ei tea, kas tulutult, igatahes ei näe veel resultaate, ütleme nii.
V: Jah.
K: Missugust tulevikku te igatsete siis Eestile?
V: Kõlab võib-olla veidi idealistlikult, aga minu arvates tuleks ära koristada meie maalapikeselt kõigepealt kõikvõimalikud võõrad relvad ja tuleks anda küsimus maa iseseisvusest referendumi otsustada, kas maa ripub suurest Venemaast või ei.
K: Kuid milleks vaja referendumit, kui rahvas pole kordagi tegelikult oma häält andnud, et maa peaks kuuluma Venemaale või N Liidule? Miks peaks olema üks teine referendum, kui seda esimest polegi olnud? See pole üleüldse referendumi küsimus, oleks lihtsalt õigem taastada see, mis oli – iseseisvus – ilma igasuguse referendumita…
V: Aga maailma avalikkusele püüab Nõukogude propaganda selgeks teha, et eesti rahvas on oma hääle andnud selle pöörde või revolutsiooniga.
K: Kas te arvate samuti?
V: Ei, ma ei arva seda, aga see on ju N Liidu ametliku poliitikaga igal pool välja öeldud.
K: Aga siis peaks püüdma kuidagi demaskeerida seda ametlikku valeinformatsiooni ja vale ajalootõlgendust…
V: Väga võimalik. Mina tean vähe sellest, mis on tehtud. Ma tahaksin liikuda ringi, lugeda, uurida…
[---]
Ma olen lugenud siin nüüd neli nädalat, polegi veel nelja nädalat, ning olen vapustatud sellest, mis kõik on kirjasõnas olemas, millest meie lihtsalt ei tea, ühesõnaga, mis peaks ka nagu sellist sisemist kindlust andma, julgust andma tõsiseks mees-mehega-võitluseks Eestis. Kas või igaüks oma nimel, [et] aga mitte selle süsteemiga, mitte nende rumalustega kaasa minna.
K: Te ütlesite juba, et takistuseks [vastupanuliikumise tekkele] on hirm – hirm, mis valitses ka teid. Kas te võiksite ütelda: kus on selle hirmu allikas? Mis halvab terve rahva tahtejõu?
V: Kui nüüd analüüsima hakata, siis sisuliselt Eestimaa inimene on muudetud nagu pärisorjaks, kes on kõige otsesemalt seotud oma töö, korteriga, kelle liikumisvabadus sisuliselt on väga piiratud… Samal ajal läbi oma elamise on ta kõikvõimaliku kontrolli all, valve all. Intelligents kogu aeg elab selle tunde all, selle teadmisega, et kõige hoolikamalt teda kontrollitakse, et ta iga oma sammu peab valitsema. See on toonud niisuguse…
K: Aga kes kontrollivad ja valvavad intelligentsi igat sammu?
V: … Nemad.
K: Aga kes on nemad – on nad eestlased või…
V: Pahatihti on eestlased.
K: Vaat, ma kardan, et pahatihti ongi nad eestlased – kust tuleb siis see?! Need pole enam küünikud, need pole lihtsalt hirmu põdevad inimesed… Mis liik inimesi see on ja kust nemad siis välja kukkusid?
V: Noh, need on inimesed, kes on läinud kaasa selle Nõukogude elulaadiga.
K: Mis köidab selles elulaadis, kui elulaad ise on mäda?
V: [Vahtra vaikib]
K: Ma ei esitaks küsimust, kui neid inimesi poleks olemas. Aga nad on olemas, te ise ütlesite siin, et intelligents tunnetab seda, et on valvatud, valvatud just kaasmaalaste poolt. Kust tuleb see liik inimesi? Kes ja kuidas produtseeris nad? Mis kuradi nõiavägi see on, mis toodab sääraseid inimesi?
V: See on nüüd väga, väga, väga pika jutu teema. Nähtavasti mina olen väga paljudele inimestele üks niisugune olnud, kes on mitmeid organisatsioone juhtinud ning ilmselt enda puhul võiksin rääkida samast arengukäigust. See on pikema jutu teema.
K: Aga rääkige – meil linti veel küll!
V: Kust me siis peale hakkame?
K: Mingil teelahkmel. Kusagil kus…
V: Eks see inimese elu on pidevalt valikute ees seismine ja iga valiku järgi valikuvõimaluste ahel kitseneb. Nähtavasti olen ma oma valikutega umbteele või lõppu jõudnud, kus mul enam mitte midagi valida ei olnud, kus mul tuli oma valikute puhul väljakujunenud teed mööda edasi minna, aga ma sain aru, et mina seda mängu enam edasi mängida ei saa. Alguses ma ütlesin seda, et ma pole lapsepõlvest seda maailmavaadet endasse ammutanud, olen pigem asjast nagu kõrval seisnud ja komsomolisse astunud 1962. aastal, kui ma olin juba 22-aastane ning sel ajal olin ma [Tallinna] Pedagoogilise Instituudi II kursuse üliõpilane. Rääkisin sellestki, et need olid n-ö leevendusaastad – aastad, mil tundus, et sinust midagi sõltub, et võid olla otsustaja…
K: Oli see tõesti nii või oli see illusioon?
V: Minule oli see väga hulgal ajal tõesti nii, seepärast et ma olen läbi selle üliõpilasliikumise tõusnud üheks nendest üliõpilasliidreist, olin peal instituudi lõpetamist liikumisega aastaid seotud, olin siis Üliõpilaste Ehitusmaleva komandör kaks hooaega. Pärast seda sealt saadud impulsi ajel, et on võimalik midagi teha, läksin ma ajakirjandusse, ehkki mul oli tookord pakkumine juba mööda riigiameteid liikuma hakata: mulle pakuti kohta ministrite nõukogu juures referendina töötamiseks. Aga mulle tundus see ametniku teed minemine mõttetu ning ma olin viis aastat Eesti TV-s laste- ja noortesaadete peatoimetuses ja sisuliselt enamus sellest ajast nagu noortesaadete päälik, juht. Ma ei ütleks ka, et päris ilma tulemusteta, sest… ma ei tea, kas te olite sel ajal veel Eestis, kui ma [Kalju] Komissaroviga mõne mõttesaate televisioonis tegime.
K: Ja-jah, siis ma olin seal.
V: Ja vot, minu arvates nii hästi või halvasti kui ta välja tuli, aga mingisuguse liikumise… Me rääkisime tollal nii haridusest kui sotsiaalsetest moraaliküsimustest ning tahtsime selle asjaga edasi minna. Aga siis tuli mulle ühtäkki ootamatult ettepanek minna Leningradi parteikooli – sisuliselt tähendas see televisioonist ära minekut. Oli ju näha küll, et neist, kes Leningradi [parteikooli] haridusega tagasi tulid, enam aktiivseid tegijaid ei saanud, vaid kõrgemal või madalamal tasemel ajakirjanduse juhid… funktsionäärid. Sellega ma päri ei olnud ja sealt tuli nagu konflikt ja 1973. aasta sügisel ma tulin koosseisust ära ja olin kolmveerand aastat kodus. Tegin küll telele tööd, aga mitte palgalisena, vaid nagu mittekoosseisuline – arvasin, et saan nüüd sõltumatult teha. Aga sellest asjast ka midagi välja ei tulnud ning siis… Selleks ajaks oli Komissarovist saanud Noorsooteatri peanäitejuht ja Heino Laks, kes siis direktoriks [Voldemar] Panso ajal oli, oli valitud Teatriühingu aseesimeheks ja Komissarov korjas ju tookord, kui ta teatrisse läks, oma ümber aktiivsema seltskonna teatri ja muude alade pealt: Mati Undist sai kirjandusala juhataja, Tõnu Virvest peakunstnik, [Olav] Ehalast muusikaala juhataja – seal oli ju palju… Ja mina olin siis mingil määral talle teada oma organisaatorivõimetega sellest tööst, mis me koos tegime… Ning siis sai minust Noorsooteatri direktor, nagu administratiivne juht. Maha sai tehtud nii, et mina rakendun ühest küljest selle eest, et teater oma maja saaks, sest ministrite nõukogu otsusega 1965. aastal, kui teater loodi, siis on seal fikseeritud see, et teatrile maja ehitada… Täna on [19]82, aga seda maja ei ole tänase päevani. Mulle tundus, et meil see töö hakkab päris kenasti minema ja mõni aeg läkski, aga siis… No Komissarov tuli ju omal ajal teatrisse terve hulga n-ö lammutavate mõtetega ja neid ellu viies paratamatult tulid ka konfliktid mitte ainult allapoole – sest ka publik kadus vahepeal ära…
K: Publik kadus vahepeal ära?
V: Jah, aga ta on nüüd väga tugevasti tagasi tulnud… Ja paljude asjadega ei oldud ka ülevalpool rahul. Siis… [19]76. aastal me korraldasime Balti vabariikide noorsooteatrite festivali ning see tõmbas selle teatri peale ka ühtlasi üleliidulise huvi, seal olid siis… ametnikud kohal, pärast seda ilmusid Sovetskaja kulturas ning kusagil veel lammutavad väljaastumised mitte festivali, aga juba teatri suunas. Heideti ette, et kuidas on võimalik niisugune asi, et noorsooteatris tuuakse lavale [Jean] Anuoilh’ “Godot’d oodates” või [Fernand] Crommelyncki “[Suurepärane] sarvekandja”.
K: Nojah, aga Eestis oli see lubatud!
V: … Aga Moskvale oli see üllatuseks. Ma kujutan ette, et Moskvast nõuti sanktsioone, sest seesama – nüüd on sest kuus aastat mööda läinud – figureerib veel kui äärmiselt halb näide, kusjuures see lavastus ise on saanud nii kodus kui üle liidu väga hea kriitika – äärmiselt tobe vastuolu! Kui selle halva näitega opereeritakse veel tänapäevani… Eks siin oli ka teisi põhjusi ka ja mulle tehti siis selgeks, et antud situatsioonis… ühesõnaga kuskil keegi leidis, et nüüd tuleb seal midagi muuta ning mul soovitati teatrist lahkuda ja ajakirjandusse või kuhugile minna. Hakkasin ringi vaatama ja siis mulle täieliku ootamatusena tuli ettepanek minna [ENSV Kultuuri]ministeeriumisse Teatrite Valitsuse juhataja asetäitjaks.
K: Aga te läksite ju ikkagi ülespoole?!
V: No aga küsimus selles ongi… vot see on see salakavalus – võimu salakavalus, et sind võetakse maha faktiliselt, aga sa oled ülemus… Jumal tänatud, et ma võtsin selle vastu, sest võib-olla ma oleksin jäänud veel illusioonide rüppe edasi ja heidelnud siin ja seal. Aga muidugi kusagilt oli see väärsamm, et ma selle koha vastu võtsin, sest see oli juba see käskimise ja keelamise, laskmise ja poomise tasand. Sa võid ju… Siin hakkab mängima juba see, et ma olen hea ja püüan, no aga sisuliselt eks sa ikka täidada suures ulatuses seda korraldust, mis sa veidi kõrgemalt saad.
K: Kui te saite nüüd – sel aastal ju tegelikult – teatrite valitsuse juhatajaks, siis teil avanes ju rohkem võimalusi kuidagi viisi aidata teatrite kultuurilist elu ja aidata ning kaitsta neid Mosk…
V: Ei – noh asi selles ongi, et minu kohalemääramine langes kokku ka parteikeskkomitee bürooga, mis vaatas 15. destembril 1981. aastal Eesti teatrite tööd viimase viie aasta jooksul ja nagu ikka niisuguse büroo arutamisele järgneb ka otsus, mis oli kaunis…m ühesõnaga nagu ikka, et tohutud edusammud ja on üksikud puudused, mis tuleb siis nüüd kõige kiiremas korras likvideerida.
K: Mida tuli likvideerida?
V: Sisuliselt väga tõsiselt hakata juhtimis-administratiivseid meetodeid kasutama nii repertuaaripildi kujundamisel kui võtta ka oma kontrolli alla ideoloogilise kasvatamise ja õpetamise süsteem teatrites. Sellele järgnes veel kulutuuriministeeriumi kolleegium, kus sm [Johannes] Lott oma seisukohad paika pani.
K: Lott – see on siis kultuuriminister...
V: Jah… Temale omases stiilis omad nõudmised paika pani ja see viiski selle juhtimise teatud mõttes absurdini – me oleks pidanud tõesti, nagu [Kaarel] Ird ütles, ministeeriumis repertuaari tegema, ise valima, ise lavastama, ise mängima kah lõpuks.
K: Kes praegu on teatrite valitsuse juhataja?
V: Ma ei tea.
K: Aga kes võib saada?
V: Ma ei tea seda.
K: Kuid kas selle koha loovutamine uuele ei tee eesti teatri olukorda veel rängemaks?
V: Ma arvan, et minu tegevus peaks talle üpris parajaks õppuseks olema ning kui ta ei taha sellest õppust võtta, seda halvem talle. Eesti teatri elujõusse ma usun, nii et ma usun, et minu lahkumine eesti teatrile mingit kahju ei teinud – seda ma usun. Üheks minu veendumuseks on see… vot räägitakse hästi palju enneolematust kultuurilisest tõusust Eestis Nõukogude võimu aastatel – see on üks lemmikratsudest, mida püütakse ikka ja alati välja mängida. See tuleneks nagu sellest, et Nõukogude võim enneolematult aitab kaasa kultuurilisele arengule. Tegelikult, kui me hakkame asja uurima kas või majanduslikust aspektist, selgub et seda abi ei ole olemas. Küsimus nähtavasti ongi selles: rahva loomingulised võimed ja võimalused on väga paljudel aladel ära lõigatud, aga takistada nende ilmnemist teaduses ja kultuuris on tunduvalt raskem kui näiteks põllumajanduses pea peale keerata või tööstuses pea peale keerata – seda on suudetud. Aga kultuurilise arengu protsessi on raskem takistada, [nii] et rahva võimed, ühesõnaga, mis oleksid võinud avalduda samal tasemel mujal, on takistatud.
K: Jah, see on nii.
V: Toon siia veel ühe näite. Väga palju on viimastel aastatel olnud suuri ülemaailmseid karikatuurikonkursse ja kui eesti mehel on õnnestunud sinna pääseda, siis on saanud ta sealt pahatihti kui mitte esimese, siis ikkagi preemia või äramärkimise. See ei tulene kindlasti mitte selles, et need žüriid vaatavad, et noh – Eestist – tal on peaaegu võimatu välja saata – anname selle pärast, aga nähtavasti sel samal eesti karikaturistil oma pilti või tööd luues tuleb tunduvalt palju rohkem mõtelda ja tööd teha kui kellelgi teisel. Järelikult tema tasegi peab siis kõrgem olema.
K: Te olete ju karikaturist samuti!
V: Noh, mingil määral. Ma ei saa ennast 10-20 esimese hulka kuidagi lugeda – minu kohta see jutt ei käinud.
K: Aga nüüd üks piinlik küsimus. Kui sul on funktsionääri tool selja taga, kuidas on seesmine tunne, kui sa sellega, mida ametlikult teed, nõus ei ole? Kui sa kasutad seda posti, aga samal ajal pead oma tegelikke tundeid varjama nende eest, kellelt tulevad juhtnöörid? Nendele sa lööd kulpi – oma mees, eks-ju – ja teiselt poolt oled tema vaenlane. Kuidas on see seespidiselt talutav?
V: Nähtavasti on see igal ühel olenevalt naha paksusest või millestki muust erinevalt tuntav–talutav. Minul igatahes oli igal hommikul üsna vastik habet ajades peeglisse vaadata. Kuid mingi põhjenduse ju inimene püüab ikka leida. Ma ei saa ennast käsutäitjaks lugeda, kuna püüdsin ikka oma soove ja tahet täide viia. Kuid tulemuste väiksus ja vähesus teatud ummiku-olukorda mind seadsid.

[---]

AJALOOLISE ISEKIRJA NR 1 LÕPUKÜLG

Isekiri nr 1, detsember 1982
LÜHISÕNUMEID
Mure eestlaste osatähtsuse vähenemise pärast

Ametlikel andmeil (1979) on ENSV-s eestlasi 64%, kusjuures Tallinnas 51,2% [---]. Mitte-eestlaste sissevoolu soodustatakse peamiselt maa üle-industrialiseerimisega. Uueks sammuks sel venestamise teel on kava rajada Muugale Balti mere suurim sadam, milleks kasutatakse ka mitmete Soome firmade abi. Praegu käivad kolme ehitusfirma läbirääkimised Moskvaga 390-miljonilise (rbl) tehingu sõlmimiseks. Kolmteist Eesti kodanikku saatis Soome töösturitele kirja, milles tuntakse muret sadamaehitusega kaasneva 100000 töölise sissetoomise pärast Tallinna, mille tõttu Eesti pealinnas eestlaste osakaal võib väheneda 35%-ni. Suurt hulka töölisi vajatakse nii ehitustöödele kui ka nendega kaasnevate suurte juurdepääsuteede rajamisele, kuna endised muutuvad ebapiisavaks sadama veosekäibe paisumisega 2,5 korda, võrreldes vana Tallinna sadamaga. Kirjas Soome töösturitele kutsutakse neid arvestama eestlaste rahvuslike huvidega ja katkestama sadama ehituse toetamine. Kirjale on alla kirjutanud ka paljud tuntud teisitimõtlejad: Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Harjukese, Ülle Einasto (sisearhitekt), Ilse Heinsalu, Karin ja Urmas Inno, Lagle Parek, Arvo Pesti (ENSV endise kõrg- ja keskhariduse ministri poeg), Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam.

Hortus Musicus vangis

Varajase muusika ansambel pidi esinema kontsertidega Rootsis seoses TRÜ 350. aastapäeva tähistamisega. Esimene kontsert pidi toimuma 3. novembril Stockholmis, kuid ansambel ei tulnud. Põhjus oli see, et ühele Hortus Musicuse liikmeist ei antud poliitilise ebausaldatavuse pärast väljasõidu-viisat, mispuhul teised asusid seisukohale, et nad ilma temata välja ei sõida. Nõukogude kultuuriatašee Stockholmis seletas juhtumit kui arusaamatust kontserdiplaanide koostamisel – umbes samal ajal tähistati ka kollektiivi juubelit. Samal ajal viibis Rootsis Tartu ülikooli juubeli ja Rootsi kuninga Gustav II surmaastapäeva puhul külas TRÜ rektor Arnold Koop koos abikaasaga. Mõlemad viibisid ka Rootsi kuninga vastuvõtul.

Arvo Pärdi debüüt välismaal

27. novembril 1982 toimus tema teose “Johannese passioon” esiettekanne Müncheni Luuka kirikus. See piibliaineline muusikateos valmis Baieri Raadio tellimusel ja kanti otse üle ka Süddeutsche Rundfunki raadios. 70-minutise teose esiettekandel oli ka autor ise, rohkesti eestlasi ning ajakirjanduse esindajaid. Teos jäi küll vähepärdilikuks, siiski võlus see oratooriumilaadne teos oma originaalsuse ja mitmepalgelisusega, milles võisid veenduda ka Eesti muusikasõbrad, kes on varustatud küllalt kvaliteetsete raadiotega. See oli [Pärdi] 29. teos ning 1., mis valminud välismaal.


[Ülal parempoolsel pildil CD kaas sellesama teose salvestisest, mis kujunes Arvo Pärdi pagulasloome avalöögiks Läänes. Pealkiri: Johannese passioon (
Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem) - tekstiga Johannese Evangeeliumi 19-2o-st ladina keeles - kestus 75´ - esiettekanne 27. novembril 1982 Münchenis – esitajad: Wilfried Vorwold (bass), Heinrich Weber (tenor), Karin Hautermann (sopran), Renate Freyer (alt), Anton Rosner (tenor), Guido Kaiser (bass), Rudolf Joachim Koeckert (viiul), Peter Wöpke (tšello), Walter Clement (oboe), Achim von Lorne (fagott), Elmar Schloter (orel), Baieri Raadio koor, dirigent Gordon Kember - tellija Baieri Raadio - kirjastaja Universal Edition]

esmaspäev, 11. veebruar 2008

VoA poliitiline strip-tease paiskus odavmüüki


Eetrist nii tuttava Maret Aronovichi tüse raamat Ameerika Häälest on nüüd saadaval ka sellisele huvilisele, kes varem ostus kahtlema lõi liiga kõrge hinna pärast. Poolteise aasta tagusega võrreldes seitse korda odavamalt (30-37kr) olen seda näinud nüüdseks juba kahes erinevas raamatupoe-ketis.

Pärnumaalt pärit Mara Maret Aronovich (*1945) jõudis Eestist Itaalia pagulaslaagri kaudu aastal 1982 abikaasa ja kahel pojaga New Yorki ning asus kaks aastat hiljem Washingtoni. Et autoril USA pealinnas elada ja seda enam - tosin aastat ka pooleldi valitsuse asutuses töötada õnnestus, siis pealkirjastaski ta oma elukogemusliku kirjandussaaduse esialgu pretensioonikalt "Võim ja valitsus".
Raamatus on vaimustavalt ilusaid lõike, aga need pole seotud Ameerika Häälega. Sest see siin ei ole mitte just ilukirjandus, vaatamata Kultuurkapitalilt saadud 20000 kroonile.

Ameerika Hääle vanast vastasleerist (ER) on kostnud raamatule ometi tunnustust: "Huviga loetav raamat inimvastuoludest vabas maailmas." Võib-olla, jah, Teise Maailma jaoks. Eesti elab nüüd aga mõnda aega ju Esimeses, st Vabas Maailmas. Praegu on see veidi vastupropagandistliku tervituse moodi õndsast sovetiajast.
Kuigi Aronovichi jutustus on sundmõttelise fiktsiooni ja paljastusliku dokumentalistika segu, soovitan siiski seda ka Ameerika Hääle eesti toimetuse või tolle saadete sõpradele ja kunagistele kuulajatele. Et raamatul juba on piisavalt paikapanev arvustus, siis...

Ainus millele osutada, on selle eesti tegelaskonna ulatuslik galerii. Teen loomulikult valikulise viite ja otseselt vaid neile, kelle kuju autori liigtume värvipalett pole päris ära rikkunud:

Anu Annus - Talvi Laev
Vaida Loo - Lagle Parek
Eero Kaalep - Mati Talvik
Madis Kark - Villu Tari
Tiit Karusk - Toomas Ilves
Ülla Kumm - Marika Urb
Hele Kõrge - Nele Laanejärv
Neero Lauk - Neeme Raud
Teresa Lillerma - Heldia Estam
Miralda Maltus - Ive Leesment
Eduard Maltus - Heiki Leesment
Milla Manner - Mall Mälberg
Volli Manner - Kalle Mälberg
Elli Nirk - Esta Aavik
Dora Padu (Läll) - Tiina Park (Pork/Alla)
Kristjan Padu - Andrus Park (Pork)
Inga Parve - Pia Salmre
Eve Paulus - Tiina Ets
Rudolf Pundar - Einar Komp
Timur Pustjakov - Igor Gräzin
Ervin Sannik - Vello Ederma
Peeter Sauga - Martin Raud
Enn Tagamaa - Rein Taagepera
Ariel Yontev - Adir Aronovich
Lea Riina Yontev - Mara Maret Aronovich.

Lugedes peaks kindlasti arvestama ka teiste vale nime all esinevate reaalsete tegelastega, nagu Karl Laantee, Ilmar Külvet, Ilmar Mikiver, Jüri Täht, Liisa Larsson (endine Heli Aasa), Markus Larsson (Raivo Ojasaar), Evald Roosaare, Arvi Tinits, Harry Verder, Mari-Ann Rikken, Heino Susi, Jyri Kork, Jüri Raus...

Head lugemist!

reede, 8. veebruar 2008

RAUL MÄLGI SÕNAD EI HAJU IGAVIKKU JÄLGI JÄTMATA


“VIKERKAJAS” 25. VEEBRUARIL 1988
“Näe, Tammsaare nutab!”
öeldi eile kella poole kaheksa paiku minu kõrval rahva seas. Tõepoolest, klassiku pronkskuju peal helkisid jäised pisarapurikad. Anton H Tammsaare jaoks oli iga inimhing ammendamatu maailm oma rikkuses, vastuolulisuses ja kordumatuses. Praegu meie ühiskonnas [seda] tervikuna vaadeldes päev päevalt süvenevad muudatused on olnud ja on ka edaspidi suunatud selle rikkuse avamisse, mis on meie inimestes. Kuid
me oleme ühtlasi vastuolulised, nii nagu on seda sotsialistliku ühiskonna areng.
Ülemäära keskusesse koondatud käsujuhtimine, tühjad kohad kaupluselettidel, eelmistel aastakümnetel tehtud tõsiste vigade avalikustamine ja analüüs, nagu palju muud, leiab igas konkreetses inimeses oma peegelduse.

Praegusel murrangulisel ajal on neis kajastustes palju dramatismi. Nii mõnigi ei ole suutnud endale selgitada, mida peaks tegema praeguste probleemide lahendamiseks, kuidas töötada nii, et tehtust oleks rõõmu endale ja nähtavat tulu oma rahvale. Taas ja taas analüüsime me minevikku, otsime sealt selgitusi olevikule, kuigi praegused mured ilmselt ei saa sealt leevendust. Inimhinge vastuolulisus ja kordumatus tähendab meie ühiskonnas kõige erinevamate seisukohtade olemasolu. Aja murrangulisus, uuenduste raske kulg, on siin paljutki teravdanud. On neidki, kel pind jalge alt kadunud, kes haaravad kinni enda arvates päästvast hoovast, nägemata et tegemist on vaid murdunud õlekõrrega. Muud ei taheta näha ega mõelda, sest see on keeruline, ebaselge, ebamugav või isiklikku heaolu ohustav.

Tallinn nägi eile kahte rahvakogunemist.
Võiduväljakule mindi päeval kell kolm avaldama vastuseisu grupi USA senaatorite püüetele kirjutada Nõukogude Eestile ette, kuidas oma asja ajada.
Mõnigi kohalolija küsis endalt koos Enn Põldroosiga, kas meil oli vaja kokku tulla. Tõepoolest, meile siin oli räägitu selge. Mõnikord on vaja end näidata ka neile seal, näidata oma kohalolekut.
See on meie võimalus teha suurt poliitikat.
Sest on selge: Ühendriikide senaatorite grupp peab silmas suurriikide poliitikas alanud suhete soojenemise nurjamist. Valimisvõitluse hoogustumise perioodil tahetakse kammitseda neid, kes on valmis sammuma edasi kokkulepete teel. Kui otserünnakud on lootusetud, püütakse lüüa kõrvalt, mängides aastakümnetega loodud ettekujutustel. Eilses Vaba Euroopa [õieti: RFE 1988. aasta 23. veebruari] eestikeelses saates valas emigratsiooniaktivist [Mari-Ann] Rikken sappi Valge Maja peale, kes olevat baltlaste asjas – tsiteerin – kõrvulukustavalt vait.

Õhtul kella seitsmest kogunes rahvahulk Tammsaare monumendi juurde. Tol kõige elavamal liiklemisajal polnud seisatajatest puudust. Õhtulehe kaudu oli teada, et linnavõimud olid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse alusel keeldunud lubamast koosolekuid kodanliku EV LXX aastapäeva puhul.

Mati Talviku hoitud mikrofoni kaudu kutsuti inimesi, kellel huvi vaielda, seisukohti avaldada või kuulata ajaloo ning tänapäeva asjus, lähedalasuvatesse saalidesse. Seal ootas kõiki võimalus oma seisukoht mikrofoni kaudu välja öelda. Tartus varem toimunud diskussioonid, samuti esmaspäeval Tallinnas toimunud ajalookonverents kinnitasid, et see on tõesti nii. Paljud kasutasid pakutud võimalust ja vähemalt Estonia kontserdisaalis viibinud kolleegid viitavad diskussiooni asjalikkusele.

Paraku oli Tammsaare juures ka palju neid, kellel mikrofoni juurde minemine oleks olnud mõttetu oma argumenteeritud seisukoha puudumise tõttu.
Murdunud õlekõrrest ei saanud vaielda.
Seda võib vaid kuulutada valjul häälel üksi hämaruses või ühte sulades grupis rahva hulgas. Seal ei ole vaja ei teistele ega endale midagi sisuliselt selgeks rääkida. Olin tunnistajaks mitmele vaidlusele Eestimaa ajaloo ja tuleviku üle. Nägin uudishimulikuna kõike-näha-püüdjaid. Silmasin murelikke nägusid: mis küll ometi toimub? Kuulsin purjus räuskamist. Kõike ei ole võimalik kirjeldada, veelgi enam, paari sõnaga kokku võtta. MRP AEG ei esitanud Mati Kiirendi suu läbi taas midagi muud kui tühje sõnu eestlaste meeleavaldamise õigusest. Ei kasutatud võimalust, mis pakuti saalides. See ei üllata. Nii Tartus aset leidnud kui esmaspäevane ajalookonverents Tallinnas näitasid, et selle rühmituse liikmed tahavad olla süüdistavate repliikide esitajad–ärritajad.

Paaritunnise seismise järel sammus osa kogunenuist raeplatsile, sealt väike grupp, peamiselt noorukeid, veel Hirveparki. Sinnajõudnuil polnud vist enam muud soovi, kui näha, mida teeb miilits. Mundrimehed ilmutasid vaoshoitust. Need aga, kes arvasid, et ringikäimise ja mingite – “VABADUST!” – hüüetega saab kaasa aidata Eesti probleemide lahendamisele, jätsid kuulamata nende murest kantud sõna, kellel on midagi teistele öelda, kellel on mõtteid meie ellu rakendamiseks. Tammsaare juures nõuti mikrofoni ja ometi need mikrofonid ootasid inimesi lähedastes saalides. Anton H Tammsaare sekkus oma kaaluka sõnaga korduvalt inimeste ellu. Paljud ei tahtnud eile ei kuulata ega öelda kaalukat sõna – kahju!

Autor ja esitaja Raul Mälk

Aktuaalne kaamera ja Tartu rahu faasinihe

Vana asi ikka selgeks rääkimata

Tartu rahu aastapäeval meenub mullegi kõigepealt aasta 1988. Olin siis ise Tallinnas, mitte Tartus. Aktuelle Kamera [uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK] kõneles tol 1988. aasta 2. veebruari õhtul vaid sellest, et mingite lendlehtede pärast vahistati Sievert Žoldin. See juhtus Tallinnas. Mis Tartus sellal toimus, jäi tollal liiga hämaraks. Ärevust oli, ähvardusi oli, kuid mitte aimugi sellest, kes-kus-kuis vahistati, ikka seal - Eesti tähtsaimate sündmuste tulipunktis… Selgust sai alles väga pikkamööda.

Eesti Rahvusringhäälingu poliitilised vaatlejad leidsid tänavu ühes oma poliitikasaates justment 2. veebruaril, et ei Tartu linnamuuseumis peetav ettekandekoosolek Tartu Rahu tähistamise vastasseisust 1988, nagu see tollane vastasseis isegi, ei vääri tähelepanu, kuna niikuinii see konverents midagi faktilist meile ei esita. See pidi tähendama, niisiis, et ajaloolane Viktor Niitsoo, kunagiste sündmuste asjaosalised Lagle Parek, Andres Mäe, Jüri Adams, Rünno Vissak jt kavatsesid, nagu Rahvateener Peeter Kaldre ennustas tund aega hiljem samal päeval algava konverentsi kohta, jah – et nad kavatsesid seal valetada ja vassida. Vaat kus lops!

Hobihiromant Kaldre on peale kõige muu ka praeguse AK toimetaja. Kahekümne aasta eest polnud Kaldre vist aga telenägu, vaid Üleliidulise Raadio kohaliku allüksuse eestikeelsete saadete poliitiline vaatleja. Ei imesta, kui paarikümne aasta tagused asjad sel iseäranis niiskel aastaajal kellelegi tõsist kondivalu teevad. Mitte talle, so Kaldrele üksi.
Talumatut kondivalu toob ajalooline 2. veebruar ühtviisi nii vanadele kui uutele Moskva-meelsetele, kel Tartu rahu aina silmapinnuks ja salgamist väärinud on.
Tollased niiditõmbajad poetavad praegugi, kahekümneaastase viivitusega ikka veel veerandtõdesid. Aga olgu peale. Tunnistusi on juba niivõrd palju, et ka tõene üldpilt hakkab ilmet võtma. Kakskümmend aastat hiljem... Ja Rahvateenrite kiuste.

Žoldini lugu oli KGB aktivnoe meroprijatie - spetsiaalselt ajastatud sündmus, millest pidi saama vastulöök Eestis pead tõstvate rahvuslaste, stalinismisohvrite mälestamist, MRP avalikustamist ja rahvusliku sõltumatuse erakonda algatada julgenute vastu. Toona 28-aastase bussijuhi vahistas KGB koos oma abilistega 1988. aasta 2. veebruaril otse ühel pealinna tänaval Eesti iseseisvust pooldavate lendlehtedega. Lendlehti olnud umbes 1000 eksemplari, tähendab täispakk, nii et Sievert oli alles nende laialitassimise marsruuti alustamas, polnud veel midagi postkastidesse pista jõudnud. See oli sovetliku salateenistuse operatiivtöö suur õnnestumine ja koordinatsiooni tipp. Mis kandis vilja vaid nii napisti, et vahistamise järelkõmu (kaasa arvatud stalinlikus stiilis hukkamõistu nõudvad koosolekud töökollektiivides, millest AK nii hoolsasti teavitas) aitas erimeelsete rühmituse n-ö kriminaalset aktiivsust mõne nädala ametlike uudiste orbiidis hoida.

Žoldini kriminaalasi lõpetati pool aastat hiljem ilma kohtuta, seoses poliitilise olukorra muutumisega. Aktuelle Kamera sellest aga toona millegipärast ei teatanud, vaatamata poliitilise olukorra muutustele. Ning millal meie (umb)avalik-(vaeg)õiguslik AK oma võla lunastab? Oleks see tal siis meeleski. Ei teeni need Rahvateenrid kedagi muud kui oma määrdunud süümet.